Esileht › Pereelu ja suhted › Lastetud naised, kas te tunnete samamoodi?
Abikaasa võib paari aasta pärast hopsti diivanilt püsti tõusta ja leida naise, kellega saab veel 2-3 last.
Kahjuks niimoodi need mehed teevad jah. Tean mitut sellist juhtumit, kes noores põlves möllasid ringi ja rääkisid, et kuidas nemad naisega on otsustanud mitte lapsi saada ja tahavad elada ainult endale, aga siis 40 ja 50 vahel leiavad endale mingi noore näki ja tuleb neid lapsi kohe mitu. Oma naisel on siis muidugi hilja enam perekonda luua ja ongi üksik keskealine naine.
Abikaasa on teinud vasektoomia meie ühise otsusena, ära projitseeri oma arvamust sellest, et tegemist on mehega, kes kunagi hakkab otsustama, et võtab noorema naise ja hakkab temaga lapsi vorpima.
Vasektoomiat saab tagasi pöörata ja ka kunstlikku viljastamist teha. Ühe sõbra peres täpselt nii juhtus, kui olid 40+. Seega ära arva, et su mees eluaeg nii mõtleb nagu praegu. Kui vananemishirm peale tuleb, siis arvamused muutuvad sada protsenti.
Näiteks selles, et kui ma tõstatan küsimuse LASTETUTELE siis ikka ronivad mingid tibuemmed kommenteerima kuidas minu otsus on vale.
Aga miks sa pead üldse mingit küsimust tõstatama, ei saa aru? Minu tutvusringkonnas on nii lastetuid kui lastega paare, suurem osa lastetuid on muidugi seda mitte enda soovil. Aga me ei tõstata iial küsimust, et kas peaks lapsi saama või mitte. Kui oled oma otsusega väga rahul, keda see sinu arust siis peale sinu nii peaks huvitama, et sa pead seda küsimust muudkui tõstatama. Tundub, et see siiski on sinu jaoks mingi teema, kui siin oma sõpruskonnas seda soovid arutada ja Perekooli teema teed. Analüüsi pigem ennast, miks see nii on, mitte ära süüdista teisi, et keegi sind survestab. See surve on su enda peas.
Meie tutvuskonnas oli lastetu paar, austasime nende otsust mitte lapsi saada – aga ma ei tea, mis häda neil oli seda otsust pidevat tõestada ja õigustada. Lahku läksid ja mehel on uus suhe ning kasvatab uue naise lapsi.
Mina vastan teisest vaatenurgast. Mul aastane laps ja lastetud sõbrannad???? Mina olen endiselt mina ise. Ootan alati neid külla ja tahaks neist kuulda, pigem kaovad nemad ära ja peab vaeva nägema, et suhteid hoida. Teie aga reisige, käige teatris/muuseumis.
Saadad lapse hoidjaga kodust minema ja ei räägi ühtegi sõna lapsest? Vaevalt.
Mul aastane laps ja lastetud sõbrannad???? Mina olen endiselt mina ise. Ootan alati neid külla ja tahaks neist kuulda, pigem kaovad nemad ära ja peab vaeva nägema, et suhteid hoida.
No selle aastase lapsega emade külastamine on lasteta naisele küllaltki ebahuvitav. Kogu trall käib tavaliselt lapse ümber ja rääkida üldse ei saa. Eks emad ole sellega harjunud, aga lasteta inimesele tundub niisugune külaskäik üsnagi ajaraisk.
Mul aastane laps ja lastetud sõbrannad???? Mina olen endiselt mina ise. Ootan alati neid külla ja tahaks neist kuulda, pigem kaovad nemad ära ja peab vaeva nägema, et suhteid hoida.
No selle aastase lapsega emade külastamine on lasteta naisele küllaltki ebahuvitav. Kogu trall käib tavaliselt lapse ümber ja rääkida üldse ei saa. Eks emad ole sellega harjunud, aga lasteta inimesele tundub niisugune külaskäik üsnagi ajaraisk.
