Esileht Pereelu ja suhted Prouad 50+

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 130 )

Teema: Prouad 50+

Postitas:
Kägu

Öelge palun, prouad 50+, kes otsivad meest, käivad kohtingutel ja tahavad kangesti suhteid luua – mis teid selleks ajendab?
Ma küsin täiesti südamest, ei ole mingit iroonilist nokkimissoovi. Eriti huvitab mind nende naiste vajadus, kel on juba kunagi abielu või mitu selja taga, lapsed suured, lapselapsedki olemas. Kui olete üksi jäänud, miks ihkate elukaaslast?
Minu ja nii mõnegi teise naise näitel ei suuda ma sellest aru saada. Olen lesk juba kakskümmend aastat, seega alates 30-ndatest olen üksi. Pole iialgi vajadust tundnud endale kedagi kõrvale otsida. Isegi mitte mingit “seksisõpra”. Olen nüüd vaba, suhteliselt elujõuline, käin tööl, tegelen hobide ja lastelastega, elu on huvitavat ja vajalikku pilgeni täis. Sõpru, nii nais- kui ka meessoost on piisavalt, läbikäimist rohkem kui mu introvertne loomus vahel taludagi suudab. Mõistan, et kui mul oleks suur vajadus mehe järgi, küllap ma siis sellegi ellu mahutaksin, sest inimene mahutab alati ära selle, mida väga ihkab. Aga ma ei ihka, ei tunne end üksildasena, kuigi olen palju üksi. Ei tunne armastuse puudust, eriti mitte erootilise armastuse puudust. Ja nii on see tõesti juba alates 30ndatest eluaastatest.

Küll oli mul 40ndate algupoole üks suur armumine – seda meest oleksin küll tahtnud. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja kui ma sellest üle sain, olen jälle rõõmsalt üksi. Tagantjärele saan aru, et mul vedas. Minust lihtsalt pole ei armukest ega kodukana, ei vaja seda. See oli armumine, mitte vajadus mehe kui sellise järgi. Ma armastasin tegelikult väga oma kadunud meest. Minu emadus ja naiselikkus on rahuldatud, nii öelda missioon täidetud. Mõistan hädapärast neid, kel nii pole, kes pole kunagi armastust tundnud, lapsi kasvatanud ja pereelu elanu – nemad võivad uskuda, et on millestki ilma jäänud. Aga minusugused?

Siit mu küsimus ongi, et kui pole konkreetset armastust silmapiiril, mis ajendab teid otsima lihtsalt mõnda meest? Kas see on vajadus tunda end ihaldatuna või vajadus tõestada endale või teistele, et olete veel vastassoo poolt hinnatud, vajadus elada sooja pereelu ja kellegi eest hoolitseda või veel midagi? Mis on see saladus, mida mina ei tea?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saladus on selles, et inimesed ja nende soovid on erinevad. Mõnele meeldib üksi, mõnele mees, teisele naine, kolmandale kommuun…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tead, palju parem on elada, kui su kõrval on tore ja tubli mees. On lapsed, aga neil on oma elud, sõbrad ka – aga ikkagi on hea tunne, kui on olemas inimene, keda armastad ja kes sind armastab. Kui sellist inimest ei ole olnud – siis ei saa selle puudumisest ka aru.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

sest jagatud hetked on palju ilusamad, jagatud mälestusi mäletab mitu inimest. Üksi on hea olla muidugi, aga südamelähedase inimesega on kordi parem.
Lisaks paljud inimesed vajavad ellu ka intiimset lähedust ja eks kohtingul käimine iseenesest on ka tore meelelahutus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei saa ka aru, miks inimesed, kes on juba üksinda elanud ja seega üksielamise luksusest osa saanud, nõustuvad sellest loobuma. Aga eks inimesed ongi erinevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Prouad 😀 😀
Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Prouad 😀 😀

Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

“Suhteliselt elujõuline” on ka hea väljend 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 53 ja enda arust ma veel nii vana proua ei ole, et päris üksinda olla tahaksin ja mehed mind enam ei huvita.

Jäin leseks 7 aastat tagasi ja esimesed 3-4 aastat tundsin küll, et uut kaaslast ei taha ja mulle piisab lastest, tööst ja sõbrannadest. Nüüd aga on lapsed kodunt läinud ja ehkki üksinda on hea, mäletan seda, et kahekesi oli veel parem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 49 ja heas abielus – seda enam saan aru, kui hea on, kui su kõrval on usaldusväärne isik, kelle peale saab loota, kellega end tunned tervikut moodustavat. Miks ei peaks siis üksikuks jäänud naine seda kõike tahtma, pigem on mulle veider ette kujutada seda, mida sina räägid – et sa seda üldse ei vaja (oled sa seda üldse tundnud? tihti ei osata tahta häid asju, sest pole maitset suhu saanud). Jah, argipäeval ma ka meest ei vaja, kõik saab tehtud ja elu elatud, aga see teadmine, et on olemas varjupaik, tugiisik, turvakoht mehe kaisus, see annab väga, väga, väga palju jõudu ja elujulgust juurde.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No siin on nüüd õige kummalisi vastuseid tulnud.

