Esileht Pereelu ja suhted Pereelu – kuidas delegeerida majapidamistöid?

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 144 )

Teema: Pereelu – kuidas delegeerida majapidamistöid?

Postitas:
Kägu

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja jaoks hilja, kuid aitab ehk kedagi teist. Kodutööde võrdne jaotus tuleb paika loksutada enne laste saamist, kohe kooselu alustades. Vigadest õpitakse: minu esimene abielu oli õpikunäide, kuidas ei tohi: laps liiga vara, šovinistlik mees, kes halas, et ta peab välja sööma minema, kui kell 13, kui ta lõunale tuli, polnud toit valmis. Pärast lahutust uue suhte tekkides panin uue mehe kohe tööle: mina tegin toidu, sina pesed nõud jne. Sünnitusmajas tegin end eriti haledaks, mees pidi esimesed päevad üksi beebi eest hoolt kandma. Minul jätkus jaksu ainult imetamiseks. Tulemus: me oleme võrdsed kodumajandajad. Mul ei tuleks pähegi rääkida, et mees aitab mind kodutöödega või laste eest hoolitsemisel. Ei, me oleme täiesti võrdselt selle vankri ees.

Raha teenimisel olete sama võrdsed?

Mis sa mõtled et teenid raha ja elad kodus nagu hotellis? All incl? Kui naine on kodune siis loomulikult ta teeb kodus rohkem aga see ei tähenda et mees käib kodus ainult puhkamas. Mis arusaam see selline on.

Naine on teenija ja tema töö on korrashoida kodu, mees käib tööl. Millega sa rahul ei ole? Mees peab ka kodus teenija veel olema? Koristada tahab siiski naine, mees ju ei taha.

Moodsad ajad, majapidamisrahad on pooleks, liisingud on pooleks, laenud on pooleks, on ka kodutööd pooleks.

Meestele meeldib, et naised maksavad kõige eest, mehed on seda isegi soovinud. Ei hangi ükski mees kodu üksinda perele, ja ei hankinud seda ka nõuka ajal, seega pole nad minu 40+ vanuses kunagi toitjad ja katjad olnud, ei mäleta sellist peret ma ei lapsepõlvest, kus ema oleks kodus jalga kõlgutanud ja mees rahapakiga koju tuli. Ei tee nad seda ka täna.

Nende töö vili, ehk palk kuulub ka täna neile, makstakse pooleks ja pigem vähem kui rohkem. Lahutades märkasin, kuidas mu kulud kolinal kukkusid, söön 30%, valisin soodustooteid, aga maksin 50 kõigest, mida mees korvi ladus, kütusest, kuhu ta sõita otsustas, jne, jne…

Seega võtku vabatahtlikult lapid kätte, minimaalselt oma soga tuleb kokku korjata, kui laste oma ei suuda, siis elagu üksi. Ja järgneb kohe nutulaul, kuidas nemad tahavad laste eest hoolitseda…

See naine kes II abielus mehe järelt enam ei kasi ja lapse kätte annab… On väga tubli.

Kui mehed emmekesi endale otsivad, siis ärgu naisi vahtigu, vaid istugu oma lastetoas.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõistan sind täielikult! Pm sama asjaga kimpus, meil 2 väikest last ja tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mees ei märka kodus omaalgatuslikult väga midagi. Olen rahulikult selgitanud, põhjendanud, rääkinud, et miks mind see häirib ja mis tundeid tekitab, ütleb, et saab aru ja püüab rohkem, mõneks päevaks on asi veits parem, aga siis kukub samasse vanasse mustrisse tagasi.

Ütlengi konkreetselt:”Kas sa palun peseksid nõud ära? Mul pole puhast potti, millega sulle süüa teha”. Kuigi pottide/pannide pesu ta võttis enda ülesandeks, sest ma kodus ainus, kes süüa teeb, aga siiski tuleb eraldi paluda.

Tegime isegi nimekirja kõigist majapidamistöödest, kuhu taha kirjutasime, et kelle ülesanne miski on, et oleks konkreetselt silme ees ja teada, mitte ei loodetaks pimesi teisele. Ja ofc see list ei toimi, sest temapoolsed kohustused jäävad tegemata või pean üle kontrollima, kas said ikka tehtud? Nt koerte/kasside söötmine, mis pidevalt tal ununeb.

Kohati vaimselt tundubki kergem ise need asjad ära teha, siis ei pea jälle teises pettuma või kukil istuma, aga no mis elu see on???

Soovitan lugeda raamatut “Vihatants”. Ma sain palju abi sellest raamatut ja pani sügavalt mõtlema suhtemustrite üle, kuhu pidevalt tagasi kukutakse.

No nii elementaarsed asjad nagu nõudepesumasin võiks küll 21. sajandil ammu olemas olla. Ma ei kujuta ette, et kes iganes peab rasvaste pannidega mollama veel, olgu see siis mees või naine.

