et kui mees pidas teda ajudeta kanaks, kellele ei saanud midagi jätta, mis seal siis enam vahutada.
Veel kord – kohtuvaidlus käib LASTE sundosa üle, mitte naise õiguse üle mingile varale.
Ja loomulikult on abikaasa vait kui sukk, sa ise oleksid ka vait, kui istuksid rahahunniku otsas, mis kahtlaste tehingutega kokku kraabitud. Karjubki ikka alati see, kes tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud, mitte see, kes või sees.
Abikaasat ei pea vähimalgi määral huvitama mingi armuke, kes ta mehe külje alla ujus ja nüüd vara himustab. Tema oli oma mehega abielus, oli tema kõrval lõpuni, mingite mehe kõrvalhüpete asjaosalistega pole tal midagi rääkida. Tema haldab oma pere asju, abieluvälised lapsed saavad, mis neile kuulub, selle tegi mees enne surma selgeks, kui palju kuulub. Naine ja pojad jätkavad mehe elutööd, see, et tema pojad juhuslikult veel kellegi poolvennad on, ei tähenda, et naine peaks oma vara neile hakkama andma. Laste isa otsustas selle enne surma ära, et ta pärispere ei peaks sellega tegelema, aga kahjuks mingil määral ikka peavad. Ilmselt siiski see saaga lõppeb peagi ja jääb nii, nagu on, siin ei ole vaidlusekohti.