Teema: miks enamus naised ei luba meestele sõbrannasid?

Mina usun küll, hoolimata kõigest, et mees ja naine võivad vaid sõbrad olla. Mul on kaks koolivenda, kellega juba aastaid läbi läin, nii lõunal, kohvikus kui kinos. Viimasel ajal küll väga harva. Neid mehi mu mees aktsepteerib ning peab neid ka oma tuttavateks, kellega kokku sattudes hea lobiseda. Kuid meie tutvuse algul pani ta mu kahele teisele meestuttavale küll nii-öelda veto peale, ei meeldinud talle sugugi, kui nendega kokku sain või telefonis jutustasime. Ja nii nad lõpuks mu elust kadusidki. Natuke kahju tegelikult. Ei osanud abikaasa isegi seletada, mida halba ta nende osas haistis.

Abikaasale tekkinud sõbranna oli tegelikult ta kunagine tüdruksõber, kellega nad mingi aeg isegi koos elasid, enne kui naine ta teise tüübi pärast maha jättis. Seda kõike sain alles hiljem teada. Oleks ma seda nende suhtluse ajal aimanud, poleks ma nii muretu ja usaldav olnud. Kuigi algul oligi mu mehe ja selle naise suhtlus üdini platooniline, tundus nagu iga teine sõprussuhe.

#3178037:

Minul on meessõpru. Nii ammuseid ammuseid tutvusi kui ka värskemaid tutvusi.

Üldiselt tihedamini kui paar korda aastas ma igaühega neist väljas ei käi. Mõnega käin näiteks korra 3 a jooksulväljas. Võimalusel teen nendega mõne pika lõuna, mõnega teeme ühise trenni, mõnega saame tõesti eraldi õhtul kuskil kohvikus või pubis kokku ning teeme linnapeal jalutuskäigu.

Kas teil lapsi on? Kui on, kas siis mees hoiab rõõmuga üksi lapsi, kui sina peale tööd mõne teise mehega koos trenni teed, pubis istud ja linna peal jalutad? Ja seda siis kui sageli? Ja nt lapsepuhkusel ema, kes niigi päevad läbi laste vajadusi rahuldab, peaks tolereerima seda, kui mees peale tööd kodu, naise ja laste asemel oma aja hoopis sõbrannale pühendab? Et nagu kohe üldse oma abikaasaga koos aega ei veeda ja lastesse ei panusta?

#3177227:

Sest nad teavad, et pooltel juhtudest ei ole tegu ainult sõbrannadega, vaid huvi on teisesuunaline, scherlock. Aga mis see nuhkimine siis enam aitab!

Mina ei keela midagi ja mu mehel on naissoost tuttavaid küll ja veel, enamus juba “enne minu aega”. Hilisemad on nagu peretuttavad.

Ei ole ikka pooltel juhtudel midagi sellist, võib-olla 1%-l. Armukesi tavaliselt ei tutvustata teisele poolele ega nimetata neid sõpradeks või sõbrannadeks.

miks enamus naisi ei luba meestel käia sõbrannadega läbi?
koheselt on lahti mingi jube draama ja käib üks räme nuhkimine, pidev kahtlustamine.
tunnetate konkurentsi või kust võtate üldse õiguse oma mehele sõbrannad ära keelata?

Ma teen draamat küll kui laste isa õhtu otsa sõnumineerib , sest kui mehel on pere , siis võiks olla olemas ka oma laste ja naise jaoks mitte tiineka kombel mobla ekraani kaapida , et sõbrannadega suhelda.

Teisalt on mul kogemus meestega, kes tahtsid hirmsasti ” sõbrad ” olla , tegelikult ei suutnud nad sugugi sõbra tasandile jääda , vaid soovisid midagi muud. Seetõttu on mul vähe usku sõprusesse meeste ja naiste vahel.

#3215356:

#3178037:

Minul on meessõpru. Nii ammuseid ammuseid tutvusi kui ka värskemaid tutvusi.