Aga meil kuidagi loksus orgaaniliselt paika. Mees on ettevotja ja tõesti pikad päevad tööl ja komandeeringutes. Mina hoidsin kodu korras. Peale 3.lapse sündi ma lihtsalt enam ei teinud mitte midagi, pigem magasin koos lastega. Miks ma pean rapsima? Üldse ei huvitanud. Ja teiselt, miks ma oleks pidanud selleks meest sundima? Kindlasti mitte, täiskasvanud inimesel endal silmad peas, pole vaja nagu lapsele ette mämmutada.

Umbes kuu pärast mees vaikselt uuris, et ta on tähele pannud, et meil on must ja tolmune. Ja ma siis täpselt sama rahulikult ja enesekindlalt vaatasin, et jah, aga ma ei jõua enam selleni, lapsed ja söögitegu on piir.

Arusaadav, vastas mees. Ja sellest päevast palus mul valida välja koduabilise, kes mulle sobib. Nii sai tehtudki. Nyyd kodu puhas ja me mehega mõlemad rahul ja ei naaguta kumbki jätkuvalt teise kallal.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere,

Kas on siin kedagi, kellel on kodus kujunenud nõnda, et kaaslane väga enesealgatuslikult teatud asju tegema ei hakka ning siis peab nö pehmelt delegeerima, et üksi ennast lolliks ei korista?

/…/
Hetkel on kahjuks kujunenud nõnda, et küsin alles siis, kui olen juba viimasel piiril (füüsiliselt tunnen, kuidas pinge on keres nii kõrgele saanud, et kohe käib mingi krõps ja…); ja siis võib see küsimine sedavõrd emotsionaalselt välja tulla, et koristamise, nõudepesu või pesu kuivama panemise asemel hakkab mingi vaidlemine (või kaasapoolne kauplemine, mis ajab mind omakorda marru) pihta.

/…/

Kui kellelgi on nõu jagada, mis stiilis või mis süsteemiga seda kodus toimetamist võimalikult valutult jagada saaks – olen tänulik.

Olen varem jaganud, jagan uuesti.

Kui meil see probleem kerkis, siis vidi teisel kujul. Mees küll nõustus tegema paljusid asju, aga kippus unustama või edasi lükkama ja siis unustama 🙂 Perest, kus ema tegi kõike ja isa teenis raha. Õnneks mu mees on enne abielus olnud ja esimene naine tegi nö musta töö ära ja õpetas teda nii paljusidki kodutöid tegam ja mähmeid vahetama jne.

Seadsin sisse pioneerilaagri-laadse korra. Ehk siis näiteks igal hommikul andsin mehele teada tema kõik tänased tööd koos kellaaegadega. Muidugi arvestasin ka tema soovidega. Näiteks mingi tunni jooksul palun kasta lilled. Kui sobib, kell 11, hiljemalt kell 12 lähed poolteiseks tunniks õue koera ja lapsega. Tema: ääää, siis on just huvitav matš telekast, ma läheks kell 14. Mina – okei. Võta siis palun prügikott ka kaasa ja pane pärast uus. Siis enne õhtusööki palun haki see kapsas seal ja koori need kartulid. Palun kella 18ks, aga võid ka kasvõi kohe teha. Ja kuskil kell 20.30-21.00 palun vannita laps ja pane tuttu, kuni ma koeraga väljas käin. Võta talle uus pidžaama omal valikul.

Peamine reegel, et ma siis ka muid ootamatuid töid, mis üle minuti võtavad, talle enam sel päeval kaela ei lao, et ka tema saaks päeva planeerida. Ja nautida, et kõik on tal tehtud, ise rahul, naine rahul. Nõusid masinasse ja sokke pesukorvi pani ta niikuinii alati ise. Maksimum lisatöö on “palun ulata mulle kapi otsast see vaas” või “vaata, kas see punn seal koeral kõrva taga pole mitte puuk”. Midagi suuremat – mitte kunagi.

Töötab eksimatult esimesest päevast. Paar nädalat ta küll veidi vingus, aga siis sai aru, et see teeb ka tema elu palju lihtsamaks. Senini töötab. Isegi nii hästi töötab, et näiteks salati hakkimise kellaaegu ei peagi andma, ta ise läheb sobival ajal kööki ja küsib, mida hakkida, mida koorida. Prügikotid on tema töö, ta lausa mürahtab pahaselt, kui keegi on need ära võtnud ja tema sõnul “valesti prügikastidesse pannud”. Sama ka koeraga -metsatukas-pargis jalutamine ei vaja enam meeeldetuletust.

Üldiselt küsib ta ise: kas tänaseks on kõik ja kui on kõik, siis võtame mõlemad vabalt. Tülid kodutööde osas on nüüd null. Ainus küsimus on, kas mina suudan kõik peas valmis planeerida, aga enamasti suudan. Kui ei suuda planeerida ja endal ka aega selleks pole, siis panen tema järgmise päeva tööde nimekirja.