Prouad 😀 😀
Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

Kas “proua” on kuidagi solvav sõna ja kas vanus on mingi häbiasi? Sellest küljest ma pole osanud küll asja näha. Vabandust, aga see ajab mind natuke naerma. Ei tahaks küll mingit jagelust üles tõmmata, aga proua-sõna paaniliselt kartmine viitaks nagu kergele infantiilsusele.

“Suhteliselt elujõuline” on ka hea väljend 🙂

Ja mis selles naeruväärset on? Selge see, et ma pole sada protsenti enam elujõuline, tervis ikka siit-sealt logiseb, päris “paarikümbisena” ennast ei tunne. Samas hädine ka veel mitte. Huvitavaid inimesi kohtab siin ikka.

Kui sellist inimest ei ole olnud – siis ei saa selle puudumisest ka aru.

Aga mul ju oli, ma kirjutasin ometi. Olengi oma rahulolu just sellega seletanud, et mul on kõik käes, mis saada on olnud. Oli armastus, oli kena abielu, lapsed saadud – et küllap sellepärast ma enam väga ei kihele. Mõistan väga hästi neid, kel on õnne olnud tänini heas abielus püsida, paraku minul nii ei läinud. Mu küsimus polnudki neile, kes praegu on rahulikus kooselus, vaid neile, kes ei ole. Muidugi leinasin oma meest väga ja mõtlesin, et ei taha enam kedagi teist. Korraks oleks äärepealt murdunud, aga üldiselt ongi nii läinud. Ei otsi, ei tunne vajadust.
Ma pole sugugi ainus omasugune, tunnen enesega sarnaseid naisi veel päris paljusid. Ja tunnen ka naisi, kes meeleheitlikult otsivad – ja nad pettuvad järjest. See ongi nagu peamine mu uudishimu põhjus. Ei õnnestu pikemalt kellegagi suhtes olla, aga vaevu on nad ühest “lahti saanud”, kui juba asutakse jälle otsima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen 49 ja heas abielus – seda enam saan aru, kui hea on, kui su kõrval on usaldusväärne isik, kelle peale saab loota, kellega end tunned tervikut moodustavat. Miks ei peaks siis üksikuks jäänud naine seda kõike tahtma, pigem on mulle veider ette kujutada seda, mida sina räägid – et sa seda üldse ei vaja (oled sa seda üldse tundnud? tihti ei osata tahta häid asju, sest pole maitset suhu saanud). Jah, argipäeval ma ka meest ei vaja, kõik saab tehtud ja elu elatud, aga see teadmine, et on olemas varjupaik, tugiisik, turvakoht mehe kaisus, see annab väga, väga, väga palju jõudu ja elujulgust juurde.

SEda mõistan suurepäraselt. Aga kui mees kõrvalt kaoks, kuidas arvad, kas asuksid otsingutele?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen 53 ja enda arust ma veel nii vana proua ei ole, et päris üksinda olla tahaksin ja mehed mind enam ei huvita.

Ja mina olin nii “vana proua” juba 35-selt. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

SEda mõistan suurepäraselt. Aga kui mees kõrvalt kaoks, kuidas arvad, kas asuksid otsingutele?