Üldiselt tihedamini kui paar korda aastas ma igaühega neist väljas ei käi. Mõnega käin näiteks korra 3 a jooksulväljas. Võimalusel teen nendega mõne pika lõuna, mõnega teeme ühise trenni, mõnega saame tõesti eraldi õhtul kuskil kohvikus või pubis kokku ning teeme linnapeal jalutuskäigu.

Kas teil lapsi on? Kui on, kas siis mees hoiab rõõmuga üksi lapsi, kui sina peale tööd mõne teise mehega koos trenni teed, pubis istud ja linna peal jalutad? Ja seda siis kui sageli? Ja nt lapsepuhkusel ema, kes niigi päevad läbi laste vajadusi rahuldab, peaks tolereerima seda, kui mees peale tööd kodu, naise ja laste asemel oma aja hoopis sõbrannale pühendab? Et nagu kohe üldse oma abikaasaga koos aega ei veeda ja lastesse ei panusta?

Kui see ema nagunii päevad läbi laste vajadusi rahuldab, siis on loogiline, et mees võtab vahel lapsed enda hoida, kui ema väljas käib. Loogiline oleks tegelikult, et mees ja naine hoolitsevad laste eest sama palju ehk kui mehel on päevas 3h vaba aega, siis on ka naisel päevas 3h vaba aega. Või mis iganes tundide arv, aga see peab olema võrdselt jaotunud. Imikute puhul on erand, kuna isa ei imeta, aga siis peaks just emale võimaldama aega, kus ta saab vahepeal puhata. Ma ei saa aru, miks üldse saadakse lapsi isadega, kes emaga sama palju lastega aega ei veeda. Ei pea ju saama, võib kuradile saata sellise mehe.

#3177218:

miks enamus naisi ei luba meestel käia sõbrannadega läbi?

koheselt on lahti mingi jube draama ja käib üks räme nuhkimine, pidev kahtlustamine.

tunnetate konkurentsi või kust võtate üldse õiguse oma mehele sõbrannad ära keelata?

See on meile sisse juurdunud juba plikaajast peale – oma mängukanni ei anta teisele mängida.
Lemmiknukku näppisid ainult ja ainult sina.

#3177218:

miks enamus naisi ei luba meestel käia sõbrannadega läbi?

koheselt on lahti mingi jube draama ja käib üks räme nuhkimine, pidev kahtlustamine.

tunnetate konkurentsi või kust võtate üldse õiguse oma mehele sõbrannad ära keelata?

Minu meelest on see põlvkondade vahe. 40-50ndates inimesed on harjunud, et mehel on meessoost sõbrad ja naisel sõbrannad. 20ndates inimesed suhtlesid lapsepõlvest peale segakampades ja peaagu kõigil on igast soost sõbrad. Erandiks on üks tüüp naisi – sellised naised, kes unistavad poistest juba varateismelisena ja sõbrannatsevad tüdrukutega, kuid unustavad enda sõbrannad kohe ära, kui mehe saavad, sest nüüd on neil mees. Nende jaoks on naise elu mõte mees ja lapsed, juba kooli ajal. Nad on inimesed, kes kasutavad tavaliselt lauseid, nagu “ei saa välja tulla, sest mul on ju nüüd mees” või “ei tea, kas mees lubab”. Või siin samas teemas kuuldud “mina mehele naissoost sõbraga üksi olla küll ei luba, nagunii petab”. Selliseid naisi on aga üha vähem. Minu jaoks tundub kogu see teema nii kohutavalt vanamoeline, noored üldiselt ei käitu nii. On vaid üksikud meestehullud naised, kes on seda olnud lapsepõlvest peale, üldiselt on neil ka madal haridustase ja pärit külakoolidest, kus on soorollid rangelt juurdunud. Minu klassis olid mõned sellised, pidevalt õhkasid poiste järele, hakkasid hiljemalt 15aastasena kellegagi käima ja pole kunagi üksi olnud, vaatavad romantilisi draamasid ja seebikaid, nagu Twilight ja 50 Shades of Grey, postitavad Facebook, kus musi lilli toob, valentinipäeva postitus on kohustuslik! Nad ei kasuta oma potentsiaali ära isegi siis, kui on head õpilased, ei püüagi heasse kooli sisse astuda ega karjääri teha.