+4
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Milline kodumasin pühib tolmud, puhastab vannitoa?  Ka robottolmuimeja jaoks on vaja põranda lagedaks korjata, toolid lauale panna.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõistan sind täielikult! Pm sama asjaga kimpus, meil 2 väikest last ja tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mees ei märka kodus omaalgatuslikult väga midagi. Olen rahulikult selgitanud, põhjendanud, rääkinud, et miks mind see häirib ja mis tundeid tekitab, ütleb, et saab aru ja püüab rohkem, mõneks päevaks on asi veits parem, aga siis kukub samasse vanasse mustrisse tagasi.

Ütlengi konkreetselt:”Kas sa palun peseksid nõud ära? Mul pole puhast potti, millega sulle süüa teha”. Kuigi pottide/pannide pesu ta võttis enda ülesandeks, sest ma kodus ainus, kes süüa teeb, aga siiski tuleb eraldi paluda.

Tegime isegi nimekirja kõigist majapidamistöödest, kuhu taha kirjutasime, et kelle ülesanne miski on, et oleks konkreetselt silme ees ja teada, mitte ei loodetaks pimesi teisele. Ja ofc see list ei toimi, sest temapoolsed kohustused jäävad tegemata või pean üle kontrollima, kas said ikka tehtud? Nt koerte/kasside söötmine, mis pidevalt tal ununeb.

Kohati vaimselt tundubki kergem ise need asjad ära teha, siis ei pea jälle teises pettuma või kukil istuma, aga no mis elu see on???

Soovitan lugeda raamatut “Vihatants”. Ma sain palju abi sellest raamatut ja pani sügavalt mõtlema suhtemustrite üle, kuhu pidevalt tagasi kukutakse.

No nii elementaarsed asjad nagu nõudepesumasin võiks küll 21. sajandil ammu olemas olla. Ma ei kujuta ette, et kes iganes peab rasvaste pannidega mollama veel, olgu see siis mees või naine.

Aga meil kuidagi loksus orgaaniliselt paika. Mees on ettevotja ja tõesti pikad päevad tööl ja komandeeringutes. Mina hoidsin kodu korras. Peale 3.lapse sündi ma lihtsalt enam ei teinud mitte midagi, pigem magasin koos lastega. Miks ma pean rapsima? Üldse ei huvitanud. Ja teiselt, miks ma oleks pidanud selleks meest sundima? Kindlasti mitte, täiskasvanud inimesel endal silmad peas, pole vaja nagu lapsele ette mämmutada.

Umbes kuu pärast mees vaikselt uuris, et ta on tähele pannud, et meil on must ja tolmune. Ja ma siis täpselt sama rahulikult ja enesekindlalt vaatasin, et jah, aga ma ei jõua enam selleni, lapsed ja söögitegu on piir.

Arusaadav, vastas mees. Ja sellest päevast palus mul valida välja koduabilise, kes mulle sobib. Nii sai tehtudki. Nyyd kodu puhas ja me mehega mõlemad rahul ja ei naaguta kumbki jätkuvalt teise kallal.

?

 

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks? Milline kodumasin pühib tolmud, puhastab vannitoa?  Ka robottolmuimeja jaoks on vaja põranda lagedaks korjata, toolid lauale panna.

Kas mitte midagi ei jõua ega taha kodus?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen olnud vastupideses olukorras. Mees lastega kodus ja mina tööl. Tulen koju, tuba segi, hakka koristama, sest  mees pole jõudnud mittemidagi teha. Või pole püüdnudki. Lihtsalt nutma ajas. Millal siis minu puhkus on. Ma ei saa tööl olles mittekuidagi midagi korrastada kodus. Tema on aga koha peal. Mõne asja saaks ikka tehtud? Ma nii tahtsin, et tulen koju, läheme jalutama ja oleme rõõmsad kõik koos. Selle asemel hakkasin ma kodus koristama. Ladusin pesu masinasse. Nõud masinasse. Tõmbasin põranda puhtaks jne.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle asemel hakkasin ma kodus koristama. Ladusin pesu masinasse. Nõud masinasse. Tõmbasin põranda puhtaks jne.

Aga see ongi ju teie ühine ülesanne? Lastega kodus olek on samaväärse koormusega nagu sinu päeval tehtud töö. Koristate ära ja siis lähete koos jalutama.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Milline kodumasin pühib tolmud, puhastab vannitoa? Ka robottolmuimeja jaoks on vaja põranda lagedaks korjata, toolid lauale panna.

Tolmud, pesud

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere,

Kas on siin kedagi, kellel on kodus kujunenud nõnda, et kaaslane väga enesealgatuslikult teatud asju tegema ei hakka ning siis peab nö pehmelt delegeerima, et üksi ennast lolliks ei korista?