Sõbranna pärast võiks küll nii palju pingutada. Mul pole ükski lasteta sõbranna sellepärast külas jätnud käimata, ega seda iga päev ei tehta. Appi kui nõme väide, et ‘ajaraisk’. Sellist sõbrannat küll kellelegi ei sooviks.
Mul aastane laps ja lastetud sõbrannad???? Mina olen endiselt mina ise. Ootan alati neid külla ja tahaks neist kuulda, pigem kaovad nemad ära ja peab vaeva nägema, et suhteid hoida.
No selle aastase lapsega emade külastamine on lasteta naisele küllaltki ebahuvitav. Kogu trall käib tavaliselt lapse ümber ja rääkida üldse ei saa. Eks emad ole sellega harjunud, aga lasteta inimesele tundub niisugune külaskäik üsnagi ajaraisk.
Sõbranna pärast võiks küll nii palju pingutada. Mul pole ükski lasteta sõbranna sellepärast külas jätnud käimata, ega seda iga päev ei tehta. Appi kui nõme väide, et ‘ajaraisk’. Sellist sõbrannat küll kellelegi ei sooviks.
Nonäe, kohe on meeletu solvumine.
Sõbranna pärast võiks küll nii palju pingutada. Mul pole ükski lasteta sõbranna sellepärast külas jätnud käimata, ega seda iga päev ei tehta. Appi kui nõme väide, et ‘ajaraisk’. Sellist sõbrannat küll kellelegi ei sooviks.
Sinu jaoks on see titt maailma naba, aga lasteta sõbranna arust mitte. Miks ta peab ennast pingutama ja sulle külla tulema, kus pole mitte midagi huvitavat teha, vahi ainut seda, kuidas sina oma titega toimetad. Kunagi kui ise lapse sain, siis suhtelesin teiste titemammadega, no püha jumal, kuidas inimesed last saades ära pööravad. Vähe sellest, et laps ei lase rahus rääkida, vaid kogu aeg midagi tahab, ülejäänud soovivad suurem osa emasid rääkida oma sünnitusest, kuidas laps magab, kakab, mida iganes. Mina tahtsin just millestki muust rääkida. Siis läksingi lasteta sõbrannadega kohvikusse, lapse jätsin koju ja oma lapsest ei rääkinud, kui nad just ei küsinud, sest arvestasin sellega, et nende jaoks ei ole see maailma põnevaim teema.
Ma lihtsalt tõin ühe näite, et ootan neid külla. Siin foorumis peab igatepidi täpsustama, muidu saadakse nii üheselt aru ????
Jätsin märkimata, et pigem ootaks neid siis, kui ka mees kodus on ja lapsega möllab, võo hoopis uneajal vms???? Ma ise eelistan muideks ka lapseta käia ja kokku saada. Ja tavaliselt ma üritan väga vähe lapsest rääkida, kui küsivad, siis räägin. Ma ise tahan ka pigem muudest asjadest muljetada/kuulda. Aga mõte oli see, et mõlemad pooled peavad vaeva nägema, et mitte sõprussuhteid kaotada.
Nii palju stereotüüpe ja lausa valesid… Olles ise näinud mitmeid eluaeg lastetu olla tahtnuid Sõritsa juures ulmesummasid maksmas, olen kindel, et mitte “keha kuulub riigile”, vaid paljud mõtlevad vanemaks ja targemaks saades lihtsalt ümber ja väga soovivad lapsi. Kogenematuid tuleb nende endi eest kaitsta. Paraku enamus jääb hiljaks selle ümbermõtlemisega ega saagi enam muuta oma otsust, sest keha enam ei saa lapsi.
ja lapse saanud inimese mõttemaailm muutubki, sa saad aru, mis siin ilmas tegelikult on väärtuslik ja prioriteedid loksuvad paika. Lastetud on lastega inimeste meelest isekad, tõelisest isetusest saadki aru siis, kui lapse saad. Tänapäeval kus maailma ähvardab ülerahvastatus, pole enam mingit vajadust, et kõigil oleksid lapsed, aga lastega inimesele tundub tõesti ulme, et kuidas keegi sellist elu tahab, kus kõige tähtsam on puudu.