Su küsimuse mõte on siis selles, et kas ma usun, et suudan uuesti samaväärse suhte leida? Tean õige mitut prouat, kes 50+ vanuses pikaajalise toreda suhte leidnud, äkki isegi parema kui varasemad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja näeb asja kuidagi väga ühe nurga alt, et lapsed ja pere ja hoolitsemine ja seks. Mu sugulane, 50+ üksik proua teatas, et kes selles vanuses veel meest otsima hakkab on küll täitsa n..unäljas. Abrsudne arvamus.
Minu saladus on see, et ei tahaks üksi vananeda. Oleks ju tore, kui keegi kas või prille otsida aitab või saunas selga küürib, kui ise enam ei paindu. Millegi muu pärast tõesti vaja pole.
Mul on naabrid, papi 85 ja tädi 80. Nii tore on neid koos toimetamas vaadata. (Sauna akna taga neil ei piilu, kui keegi nüüd need kaks asja seostada tahab.)
Midagi kellelegi tõestada ei taha, kellegi arvamuse pärast ka ei vaja kedagi, ihaldatud olla tahab ilmselt iga naine, aga see ei ole küll ajend ega põhjus.
Otseselt ma ei otsi, aga kui keegi sobiv kunagi teele satub kuskil, siis ära ka ei aja, aga lihtsalt mõnda meest nüüd ka ei taha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga mul ju oli, ma kirjutasin ometi. Olengi oma rahulolu just sellega seletanud, et mul on kõik käes, mis saada on olnud. Oli armastus, oli kena abielu, lapsed saadud – et küllap sellepärast ma enam väga ei kihele. Mõistan väga hästi neid, kel on õnne olnud tänini heas abielus püsida, paraku minul nii ei läinud. Mu küsimus polnudki neile, kes praegu on rahulikus kooselus, vaid neile, kes ei ole. Muidugi leinasin oma meest väga ja mõtlesin, et ei taha enam kedagi teist. Korraks oleks äärepealt murdunud, aga üldiselt ongi nii läinud. Ei otsi, ei tunne vajadust.
Ma pole sugugi ainus omasugune, tunnen enesega sarnaseid naisi veel päris paljusid. Ja tunnen ka naisi, kes meeleheitlikult otsivad – ja nad pettuvad järjest. See ongi nagu peamine mu uudishimu põhjus. Ei õnnestu pikemalt kellegagi suhtes olla, aga vaevu on nad ühest “lahti saanud”, kui juba asutakse jälle otsima.

Sest nad tahavad. Sest neil on selleks õigus. Sest nad ei pea ennast kellelegi põhjendama. Sina ei taha, aga milleks sa seda põhjendad üldse? Kellele?
Aga küsi neilt naistelt, keda sa väidetavalt tunned – miks nad kogu aeg otsivad. Ja küsi neilt naistelt, kes ei taha, miks nad ei taha.

Sa oled oma eluga väga rahul – see on suurepärane. Uudishimu on ka normaalne. Kuid sa justkui üritaks ratsionaliseerida, miks on ok üksi olla, ja tood välja, et on palju sinusuguseid – see nüüd küll vaid uudishimu enam pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas “proua” on kuidagi solvav sõna ja kas vanus on mingi häbiasi? Sellest küljest ma pole osanud küll asja näha. Vabandust, aga see ajab mind natuke naerma. Ei tahaks küll mingit jagelust üles tõmmata, aga proua-sõna paaniliselt kartmine viitaks nagu kergele infantiilsusele.

Ei, lihtsalt ei ole keegi kunagi nii kutsunud. Preiliks, neiuks, daamiks küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

no kas siis elu jooksul tohib ainult üks kord armastada? pigem ikka võiks kogu elu armastada ja olla armastatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga küsi neilt naistelt, keda sa väidetavalt tunned – miks nad kogu aeg otsivad. Ja küsi neilt naistelt, kes ei taha, miks nad ei taha.

Olengi küsinud 🙂 Nad ütlevad sedasama, mida teiegi: et lihtsalt väga tahaks noh. Kusjuures ainult ühel sellisel proual on õnnestunud tõepoolest selles vanuses leida väga tore abikaasa. Nad abiellusid ja kuigi kumbki mingit abi veel ei vaja, on nad koos tõesti õnnelikud. Kuid mitte ükski teine pole leidnud, ainult otsivad ja otsivad.

Aga miks ei taha, seda pole mul vaja küsida, selliste naistega mõistame üksteist poolelt sõnalt.

Kuid sa justkui üritaks ratsionaliseerida, miks on ok üksi olla, ja tood välja, et on palju sinusuguseid – see nüüd küll vaid uudishimu enam pole.

Ma vist üritan liiga palju ratsionaliseerida jah, ega see ei ole väga mõistlik, täitsa möönan. Pigem on sedasi, et need otsijad eeldavad, et kõik jälle on nendesugused ja kipuvad mulle nõu andma, kuidas meest leida. Kui ma huvi ei ilmuta, siis vaatavad nagu vasikas uut aiaväravat: et mis mõttes? Ja kukuvad veenma – sa ju nii noor inimene alles ja ära ennast ikka veel maha mata ja nii edasi. Jah noh, mis nüüd nii noor, aga maha matmisest pole juttugi. Lihtsalt elan nagu tahan ja mehele ei kipu. Kui selliste juttudega tullakse viiekümnese juurde, siis võite ise ette kujutada, mis trall käis, kui ma veel kolmekümnendates olin. Iga teine pidas oma kohuseks mulle kedagi sokutada ja mind lohutada, et ei maksa lootust kaotada. See OLI koomiline, uskuge mind.
Kunagi ütles mulle üks tuttav poolsüüdistades: kuule, see on ikka su enda taga kinni, et sul meest ei ole!
No mis sa oskad öelda? 🙂

Mul pole mingit hädavajadust teada, miks mõned väga meest tahavad oma ellu, lihtsalt täna torkas pähe, et võiks ju perekoolist ka küsida, saab ausaid anonüümseid vastuseid.
Mind ja minusuguseid ei kipu need teised lihtsalt eriti uskuma. Ikka et mis mõttes ei taha?