/…/

Hetkel on kahjuks kujunenud nõnda, et küsin alles siis, kui olen juba viimasel piiril (füüsiliselt tunnen, kuidas pinge on keres nii kõrgele saanud, et kohe käib mingi krõps ja…); ja siis võib see küsimine sedavõrd emotsionaalselt välja tulla, et koristamise, nõudepesu või pesu kuivama panemise asemel hakkab mingi vaidlemine (või kaasapoolne kauplemine, mis ajab mind omakorda marru) pihta.

/…/

Kui kellelgi on nõu jagada, mis stiilis või mis süsteemiga seda kodus toimetamist võimalikult valutult jagada saaks – olen tänulik.

Olen varem jaganud, jagan uuesti.

Kui meil see probleem kerkis, siis vidi teisel kujul. Mees küll nõustus tegema paljusid asju, aga kippus unustama või edasi lükkama ja siis unustama 🙂 Perest, kus ema tegi kõike ja isa teenis raha. Õnneks mu mees on enne abielus olnud ja esimene naine tegi nö musta töö ära ja õpetas teda nii paljusidki kodutöid tegam ja mähmeid vahetama jne.

Seadsin sisse pioneerilaagri-laadse korra. Ehk siis näiteks igal hommikul andsin mehele teada tema kõik tänased tööd koos kellaaegadega. Muidugi arvestasin ka tema soovidega. Näiteks mingi tunni jooksul palun kasta lilled. Kui sobib, kell 11, hiljemalt kell 12 lähed poolteiseks tunniks õue koera ja lapsega. Tema: ääää, siis on just huvitav matš telekast, ma läheks kell 14. Mina – okei. Võta siis palun prügikott ka kaasa ja pane pärast uus. Siis enne õhtusööki palun haki see kapsas seal ja koori need kartulid. Palun kella 18ks, aga võid ka kasvõi kohe teha. Ja kuskil kell 20.30-21.00 palun vannita laps ja pane tuttu, kuni ma koeraga väljas käin. Võta talle uus pidžaama omal valikul.

Peamine reegel, et ma siis ka muid ootamatuid töid, mis üle minuti võtavad, talle enam sel päeval kaela ei lao, et ka tema saaks päeva planeerida. Ja nautida, et kõik on tal tehtud, ise rahul, naine rahul. Nõusid masinasse ja sokke pesukorvi pani ta niikuinii alati ise. Maksimum lisatöö on “palun ulata mulle kapi otsast see vaas” või “vaata, kas see punn seal koeral kõrva taga pole mitte puuk”. Midagi suuremat – mitte kunagi.

Töötab eksimatult esimesest päevast. Paar nädalat ta küll veidi vingus, aga siis sai aru, et see teeb ka tema elu palju lihtsamaks. Senini töötab. Isegi nii hästi töötab, et näiteks salati hakkimise kellaaegu ei peagi andma, ta ise läheb sobival ajal kööki ja küsib, mida hakkida, mida koorida. Prügikotid on tema töö, ta lausa mürahtab pahaselt, kui keegi on need ära võtnud ja tema sõnul “valesti prügikastidesse pannud”. Sama ka koeraga -metsatukas-pargis jalutamine ei vaja enam meeeldetuletust.

Üldiselt küsib ta ise: kas tänaseks on kõik ja kui on kõik, siis võtame mõlemad vabalt. Tülid kodutööde osas on nüüd null. Ainus küsimus on, kas mina suudan kõik peas valmis planeerida, aga enamasti suudan. Kui ei suuda planeerida ja endal ka aega selleks pole, siis panen tema järgmise päeva tööde nimekirja.

Naine peab mehele ütlema, muidu ei juhtu midagi? Alguses muidugi, aga ka aastate pärast? Mees peaks ise teadma, et koer tahab jalutamist, laps magama panekut ja toit valmistamist, toad koristamist.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Mul tõesti ei ole kodus masinat, kes mehe aluspesu maast üles korjaks või kohvikruusid aiast üles otsiks.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Naine peab mehele ütlema, muidu ei juhtu midagi? Alguses muidugi, aga ka aastate pärast? Mees peaks ise teadma, et koer tahab jalutamist, laps magama panekut ja toit valmistamist, toad koristamist.

Mõni pole ikka kunagi rahul 🙂
Eesmärk on ju, et kodu oleks korras ja see on nii täidetud.
Choose your battles!

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõni pole ikka kunagi rahul 🙂

Eesmärk on ju, et kodu oleks korras ja see on nii täidetud.

Choose your battles!

Aga mida mees teeks juhul, kui naist näiteks nädalaks-kaheks pole, aga maja, koer ja laps vajavad hoolt?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mida mees teeks juhul, kui naist näiteks nädalaks-kaheks pole, aga maja, koer ja laps vajavad hoolt?