Ja jututeemad keerlevadki kõige tähtsama ümber, see on ka loomulik. Hoopis iseasi on need, kes oma lapsest maailmanaba teevad ja teiste vajaduste ja õiguste ja huvide osas pimedad on, aga see ei ole praegu teemaks.
Lastetud on nagu veganid. Igal võimalusel on seltskonnas vaja oma otsust mainida ja kaitsta.
Kuna oma laps ammu välja kolinud ja pere loonud, siis ka pmt jälle “lastetu”. Mõned mõtted kuidas elu huvitavalt/kasulikult elada:
võta koer. See on hämmastav, kui palju sellele aega kulub!
hoia võõraid koeri. FB-s on lausa grupp selleks.
hoia sõbrannade lapsi.
heategevus (kasvõi Ukrainaga seoses).
mul on päris mitu sõbrannat lastetud ja me oleme keskmiselt 50-aastased (osad natuke alla, osad üle). kõik on rõõmsad. ja minu arvates ka rahul. või vähemalt sellega rahu teinud. mitmel on olnud see häda, et pole leidnud õiget meest ja nii on ka see lapsetegu ära jäänud. kõik väga edukad naised. on ka pikas õnnelikus suhtes lastetu sõbranna. nendel lihtsalt ei tulnud. aga ega nad ka midagi ette võtnud selleks, et kindlalt tuleks. noh, niisama ei tulnud, kui oldi 30+ vanuses (nooremana ikka hoidusid). neil on väga aktiivne elu: palju lastetuid sõpru üle maailma (mõlemal ka rahvusvaheline töö, liiguvad palju ringi) ning ka palju lastega sõpru, aga vanuse tõttu on kõigil lapsed juba ammu täisealised.
kõik mu lastetud sõbrannad ja sugulased on oma töös väga head. neil on olnud sellele pühendumiseks ka aega. mõnel on päris aegavõttev või süvenemist nõudev hobi. kõik on ka pühendunud oma õdede või vendade lastele või on olemas ristilapsed. kõigil on väga aktiivne ja tore seltsielu.
eks kindlasti on mõnede puhul vanemad või mõned sugulased ka omal ajal üht-teist kobisenud. mõne puhul olen isegi pealt kuulnud. aga usu mind, TA, mingi hetk jäävad need järgi, sest sa ka vananed ja kui juba 40 oled, siis on ka kõige juhmim aru saanud, et “sealt ei tule miskit”.
muide, mu hea sõbranna, kel on 3 last (kõik juba ammu täiskasvanud), ütles kunagi, et ta võiks ka vabalt lastetu olla, sest maailmas on niipalju toredaid asju, millele end pühendada.
Kuna oma laps ammu välja kolinud ja pere loonud, siis ka pmt jälle “lastetu”. Mõned mõtted kuidas elu huvitavalt/kasulikult elada: võta koer. See on hämmastav, kui palju sellele aega kulub! hoia võõraid koeri. FB-s on lausa grupp selleks. hoia sõbrannade lapsi. heategevus (kasvõi Ukrainaga seoses).
Minu arust teemaalgaja ei kurtnud probleemi üle, et tal ei oleks midagi teha. Sina oled harjunud kedagi kantseldama ja vajad asendustegevusi, aga teemaalgatajal pole lapsi kunagi olnudki, seega ta ei pruugi tunda mingit rahuldust teiste laste hoidmisest. Mul on kaks lastetut sõbrannat, neile ausalt öeldes väga ei meeldi lapsed, elu sees ei hakka ma neile toppima, et hoia mu lapsi. Koera nad ka ei soovi, mõlemad tahavad pigem mööda maailma ringi sõita ja oma asjadega tegeleda.
Olen 43, lapsevaba, alati – juba teismeeast saadik teadnud, et lapsi ei taha. (Attention emad – kui sa tead, siis sa tead. Täpselt sama kindlalt kui teie teadsite väikse tüdrukuna, et tahate lapsi:)).