Aa, ja seda ka veel, et nad nagu kipuvad mind kuidagi silmakirjalikuks pidama. Ei tea küll mis loogika siin oleks, aga tihti on üritatud mõista anda, et ma nagu peaksin ennast kuidagi paremaks või mida ma endast õige mõtlen, et mehele ei taha. Latt ikka liiga kõrge ja nina püsti ja ükski ei kõlba. No ei ole nii! Kõlbamises pole üldse küsimust, ma ei vaatagi mehi sellise pilguga, misasja ma teha saan. Ei ole minus seda. Mine või psühholoogile, äkki olengi imelik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ikka on parem, kui on keegi, kelle kaissu pugeda ja kellega maailma asju arutada. Tõsi, see risk jääb, et ei leia enam uut sama head kaaslast kui vana oli ja sellega peab arvestama – kehvemat enam ei taha, siis oleks juba targem üksi jääda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga miks ei taha, seda pole mul vaja küsida, selliste naistega mõistame üksteist poolelt sõnalt.

See tähendab siis, et kaaslast otsivate naistega ei mõista te teineteist poolelt sõnalt.

Aga ikka tahetakse ju paarilisest rääkida, teda koos sõbrannadega arutada, ühistest hetkedest rääkida, kaaslasega koos lõunatama minna – mida iganes. Nagu nooremana. End kellegi jaoks ilusti riidesse panna, lõhnastada, kahekesi plaane teha ja reisimas käia; miks mitte saada osakest armukolmnurkadest, et ellu põnevust tuua. Võib-olla on see, mis ajab mõnda otsijat imestusse. Ma arvan, et asi ongi selles, et tahavad lihtsalt nn meeskonnatööd teha. Sinuga ei saa ju otsimisi arutada nii, nagu nemad tahaks.

Peaasi, et ei pea meestele ära ütlema. Ka nemad võiksid peale käia nagu nood sõbrannad, kes utsitavad kaaslast otsima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

50+ üksik proua teatas, et kes selles vanuses veel meest otsima hakkab on küll täitsa n..unäljas.

Ja miks ei võiks 50+ proua keppi tahta? Ons see mõni häbiasi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See tähendab siis, et kaaslast otsivate naistega ei mõista te teineteist poolelt sõnalt.

No sellel teemal ei mõista jah. Kaaslast mitte otsivate naistega meil see teema üldse üles ei tulegi. Ainult kui kellelegi on jälle öeldud, et … siis vahetame mõistvaid pilke.

Küsimus läheks nüüd täitsa teistpidi, aga kas siis siinsete kägude hulgas pole mitte ühtki, kes saaks minust aru?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See tähendab siis, et kaaslast otsivate naistega ei mõista te teineteist poolelt sõnalt.

No sellel teemal ei mõista jah. Kaaslast mitte otsivate naistega meil see teema üldse üles ei tulegi. Ainult kui kellelegi on jälle öeldud, et … siis vahetame mõistvaid pilke.

Küsimus läheks nüüd täitsa teistpidi, aga kas siis siinsete kägude hulgas pole mitte ühtki, kes saaks minust aru?

Saan küll, aga ma pole 50+ kahjuks ega saa nende naiste eest rääkida. Pole ei lapsi ega lapselapsi ega tunne, et oleksin kuidagi üksi jäänud. Mõisted nagu aromantilisus ja aseksuaalsus peaksid vist olemas olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kas siis siinsete kägude hulgas pole mitte ühtki, kes saaks minust aru?