Tegu on täiskasvanud inimese, mitte maimikuga.
Küll koer ja laps hoolitsetud saavad mehele sobival ajal (kirjeldusest oli näha, et asi kellaaegade sobivuses nende puhul)
Ja pole ülitähtis, et mees naise äraolekul koristaks.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Naine peab mehele ütlema, muidu ei juhtu midagi? Alguses muidugi, aga ka aastate pärast? Mees peaks ise teadma, et koer tahab jalutamist, laps magama panekut ja toit valmistamist, toad koristamist.

Mõni pole ikka kunagi rahul 🙂

Eesmärk on ju, et kodu oleks korras ja see on nii täidetud.

Choose your battles!

Eesmärk on naise koormat vähendada. Kui koristamisele kuluv aeg ja energia kulub projektijuhtimisele, pole naine õhtuks värskem.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mida mees teeks juhul, kui naist näiteks nädalaks-kaheks pole, aga maja, koer ja laps vajavad hoolt?

Tegu on täiskasvanud inimese, mitte maimikuga.

Küll koer ja laps hoolitsetud saavad mehele sobival ajal (kirjeldusest oli näha, et asi kellaaegade sobivuses nende puhul)

Ja pole ülitähtis, et mees naise äraolekul koristaks.

Tõsiselt? Miks siis mämmutada, mis kell peaks kartuleid keetma ja mis kell koera jalutama?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Mul tõesti ei ole kodus masinat, kes mehe aluspesu maast üles korjaks või kohvikruusid aiast üles otsiks.

Siis jätadki maha vedelema ja kruusid aeda. Kui ükskord puhtad riided ja nõud kapist otsa saavad, tuleb mehel imekähku meelde, kuhu aluspüksid ja kohvitass jäid.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Mul tõesti ei ole kodus masinat, kes mehe aluspesu maast üles korjaks või kohvikruusid aiast üles otsiks.

Siis jätadki maha vedelema ja kruusid aeda. Kui ükskord puhtad riided ja nõud kapist otsa saavad, tuleb mehel imekähku meelde, kuhu aluspüksid ja kohvitass jäid.

Naine tahab ka juua tassist, lapsed tahavad ka tassist juua. Kas peab seni ainult otse kraanist vett jooma, kuni mõni härra valgustuseni jõuab.

Perekonnas elades peab teistega arvestama. Kui mõni mees seda ei suuda, pole talle ka harmoonilist pereelu ette nähtud.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Mul tõesti ei ole kodus masinat, kes mehe aluspesu maast üles korjaks või kohvikruusid aiast üles otsiks.

Siis jätadki maha vedelema ja kruusid aeda. Kui ükskord puhtad riided ja nõud kapist otsa saavad, tuleb mehel imekähku meelde, kuhu aluspüksid ja kohvitass jäid.

Naine tahab ka juua tassist, lapsed tahavad ka tassist juua. Kas peab seni ainult otse kraanist vett jooma, kuni mõni härra valgustuseni jõuab.

Perekonnas elades peab teistega arvestama. Kui mõni mees seda ei suuda, pole talle ka harmoonilist pereelu ette nähtud.

Jooge pabertopsidest siis. Lastel peavad eraldi tassid olema õiges peres.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Mul tõesti ei ole kodus masinat, kes mehe aluspesu maast üles korjaks või kohvikruusid aiast üles otsiks.

Siis jätadki maha vedelema ja kruusid aeda. Kui ükskord puhtad riided ja nõud kapist otsa saavad, tuleb mehel imekähku meelde, kuhu aluspüksid ja kohvitass jäid.

Naine tahab ka juua tassist, lapsed tahavad ka tassist juua. Kas peab seni ainult otse kraanist vett jooma, kuni mõni härra valgustuseni jõuab.

Perekonnas elades peab teistega arvestama. Kui mõni mees seda ei suuda, pole talle ka harmoonilist pereelu ette nähtud.

Jooge pabertopsidest siis. Lastel peavad eraldi tassid olema õiges peres.

Õiges peres panevad mehed kodus käed külge. Sellest lugu alguse saigi, pole seda õiget peremeest.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Mul tõesti ei ole kodus masinat, kes mehe aluspesu maast üles korjaks või kohvikruusid aiast üles otsiks.

Siis jätadki maha vedelema ja kruusid aeda. Kui ükskord puhtad riided ja nõud kapist otsa saavad, tuleb mehel imekähku meelde, kuhu aluspüksid ja kohvitass jäid.

Ja mina pean paar nädalat seda pesu vahtima?

PS tänapäeval tellitakse uus pesu kulleriga ukse taha

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegu on täiskasvanud inimese, mitte maimikuga.

Tõsiselt? Miks siis mämmutada, mis kell peaks kartuleid keetma ja mis kell koera jalutama?