Minu vanema venna sõbrad on need, keda nähes kallistame, lööbime jne. Ja neile jään alati õeks (nii nad ise vahest kutsuvad). Mees oli ka alguses natuke segaduses, aga nüüd saab nendega ka hästi läbi. Vanusevahe on nendega 5-6 aastat, kusjuures kui baaris noorema kokku saime, siis valvasid mu järgi.

#3216158:

Minu meelest on see põlvkondade vahe. 40-50ndates inimesed on harjunud, et mehel on meessoost sõbrad ja naisel sõbrannad. 20ndates inimesed suhtlesid lapsepõlvest peale segakampades ja peaagu kõigil on igast soost sõbrad.

Tundud üks tõeliselt elu- ja ninatark 20-aastane olema 🙂 . Vaatame, mis juttu sa siis ajad, kui ise vanuriks ehk 40-50-aastaseks saad.

#3216497:

Ma ausalt lihtsalt ei saa aru, miks peaks täiskasvanud, abielus mees (või naine) kahekesi mingi sõbrannaga (sõbraga) kinos käima.

Miks peaks minu mees jätma minemata kinno, kui ootamatult avastab, et on viimane linastuspäev ja mina lihtsalt ei huvitu või ei viitsi või ei saa? Miks peaksin mina tingimata kaasa tilpnema või meest keelama?
Ja mis vahet seal on, mis soost inimesega kinno minnakse. Mõni tuttav tahab ka minna, tuleb näiteks tööl juttu. Niipalju kui mina kinos käinud olen, inimesed vaatavad filmi, mitte ei aja teisele kätt mootorisse – no kui nad just äsjaarmunud 17-sed ei ole. Isegi ei räägita üle paari lause enne ja mõne lause pärast filmi – saadakse kokku, vaadatakse film ära, jalutatakse vesteldes autode või bussideni, head aega, aitäh ja kojuminek.

Mismoodi see mulle ohtlik oleks või miks ma peaksin seda keelama. Või miks seda võiks teha ainult enne abielu.

#3216505:

Mismoodi see mulle ohtlik oleks või miks ma peaksin seda keelama.

Ma pole öelnud, et see on ohtlik; ma ei arva, et sa peaks meest keelama või et täiskasvanud inimest üldse keegi keelata saaks. Ma ei rääkinud sellest, mida sina peaks lubama või kartma, vaid sellest, et sõbrannade-sõpradega hängimisest kasvavad paljud inimesed välja.

#3216515:

sõbrannade-sõpradega hängimisest kasvavad paljud inimesed välja.

No ma ei tea, kas vedurinäituse külastamine, uue silla ehituse vaatamine või betoonimuuseumi visiit mõne samade huvidega sõbraga nüüd hängimise alla tingimata käib. Ja päris kurb ikka, kui mehel pole sellist sõpragi (kama, mis soost), kellega oleks samad huvid, kasvõi minna koos traktorimuuseumisse või loengusse sisepõlemismootorite ajaloost, kui sina ei viitsi. Või mees isegi ei huvitu enam millestki niipalju, et tahta midagi teha või kuskile minna. Või on nii ära tümitatud, et ei julgeks sellest soovist naisele rääkidagi – omal ajal seda piredat pilku ja solvumust küllalt nähtud.

#3216532:

Meeste sõbrannatamiste süütust saab hästi kontrollida sellega, et sa ise organiseerid endale sarnase meessoost sõbra ja veedad temaga sarnaselt aega. Kui sellest tekib tüli, siis mees ise ka,ei usu, et saab vastassooga sõber olla.

Sellega ma nõustun 100%. Väikese hingega inimesed kipuvad paaridesse minema, ehk siis pott leiab oma kaane.

