Tänan kõiki, kes arvamust avaldasid. Mõni kommentaar oli ka ülekohtune ja solvav, aga tasus neidki lugeda ja kõrva taha panna. Kõige rohkem avas mulle uue nurga alt teemat keegi kägu, kes ise on sarnases olukorras ja kirjeldas, mis tunne on pärast seksi.
Veetsin kaks päeva oma lastelastega ja oli aega mõelda. Millegipärast hakkas häbi oma lastelaste ees, et nende vanaema on selline litsakas ja ebamoraalne. Peaksin ju mina olema neile eeskujuks. Õpetama, mis on õige, mis vale…
Nädal on läinud nii, et see mees on iga päev aktiivselt kontakti otsinud (messengeris). Ei ole mingeid konkreetseid ettepanekuid teinud, aga lihtsalt asjatab. Ehk siis, saan aru, et üritab asja hõõgvel hoida. Olen talle midagi neutraalset vastanud ja osadele pöördumistele üldse mitte vastanud. Jah, ei ole nii, nagu keegi siin eespool arvas, et mina olen ise aktiivsem pool ja üritan meest ära rääkida. Või et üleüldse, kujutan oma peas ette, et mees on minust huvitatud.
Samal ajal on mu eksmees (olime abielus, mitte elukaaslased) samuti tohutult aktiivne. Pommitab mind sõnumitega ja nukrate, südantlõhestavate laulukestega. Tõepoolest, minu jaoks on prostituudi kasutamine piisav põhjus, et lahku minna. Mis siis, et pikk kooselu selja taga. Seni, kuni meie olime abielus, olin mina talle 100% truu. Ei ole midagi nii, et pada sõimab katelt (jällegi kellegi kommenteerija arvamus, et ma ju ise seiklesin ka ringi, aga oma mehele seda ei lubanud).
Mis “taska-sündroomi” puudutab, siis see mees ei saanud isaks 65-aastaselt, vaid 45-aastaselt. Perekooli teiste teemade alt olen aru saanud, et on igati tunnustamisväärne tegu, kui nasied 40+ vanuses lapsi saavad. Mis sellest siis nii imelikku on, et mõni mees 45-aastaselt lapsed saab? Hämmastav silmakirjalikkus! Tal on ka esimesest kooselust laps, kes on juba 25-aastane. Selles mõttes oleme me tõesti erinevas elujärgus, et tema nooremad lapsed on sama vanad nagu minu kaks lapselast. Minu neli last on kõik täiskasvanud ja juba mitut aastat oma elu peal.
Kahe aasta jooksul olen käinud mitmete vabade meestega kohtamas. Muidugi on õige see, et kui seksiisu on, siis tuleks kedagi nende seast valida. Samas, see ei ole nii lihtne. Ma ei ole see tüüp, kes saaks lihtsalt, ilma eelneva pikema suhtlemiseta ja ilma igasuguse sädemeta seda teha. Ma tahan meest enne tunda ja sobida ka mõttemaailma poolest. Nende meestega, kellega olen kohtunud, olen enamikega ka suhtlema jäänud. Aga no mitte ei ole seda tunnet, et tahaks nendega kuidagi füüsiliselt lähedane olla. Kõik mehed on meeldivad ja targad inimesed, aga kui see miski puudub, siis ei ole midagi teha. Loomulikult ei ole see mingi õigustus hõivatud mehega seksimiseks. Ma lihtsalt arutlen…
Neile, kes mulle abivahendeid soovitasid ütlen ma, et sellised asjad on mul olemas ja ma saan iseendaga suurepäraselt hakkama. Hetkel ma igatsen seda seksi, kus minuga koos on füüsiliselt teine inimene. Kellega suudelda ja kallistada, kes mind vaatab ja puudutab, kes midagi kõrva sosistab… Vibraator seda ei tee. Ühesõnaga, ma igatsen inimlikku kontakti, kas või üks kord pika aja tagant.
Vastuseks ühele kommenteerjale – libestiämbrit ma kõrvale ei vaja. Seda on mul alati endal olnud, liigagi palju. Ka praeguses vanuses. Üldiselt, see oli väga inetu ja solvav kommentaar. Vaevalt, et sinagi üleminekueast ja sellega kaasnevatest vaevustest pääsed.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt 05.09 17:45; 05.09 18:09; 05.09 18:11; 05.09 18:12; 05.09 18:15; 05.09 18:16; 05.09 18:17; 05.09 18:23; 05.09 18:36; 05.09 18:43; 05.09 18:52; 05.09 18:58; 05.09 19:10; 05.09 19:24; 05.09 19:30; 05.09 19:55; 12.09 10:34; 12.09 12:32; 12.09 12:41; 12.09 12:43; 13.09 10:23; 13.09 10:25; 13.09 12:05; 13.09 12:42; 18.09 19:13; 18.09 19:56; 19.09 06:24; 19.09 06:26;