Millest sa aru ei saanud eelnevalt? Mees ei keeldunud neid asju tegemast, ta tahtis lihtsalt teisel ajal teha. Kuna naine sooviks, et teeks tema tahetud ajal, pidi “mämmutama”.

Saime juba aru, et sind häirib mitte segadus ise, vaid asjaolu, et mehele peab meelde tuletama (sinu keeles mämmutama). Sa tänitad ja tänitad ja kui ära teeb, siis veel tänitad, et “Oleks ju võinud varem teha”. Tahad, et mees mõtleks nagu sina (kui tüüpiline!)
Teistele piisab, kui kõik teevad oma osa ülesannetest ja kodu on korras.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastega kodus olek on samaväärse koormusega nagu sinu päeval tehtud töö.

Ei, ei ole, kui just raske puudega last pidevalt jälgima ei pea.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere,

Kas on siin kedagi, kellel on kodus kujunenud nõnda, et kaaslane väga enesealgatuslikult teatud asju tegema ei hakka ning siis peab nö pehmelt delegeerima, et üksi ennast lolliks ei korista?

/…/

Hetkel on kahjuks kujunenud nõnda, et küsin alles siis, kui olen juba viimasel piiril (füüsiliselt tunnen, kuidas pinge on keres nii kõrgele saanud, et kohe käib mingi krõps ja…); ja siis võib see küsimine sedavõrd emotsionaalselt välja tulla, et koristamise, nõudepesu või pesu kuivama panemise asemel hakkab mingi vaidlemine (või kaasapoolne kauplemine, mis ajab mind omakorda marru) pihta.

/…/

Kui kellelgi on nõu jagada, mis stiilis või mis süsteemiga seda kodus toimetamist võimalikult valutult jagada saaks – olen tänulik.

Olen varem jaganud, jagan uuesti.

Kui meil see probleem kerkis, siis vidi teisel kujul. Mees küll nõustus tegema paljusid asju, aga kippus unustama või edasi lükkama ja siis unustama 🙂 Perest, kus ema tegi kõike ja isa teenis raha. Õnneks mu mees on enne abielus olnud ja esimene naine tegi nö musta töö ära ja õpetas teda nii paljusidki kodutöid tegam ja mähmeid vahetama jne.

Seadsin sisse pioneerilaagri-laadse korra. Ehk siis näiteks igal hommikul andsin mehele teada tema kõik tänased tööd koos kellaaegadega. Muidugi arvestasin ka tema soovidega. Näiteks mingi tunni jooksul palun kasta lilled. Kui sobib, kell 11, hiljemalt kell 12 lähed poolteiseks tunniks õue koera ja lapsega. Tema: ääää, siis on just huvitav matš telekast, ma läheks kell 14. Mina – okei. Võta siis palun prügikott ka kaasa ja pane pärast uus. Siis enne õhtusööki palun haki see kapsas seal ja koori need kartulid. Palun kella 18ks, aga võid ka kasvõi kohe teha. Ja kuskil kell 20.30-21.00 palun vannita laps ja pane tuttu, kuni ma koeraga väljas käin. Võta talle uus pidžaama omal valikul.

Peamine reegel, et ma siis ka muid ootamatuid töid, mis üle minuti võtavad, talle enam sel päeval kaela ei lao, et ka tema saaks päeva planeerida. Ja nautida, et kõik on tal tehtud, ise rahul, naine rahul. Nõusid masinasse ja sokke pesukorvi pani ta niikuinii alati ise. Maksimum lisatöö on “palun ulata mulle kapi otsast see vaas” või “vaata, kas see punn seal koeral kõrva taga pole mitte puuk”. Midagi suuremat – mitte kunagi.

Töötab eksimatult esimesest päevast. Paar nädalat ta küll veidi vingus, aga siis sai aru, et see teeb ka tema elu palju lihtsamaks. Senini töötab. Isegi nii hästi töötab, et näiteks salati hakkimise kellaaegu ei peagi andma, ta ise läheb sobival ajal kööki ja küsib, mida hakkida, mida koorida. Prügikotid on tema töö, ta lausa mürahtab pahaselt, kui keegi on need ära võtnud ja tema sõnul “valesti prügikastidesse pannud”. Sama ka koeraga -metsatukas-pargis jalutamine ei vaja enam meeeldetuletust.

Üldiselt küsib ta ise: kas tänaseks on kõik ja kui on kõik, siis võtame mõlemad vabalt. Tülid kodutööde osas on nüüd null. Ainus küsimus on, kas mina suudan kõik peas valmis planeerida, aga enamasti suudan. Kui ei suuda planeerida ja endal ka aega selleks pole, siis panen tema järgmise päeva tööde nimekirja.

Naine peab mehele ütlema, muidu ei juhtu midagi? Alguses muidugi, aga ka aastate pärast? Mees peaks ise teadma, et koer tahab jalutamist, laps magama panekut ja toit valmistamist, toad koristamist.