#3216525:

Või on nii ära tümitatud, et ei julgeks sellest soovist naisele rääkidagi

Millisest soovist ei julge rääkida? Et naist endaga koos muuseumisse kutsuda? Või tahab ta just tingimata ilma oma naiseta minna? Vot see on jah imelik.

#3216497:

#3216356:

40-50ndates inimesed on harjunud, et mehel on meessoost sõbrad ja naisel sõbrannad. 20ndates inimesed suhtlesid lapsepõlvest peale segakampades

Selle sinu poolt piiritletud vanema generatsiooni esindajana kinnitan sulle, et ka meieealised suhtlesid lapsepõlvest peale segakampades. Ma arvan, et suurim vahe on selles, et osad inimesed nö. küpsevad ja sõprade-sõbrannadega hängimise asemel elavad pereelu ja suhtlevad peresõpradena kaaslase (ja ehk ka lastega) omaaegsete sõpradega edasi ja teised on sellised eatud tiinerid, kel on perest eraldi veel mingi oma noorpõlvest jäänud seltskond.

Ma ausalt lihtsalt ei saa aru, miks peaks täiskasvanud, abielus mees (või naine) kahekesi mingi sõbrannaga (sõbraga) kinos käima. Kumbki jätab oma paarilise koju ja minnakse kinno, nagu seda teevad teismelised, kes pole veel pereloomiseks küpses eas või kahekümnendates inimesed, kes pole lihtsalt veel omale kaaslast leidnud.

See on ka vanema generatsiooni asi, et sõpradest peab “välja kasvama” ja pere loomine tähendab seda, et unustatakse sõbrannad ja sõbrad ära. Normaalne on see, kui sul on peale pereelu ka sõbrad ja eraelu (st väljas käimine, hobid jms). Kõige igavam on selline elu, kus pärast tööd tullakse kohe teleka ette ja lösutatakse seal magamaminekuni ja kuhugi ei minda, sest “mul on nüüd mees”. Väikeste lastega on rohkem tööd, aga enamik on sellised ka siis, kui lapsed on piisavalt suured, et end ise pesta ja magama minna.

Ma ei saa aru inimesest, kes liikus segakampades ja kellel olid mõlemast soost sõbrad, aga nüüd peab teisest soost sõbraga kinos käimist seksuaalseks. Vanasti ei olnud see seksuaalne, nüüd on või? Ja üldse, kinos käimine – selle loogika järgi on koos kinos käivad sõbrannad lesbid, meessõbrad homod ja kui üksi lähed, siis on käsitöö. Kes see ikka seksib kinos?

Samuti see, et partner jäetakse koju. Enamik mu suhtes ja abielus tuttavaid käib üksi väljas ja jätab kaaslase koju või ta läheb teise seltskonnaga välja. Tavaliselt on mõlemal enne suhte algust loodud sõpruskonnad ja teise sõpradega pole nii põnev. Muidugi käiakse mõnikord koos, nagu näiteks sünnipäevadel, pulmas. Aga teine kord käiakse sõpradega isegi pikal reisil, nii et kaaslane jääb koju, näiteks ollakse nädal või paar ära. See, kas kambas on naisi või mitte, pole üldse oluline. Naisteta minnakse pigem siis, kui ettevõtmine on füüsiliselt raske, mitte siis, kui keegi on armukade. Sellist asja lihtsalt pole. Minu jaoks on näiteks kõik mu sõbrad ebaseksuaalsed ja mingit võimalust seal pole. Ka meeste jaoks on see tegelikult nii, sest naistuttavaid ja -sõpru on nii palju, et naisega suhtlemine pole enam nagu “teisega” rääkimine, vaid nagu omaga.

Ja segakambad vanasti – siis oli vist rohkem nii, et tüdrukud või poisid kambas olid kellegi mehed või naised, mitte aga juhuslikult tekkinud sõbrad, kellel omavahel midagi romantilist ega seksuaalset. Need polnud päris segakambad, vaid mehed oma pruutidega vms.