Mees on, sõbrannasid on ka mitmeid lapsevabu, samas kõik kooselus või abielus. On ka lapsega/2 lapsega sõbrannasid. Ühiskonnasurvet pole olemas, see on tõesti vaid sinu peas. Minu mehel on üks suur laps olemas, aga tõesti naerma ajab ka siin teemas tõstatud mõte, et oiii mees ju kohe kindlasti hakkab paljunemist igatsema. Ja kui olekski nii, no las siis läheb. Uskuge kui 1 naine ei taha 100% last, siis vastu tahtmist ta teda iialgi sünnitama ei hakka. Pealegi võimalik, et last mittesoovivaid mehi on tiba rohkem kui sarnaseid naisi.
Olen ka endine nn peoloom ja klubitaja, nüüd naudime just kodus ja aias vaikust ja rahu.
Ela oma elu kuidas soovid, kedagi ei huvita, on sul järglane või ei. Sellest ei muutu suures plaanis midagi.
Kuna oma laps ammu välja kolinud ja pere loonud, siis ka pmt jälle “lastetu”. Mõned mõtted kuidas elu huvitavalt/kasulikult elada:
võta koer. See on hämmastav, kui palju sellele aega kulub!
hoia võõraid koeri. FB-s on lausa grupp selleks.
hoia sõbrannade lapsi.
heategevus (kasvõi Ukrainaga seoses).
Võõra lapse hoidmine on huvitav? Sul on ikka täielik kriis, oma minapilt puudub.
No mina olin 30selt veel see peoloom, kes oli lastetu ja minuealised sõbrad juba kõik kasvatasid lapsi. Ma mõne sõbranna lapsi aitasin hoida ka, et sõbranna saaks käia spaas ja hambaarsti juures näiteks. Ma sain lastega muidu hästi läbi, aga polnud erilist soovi ise seda last sünnitada ja ega meest ka ei olnud.
Pidutsesin siis endast 10 aastat noorematega veel mõned aastad. Siis sain juba 38 ja lõpuks sünnitasin ka lapse, selleks ajaks oli mees olemas ja see laps kuidagi nagu ise tuli, ilma et ma oleks väga mõelnud sellele, kas ma nüüd juba väga tahan või üldse ei taha. Otsustasin, et miks mitte. Ja minu jaoks oligi just selles vanuses lapse saamine õige aeg, nooremana ma ei oleks selleks valmis olnud.
Nii et sul on veel aega ka ümber mõelda.
Mulle endale on jäänud kolm sõbrannat, kes ongi jäänud lastetuks, no nemad on põhimõttelised ja nendega vahepeal tõesti mingi kolm aastat üldse ei suhelnud. Ei teagi, kas neil oli ka selline tunne, et ma kuidagi reetsin neid või midagi muud, aga olid täiesti silmapiirilt kadunud. Ei ole nendega seda teemat ka iial üles võtnud, las olla. Nüüd oleme jälle külas käinud ja väljas kontserdil, aga laps on mul sel ajal alati kodus. Ma ei ole olnud selline lapsevanem, et tahaks titte igale poole kaasa tassida. Kui ei saanud üksi minna, siis ma pigem ei läinud. Paar korda proovisin, õudus kuubis. A la mingitel vabaõhuüritustel nagu mõni laat või merepäevad või sõbra sünnipäev, mis toimus aias. Kui laps on kaasas, ei siis puhata ei saa ja nii meil on korraldus selline, et kui ma tahan mõnikord lõõgastuda, siis ei ole mingit iitsatamist kellegi poolt, et ma peaks lapse kaasa pakkima. Kinos käin üksi, kontserdile lähen sõbrannaga jne. Lapsel pole häda midagi, ta on väga tore ja armas, aga ma tõesti ei taha iga sekundit oma elust ainult koos temaga veeta. Temaga käime nüüd eraldi kohvikus ja kinos ja teatris, lasteetendusi vaatamas. Ma ei ole küll kahetsenud seda, et lapse sain. aga ma pole ka olnud mingi lastevihkaja, ma lihtsalt ei olnud vaimustuses raseduse ja sünnitamise protsessist (kes oleks?).
