Lihtne on muidugi peita end “kõrvalnähtude” põhjenduse taha. tegelikult on asi ikka selles, et naine ei julge ise ennast steriliseerida, et siis nagu poleks enam naine ja äkki ikka… ja lihtsam on vastutus mehele lükata.
Tead mis. Ma olin abielus ja proovisin igasuguseid vahendeid, kuigi juba eos olid nad mulle vastunäidustatud. Lapsi ei tahtnud me muide kumbki, ei ainsatki ega kunagi. Peale veendumist, et lihtsalt pole võimalik võtta pille (raskekujulised tüsistustega migreenid), minipille (pidev veritsus, pidev kõhu- ja rinnavalu), loe: ei saa kasutada mitte mingeid hormonaalseid vahendeid ega ka vaskspiraali (aneemia), jäi üle vaid kondoom või vasektoomia, sest polnud meil ju vähemalt kolme last ette näidata, mida eesti seadus nõuab ja polnud mina üle 35 aasta vana. Ja mees polnud nõus midagi tegema, isegi mitte kondoomi kasutama, sest tema “ei abiellunud selleks, etkummiga seksida” ja vasektoomiat loomulikult ammugi mitte, sest “tema on ikkagi mees”. Meie läksime lahku. Mina leidsin normaalse mehe, kes teeb oma partneriga koostööd ja tema naise, kes lapsi lihtsalt ei saagi. Ma ei leia, et ma oleks pidanud edasi kannatama, et tema oleks saanud ilma igasuguse vastutuseta mõnuleda.
Aga siis ongi mehe otsus – kas kasutab kondoomi või ei kasuta. Ja kui vasektoomiat ei tee ja naine ei taha kasutada vahendeid, siis ei ole naise asi mehele pinda käia, vaid kas loobuda seksist ja siis lahku minna. Mitte aga mehele pinda käia. Samamoodi ei peaks mees käima naisele pinda, et kasuta seda ja teist vahendit – kui ei sobita koos elama, siis tuleb lahku minna.
Ma miskipärast arvan, et nendes suhetes, kus naine on aastaid mehega sellest rääkinud, et nendes suhetes ka muud asjad käivad nii, et naine muudkui aastaid räägib (st tänitab) ja lõpuks ikka on lahkuminek, sest naine ongi tänitaja tüüp.
Muidugi on teine asi, kui mees on kohe asjaga päri. Aga räägin olukorrast, kus naine peab meest selleks keelitama ja meelitama ja seletama ja ennast välja vabandama. See ei ole selline suhe, nagu üks siin rääkis, et “pooled räägivad asjadest ja mõistavad teineteist”. Meie ka räägime mehega asjadest ja mõistame teineteist – mina mõistan teda väga hästi, et tema ei taha vasektoomiat veel nii pea teha, sest mina ka ei taha ennast steriliseerida. Kui mina kardan ja kõhklen, miks ei peaks mees kartma ja kõhklema? Miks peavad ainult mehed naisi mõistma, aga vastupidi mitte?
Tänapäeva võrdõiguslikkus on selles mõttes ikka väga kreenis, et enam ei räägita naiste õigustest, vaid räägitakse ainult naiste õigustest, unustades, et ka mehel võib õigusi olla.
Ja mis puudutab kellegi keha – siis igaüks otsustab oma keha üle ise ja kellegi asi ei ole olla vihane, kui mees/naine ei taha mida-iganes. samamoodi nagu mehe asi pole naist süüdistada, kui naine ei soovi seksi – süüdistamise asemel, kui kooselu ei sobi, siis lahku minna, mitte jääda tänitama ja petma. Sama kehtib laste saamise ja mittesaamisega – kui ei sobi teineteise soovid, siis lihtsalt ei sobita koos elama, mitte ei tule nõuda, et just teinepool peab ENDA KEHAGA midagi ette võtma.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.02 14:13; 11.02 10:44;