Jah, ta oli, nagu ma ka kirjutasin, täitsa käpp seda tegema, aga vat tema tõesti ei pidanud järge, mis kell koer peaks jalutada saama ja veel vähem teadis ta, mis kell ma soovin, et juurikad oleks hakitud.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere,

Kas on siin kedagi, kellel on kodus kujunenud nõnda, et kaaslane väga enesealgatuslikult teatud asju tegema ei hakka ning siis peab nö pehmelt delegeerima, et üksi ennast lolliks ei korista?

/…/

Hetkel on kahjuks kujunenud nõnda, et küsin alles siis, kui olen juba viimasel piiril (füüsiliselt tunnen, kuidas pinge on keres nii kõrgele saanud, et kohe käib mingi krõps ja…); ja siis võib see küsimine sedavõrd emotsionaalselt välja tulla, et koristamise, nõudepesu või pesu kuivama panemise asemel hakkab mingi vaidlemine (või kaasapoolne kauplemine, mis ajab mind omakorda marru) pihta.

/…/

Kui kellelgi on nõu jagada, mis stiilis või mis süsteemiga seda kodus toimetamist võimalikult valutult jagada saaks – olen tänulik.

Olen varem jaganud, jagan uuesti.

Kui meil see probleem kerkis, siis vidi teisel kujul. Mees küll nõustus tegema paljusid asju, aga kippus unustama või edasi lükkama ja siis unustama 🙂 Perest, kus ema tegi kõike ja isa teenis raha. Õnneks mu mees on enne abielus olnud ja esimene naine tegi nö musta töö ära ja õpetas teda nii paljusidki kodutöid tegam ja mähmeid vahetama jne.

Seadsin sisse pioneerilaagri-laadse korra. Ehk siis näiteks igal hommikul andsin mehele teada tema kõik tänased tööd koos kellaaegadega. Muidugi arvestasin ka tema soovidega. Näiteks mingi tunni jooksul palun kasta lilled. Kui sobib, kell 11, hiljemalt kell 12 lähed poolteiseks tunniks õue koera ja lapsega. Tema: ääää, siis on just huvitav matš telekast, ma läheks kell 14. Mina – okei. Võta siis palun prügikott ka kaasa ja pane pärast uus. Siis enne õhtusööki palun haki see kapsas seal ja koori need kartulid. Palun kella 18ks, aga võid ka kasvõi kohe teha. Ja kuskil kell 20.30-21.00 palun vannita laps ja pane tuttu, kuni ma koeraga väljas käin. Võta talle uus pidžaama omal valikul.

Peamine reegel, et ma siis ka muid ootamatuid töid, mis üle minuti võtavad, talle enam sel päeval kaela ei lao, et ka tema saaks päeva planeerida. Ja nautida, et kõik on tal tehtud, ise rahul, naine rahul. Nõusid masinasse ja sokke pesukorvi pani ta niikuinii alati ise. Maksimum lisatöö on “palun ulata mulle kapi otsast see vaas” või “vaata, kas see punn seal koeral kõrva taga pole mitte puuk”. Midagi suuremat – mitte kunagi.

Töötab eksimatult esimesest päevast. Paar nädalat ta küll veidi vingus, aga siis sai aru, et see teeb ka tema elu palju lihtsamaks. Senini töötab. Isegi nii hästi töötab, et näiteks salati hakkimise kellaaegu ei peagi andma, ta ise läheb sobival ajal kööki ja küsib, mida hakkida, mida koorida. Prügikotid on tema töö, ta lausa mürahtab pahaselt, kui keegi on need ära võtnud ja tema sõnul “valesti prügikastidesse pannud”. Sama ka koeraga -metsatukas-pargis jalutamine ei vaja enam meeeldetuletust.

Üldiselt küsib ta ise: kas tänaseks on kõik ja kui on kõik, siis võtame mõlemad vabalt. Tülid kodutööde osas on nüüd null. Ainus küsimus on, kas mina suudan kõik peas valmis planeerida, aga enamasti suudan. Kui ei suuda planeerida ja endal ka aega selleks pole, siis panen tema järgmise päeva tööde nimekirja.

Lasteaed. Ma tõesti sellise infantiilse täiskasvanuga koos ei elaks ja ühiseid lapsi ei teeks. Sry, kohe kindlasti mitte. Mina olen nõus intiimselt suhtlema vaid mehega, kes on täiskasvanu (ilma minupoolse pingutuse ja dressuurita).

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Mul tõesti ei ole kodus masinat, kes mehe aluspesu maast üles korjaks või kohvikruusid aiast üles otsiks.

Siis jätadki maha vedelema ja kruusid aeda. Kui ükskord puhtad riided ja nõud kapist otsa saavad, tuleb mehel imekähku meelde, kuhu aluspüksid ja kohvitass jäid.