Nii et, teemaalgataja, sa jõuad veel 10 aastat ümbergi mõelda. Samas, mees on sul ju olemas, käi siis temaga aega veetmas. Mine paku sõbrannale, et võid last hoida paar tundi, ega nad ise ei taipa küsidagi. Minule keegi sellise sooviga pähe küll ei istunud.
Kui vahel mõnda telesaadet vaatad ja inimeselt küsitakse-mille üle sa siin elus uhkust tunned, siis enamus vastab-laste üle, perekonna üle, et olen oma lapsed tublideks inimesteks kasvatanud vms. Mina mõtlen seda, et inimesel võiks maises elus mingi suurem eesmärk olla. Mitte see, et saan korra kuus mehega spas käia, reisil käia, mingit eriti toredat tööd teha. See suurem eesmärk saabki olla see, et kasvatad oma lapsed tublideks inimesteks ja tunned koos nendega elust rõõmu. Sõbrad on ka toredad, aga oma lapsi, kellega sa iga päev koos elad, sõbrad ei asenda.
Aga noh eks igaühe valik, kuidas ta oma elu elatud saab ja millest rõõmu tunneb.
Ühiskondlikku hoiakut lapsevabade naiste suhtes kirjeldab väga hästi Maarja Kangro “Oma jama”.
Ühiskondlik hoiak on aga paraku olemas ka 1-lapseliste (“lapsel on vaja õde/venda, ära ole egoistlik”), 2-lapseliste (“nii küll rahvust ei taastooda”), 3+-lapseliste (“miks riik peab su pere ülal pidama?) suhtes.
Samuti kiputakse mingil põhjusel rääkima laste saamata jätmise kahetsemisest, kuid mitte kahetsusest lapse saamise osas ( Redditis on viimasel teemal kommuun r/regretfulparents).
Ise võtaksin selle kokku nii: “Koerad hauguvad, karavan läheb edasi.”
Ise võtaksin selle kokku nii: “Koerad hauguvad, karavan läheb edasi.”
Täiendaksin, et viisakas inimene ei võta nagunii sellist asja iialgi teemaks, nagu ka teiste kehakaalu, perekonnaseisu jne. Ja mühkam leiab ikka su elust midagi, mida ebasobivalt kommenteerida.
Mu sõpruskonnas pmst kellelgi polnud 30-selt lapsi. 30ndates umbes pooled said 1-2, sh ma ise, teised on lastetud. Ma küll aru ei saa, et mingi hull sotsiaalne surve oleks kellelgi vms. See on peas kinni (ja mida see omakorda tähendab, ei hakka siin spekuleerima).
Mu sõpruskonnas pmst kellelgi polnud 30-selt lapsi. 30ndates umbes pooled said 1-2, sh ma ise, teised on lastetud. Ma küll aru ei saa, et mingi hull sotsiaalne surve oleks kellelgi vms. See on peas kinni (ja mida see omakorda tähendab, ei hakka siin spekuleerima).
Neljakümnendates.
0-9
10-19
20-29
30-39
Jne
Neljakümnendates. 0-9 10-19 20-29 30-39 Jne
Mitte keegi ei ütle näiteks 37 aastase kohta, et ta on neljakümnendates. Oled valesti aru saanud.
Neljakümnendates. 0-9 10-19 20-29 30-39 Jne
Mitte keegi ei ütle näiteks 37 aastase kohta, et ta on neljakümnendates. Oled valesti aru saanud.
Loomulikult on. Ehk oleks viimane aeg kirjaoskajaks hakata.
Neljakümnendates. 0-9 10-19 20-29 30-39 Jne
Mitte keegi ei ütle näiteks 37 aastase kohta, et ta on neljakümnendates. Oled valesti aru saanud.
Loomulikult on. Ehk oleks viimane aeg kirjaoskajaks hakata.