Saan. Mina tundsin 40sena, et ma ei viitsi enam meestega “jahmerdada”. Mitte et ma seda enne oleksin pingsalt teinud, aga siis leidsin, et kui mõni mees tahab mu ellu tulla, siis tulgu, aga mina teda otsima ei hakka, mul on niigi hea elu. Oli ja on ka. Armastus lõi enne 50 eluaastat kui välk selgest taevast ja nüüd olen mitu aastat kaugsuhtes. Aga kui seda suhet ei oleks, oleksin samasugune kui Sina, teemaalgataja. Ei ole mul tingimata vaja paarisuhet, saan üksi ka kenasti ja rõõmsalt hakkama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vaatasin järgi. Nii mõnigi 50+ teeb 30stele ära välimuselt. Lisaks kiirgavad optimismist. 30ste näod kõigil mornid, igast näost pettumist ja viha meeste vastu näha. Ilmselt need surevad varakult ja ei otsi suhteid 50+ vanuses. Roiskunud iseloom 20ndate lõpus, mis enam tahta.

Isegi 60le lähenevate seas on väga kenasid. Mõni jääbki ilusaks kauaks. Paljud mutistuvad 20ndate lõpus. Ju siis need ei otsi ka vanemas eas ja kaovad oma muttide värki tegema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen 53. Ja saan teemaalgatajast aru. Ma pole samuti enam soovinud kedagi leida (juba 10+ aastat), sest üksi on lihtsam. Lapsed on suured, töö on hea. Olen mitu kosijat maha rahustanud. Miks üksi? Rahaliselt saan hästi hakkama. Ma ei pea kellelegi oma otsuseid põhjendama, saan teha seda, mida tahan ja millal tahan. Minul on mitu sõbrannat, kes on samuti üksinda ja väga rahul, ja samas mitmeid, kes on abielus ja ikka on probleemid. Neid kuulates alati mõtlen, et küll on hea, mul kodus pole tülisid. Ka on paar sõbrannat, kes meeleheitlikult otsivad kedagi ja umbes viiendal korral leitakse sobiv mees. Minul tõesti pole viitsimist ega soovi. Põnev oleks muidugi vahel kohtamas käia, aga samas ei ole ka. Kõike on nähtud ja tehtud ja maailmas on nii palju huvitavat. Need naised, kes õhkavad, et neil on imeline suhe ja mehe toetav õlg annab elujõudu juurde: neist on mul selles mõttes kahju, et nad mehe ärakadudes (kas jääb raskesti haigeks, sureb või leiab teise) on ju täiesti otsas. Nii raske on end kildudest kokku panna, kui oled teisele elanud, teisele lootnud, teiselt inimeselt eluenergiat saanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

“Küll oli mul 40ndate algupoole üks suur armumine – seda meest oleksin küll tahtnud. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja”

Sa vastad ise oma küsimusele ära, sinu üksindus pole olnud valik, vaid sind pole lihtsalt keegi tahtnud ja nüüd üritad siin hapusid viinamarjasid peita.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

50+ üksik proua teatas, et kes selles vanuses veel meest otsima hakkab on küll täitsa n..unäljas.

Ja miks ei võiks 50+ proua keppi tahta? Ons see mõni häbiasi?

Ma mõtlen ka, et juba 30-selt ei tahaks küll elu lõpuni tsölibaadis elada. Kas naised siis üldse seksi ei naudi ja ei igatse, et soovivad aastakümneid ilma elada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Pilletydruk

Vaatasin järgi. Nii mõnigi 50+ teeb 30stele ära välimuselt. Lisaks kiirgavad optimismist. 30ste näod kõigil mornid, igast näost pettumist ja viha meeste vastu näha. Ilmselt need surevad varakult ja ei otsi suhteid 50+ vanuses. Roiskunud iseloom 20ndate lõpus, mis enam tahta.

Isegi 60le lähenevate seas on väga kenasid. Mõni jääbki ilusaks kauaks. Paljud mutistuvad 20ndate lõpus. Ju siis need ei otsi ka vanemas eas ja kaovad oma muttide värki tegema.

Jah muidugi, kõik 20 ja 30a on näost mornid ja koledad, vanad, paksud. Aga kõik 50 ja 60a memmed on kobedad tibid 😀 Eks te peate ennast muidugi lohutama, aga vanad olete te ikka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole ise õiges vanuses, vaid tugevalt alla selle. Küll aga jäi minu ema leseks 53-aastaselt. Ja mul on nii kahju näha, et nüüd, pea 20 aastat hiljem on ta ikka üksi. Lastel on ju oma elu, igapäevaselt pole suurt kellegagi enam suhelda ja kui ongi, siis sõbrannad surevad üksteise järel kõrvalt ära. Jah, ta ise väidab, et polegi kedagi vaja aga tundub, et päris nii see alati ei ole. Sellise üksiku naise lapsena ütlen, et paganama kurb on kõrvalt näha, et tegelikult võiks tal olla keegi omaealine kõrval, kellega koos rahulikult oma pensionäri elu elada.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 130 )


Esileht Pereelu ja suhted Prouad 50+