Täpselt! See töötab suurepäraselt ka teismeliste laste peal, muide. Mina enam põhimõtteliselt nende toast musta pesu kokku ei otsi ja majapidamisruumi pessu ei tassi. Kui ikka pole enam puhast pūksipaari, ju tuleb neil oma taskuraha eest kaubanduskeskusest ostma minna.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teil siis pole kodumasinaid, mis kõike neid kodutöid ära teeks?

Milline kodumasin pühib tolmud, puhastab vannitoa? Ka robottolmuimeja jaoks on vaja põranda lagedaks korjata, toolid lauale panna.

 

Ja veel, need masinad tuleb täita ja puhastada, hooldada iga kord enne ja pärast kasutust. Osta omale koju mõni, siis saad ka aru.

Nõudepesumasin näiteks ei käi sinu musti tasse maja pealt kokku korjamas, ega robottolmuimeja end prügikastis tühjendamas.

See kodumasinatest sonija võiks enne mõnda neist oma silmaga näha ja proovida, kuidas töötavad, enne kui rääkima hakkab.

 

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahju, et lihtsalt küsimise peale ei saa mingid elementaarsed asjad tehtud… Peab ikka uksele suruma ja ei tea mis draamat ja tsirkust tegema, et midagigi liikuma hakkaks.

Oli juba selge, meest koheldakse nagu last, vajadusel ähvardatakse õpetaja/emme-issiga, suureks ta kasvanud ei ole. Eks paljud mehed ongi sellised ja paljudele naistele ka meeldib see emme-sündroom

Iga kord algab asi sellest, et oodatakse, et täiskasvanud mees ise märkab ja teeb mingid asjad ära. Kui seda ei juhtu, siis tuleb kuidagi pehmelt nügida, viisakalt küsida. Kas see on nagu lapse kohtlemine? Või mis see lahendus on? Lahendan probleemi ilma piuksumata? Siis kah ju probleem, jälle mehel uhkuse pihta, et ta ju ka võimeline tegema.

Aga näed, pehmelt küsimise peale hakkab tavaliselt kauplemine pihta. Et küll ma hiljem teen (millal hiljem?), kas sa ise ei saa, ma praegu ei saa, miks sa ise ei tee…

Ja noh, kui ongi asi, mida ise teha ei saa või kategooriliselt ei taha või jaksa, ilusasti küsides midagi ei muutunud, mis siis üle jääb? Elame probleemi ümber nagu palava pudru? Äkki muidu mees arvab, et ma kohtlen teda nagu last?

Ei saa siidkinnastega, ei saa ilma kinnasteta. Ühtepidi probleem, teispidi probleem.

Vaevalt sul keegi nullist ämmaga ähvardama hakkab. See tuleb ikka siis, kui kõik muu on nagu haneselga vesi läinud.

Teema alustasingi sellepärast, et ma absoluutselt EI NAUDI delegeerimist, mikromanageerimist, arvepidamist, kauplemist, kaklemist ja vaidlemist.

Oma isiklikus kinnisvaras võiks siiski naine majandada. Me ei ela enam viktooria-ajastul, kus maja kuulub mehele. Kui naisel on finantsvabadus ja oma maja, siis jaksab ka tööjõudu palgata, mitte ei peaks mehe püksisääre küljes rippuma.

Miks sellist lontut üldse peetakse? Mees midagi ei tee, kinnisvara ja raha on naise omad, seksi naine ise ei soovi, seda tehakse vaid mehe pealekäimisel. Mille jaoks üldse see mees?

Imelik jah et naine ise koduabilise peale ei tule. Milleks tal mees on? Äkki sellest, et naisel siiski pole oma kinnisvara? Aga mõni naine vingub ka oma kodu koristamise pärast. Leia naine kes vinguda ei oska, enne leiad nõela heinakuhjast

Palkan koristaja, kes kord päevas, pärast õhtust dušši, käib mehe aluspükse üles korjamas?

Vabalt, ta võib ju sinu alupükse ka korjata ja sukkpükse nõeluda. Leia talle tööd, raha peab välja teenima.

Minu arvates kes enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa, palkab ja lahendab ise, mis lahendaja mina olen (mees ju täiskasvanud inimene ja kõik see austuse bla-bla-bla).

Ausaltöeldes oma töökoormuse, tegemiste, hobide kõrvalt mul  mehe hooldusküsimustega aega tegeleda ei jää. Saan vaevu õhtuks omad kohustused tehtud, harvad pole ka juhud kui kesköö varem saabub, on ka päevi, kus jääb  ajanappusest mõni asi ripakile.

Mees pole ju mingi infatiil ja korraldab ise oma hooldusküsimused.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 144 )


Esileht Pereelu ja suhted Pereelu – kuidas delegeerida majapidamistöid?