Lubage siis EKIl selgitada, pr kirjaoskaja:
https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=314
aga lastega inimesele tundub tõesti ulme, et kuidas keegi sellist elu tahab, kus kõige tähtsam on puudu
Ma ise olen mitme lapse ema, aga mul ajavad ihukarvad õudusest püsti need “lapsesaamine on naise tõeline kutsumus ja siis alles saad aru, mis on istus/armastus/ohverdus/emadus/elu mõte” Emmed. Nagu oleks mõni ennekõike Ema ja alles siis Naine või Inimene. Minu tähtusjärjekord on vähe teine ja inimeseks olemiseks ma ei pea olema tingimata sünnitanud, ma olin väärtuslik inimene enne ka.
Loomulikult on. Ehk oleks viimane aeg kirjaoskajaks hakata.
Käib neljakümnendaid oleks õige, aga nii ei räägi ju keegi. Öeldakse ikka, et 37 aastane inimene on neljakümnendates ja 52 aastane on viiekümnendates, mitte kuuekümnendates aastates inimene. Kui sa ise rääkida ei oska, siis ära hakka vähemalt teisi õpetama.
mul ei ole lapsi, olen 40ndates, st ega ei tule ka ilmselt. pole mitte kunagi mitte hetkekski lapsi soovinud, aga olen pikemas suhtes mehega, kel 2 last ja nendega veedan palju aega. otseselt ei armasta neid, aga täitsa toredad on siiski, st ma ei vihka lapsi ka. ma ei tea, miks ma ei ole lapsi soovinud.. tõesti ei tea. mul on väike suguvõsa ja olen introvert, st üks põhjus on see, et ma ei taha lihtsalt, et keegi oleks nagu nö pomm jala küljes – st sõltuv minust. eks vahel ikka mõtled, et vanaduses olen üksi, aga no paljud lastega inimesed on ka üksi. selle peale ei saa kindel olla. ma olen teadlikult proovinud otsida põhjust last saada ja ei ole leidnud – ma ei näe, et lapsed tooks nii palju rõõmu kui räägitakse, päris paljudele toovad lapsed hulgaliselt jama ja kurbust hoopis.
Olen peagi 40 saamas, lapsi pole ja ei taha ka. Kunagi olin ka suur peoloom, nüüd elan hoopis rahulikumat elu. Enne 30. eluaastat ma polnud kindel, kas tahan lapsi või ei. Suhe ei olnud ka päris see õige. Nüüd olen koos õigega ja tean kindlalt, et ei taha lapsi, sest elu kahekesi on lihtsalt nii hea.
Mul pole mingit soovi kellegi eest ekstra hoolitseda või kedagi kantseldada. Kellegi lapsi hoida ei taha ja koera ega muud kodulooma ka ei võta. Mulle meeldib vabadus käia ja olla, kus tahan. Teen palju tööd ja karjääri. Rahaline seis on päris hea. Ma ei kujuta ette ka, et keegi vabatahtlikult sellest elust loobuda tahaks. Miks küll? 😀
Õnneks ühiskondlikku survet ei tunne. Kuna mul on õde, kellel lapsed olemas, siis ei pea ka kellelegi kohustuslikus korras lapselapsi tagama. Sõpru, kellega midagi koos ette võtta, jagub. Sõprade seas on ka lastetuid, aga ka lastega inimesi. Sellest, kui keegi oma 7-aastast igale poole suurte inimeste üritustele kaasa veab, pole üldse vaimustunud. Nii et taoliste tibuemmede ja -issidega suhtlemine on pigem piiratud, lihtsalt ei viitsi ja eelistan täiskasvanute seltskonda. Väikelastega sõbrannadel olen muidugi külas käinud, aga õnneks on tutvusringkonda tibuvanemaid sattunud ülivähe. Enamik on täiesti normaalsed inimesed, kes saavad lapsed, aga ei kaota seejärel iseennast ära.
Esileht › Pereelu ja suhted › Lastetud naised, kas te tunnete samamoodi?
