Teema: Prouad 50+

Tead, palju parem on elada, kui su kõrval on tore ja tubli mees. On lapsed, aga neil on oma elud, sõbrad ka – aga ikkagi on hea tunne, kui on olemas inimene, keda armastad ja kes sind armastab. Kui sellist inimest ei ole olnud – siis ei saa selle puudumisest ka aru.

Ei saa ka aru, miks inimesed, kes on juba üksinda elanud ja seega üksielamise luksusest osa saanud, nõustuvad sellest loobuma. Aga eks inimesed ongi erinevad.

#3217994:

Prouad ???? ????

Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

“Suhteliselt elujõuline” on ka hea väljend 🙂

Olen 49 ja heas abielus – seda enam saan aru, kui hea on, kui su kõrval on usaldusväärne isik, kelle peale saab loota, kellega end tunned tervikut moodustavat. Miks ei peaks siis üksikuks jäänud naine seda kõike tahtma, pigem on mulle veider ette kujutada seda, mida sina räägid – et sa seda üldse ei vaja (oled sa seda üldse tundnud? tihti ei osata tahta häid asju, sest pole maitset suhu saanud). Jah, argipäeval ma ka meest ei vaja, kõik saab tehtud ja elu elatud, aga see teadmine, et on olemas varjupaik, tugiisik, turvakoht mehe kaisus, see annab väga, väga, väga palju jõudu ja elujulgust juurde.

#3218026:

SEda mõistan suurepäraselt. Aga kui mees kõrvalt kaoks, kuidas arvad, kas asuksid otsingutele?

Su küsimuse mõte on siis selles, et kas ma usun, et suudan uuesti samaväärse suhte leida? Tean õige mitut prouat, kes 50+ vanuses pikaajalise toreda suhte leidnud, äkki isegi parema kui varasemad.

#3218025:

Kas “proua” on kuidagi solvav sõna ja kas vanus on mingi häbiasi? Sellest küljest ma pole osanud küll asja näha. Vabandust, aga see ajab mind natuke naerma. Ei tahaks küll mingit jagelust üles tõmmata, aga proua-sõna paaniliselt kartmine viitaks nagu kergele infantiilsusele.

Ei, lihtsalt ei ole keegi kunagi nii kutsunud. Preiliks, neiuks, daamiks küll.

#3218047:

50+ üksik proua teatas, et kes selles vanuses veel meest otsima hakkab on küll täitsa n..unäljas.

Ja miks ei võiks 50+ proua keppi tahta? Ons see mõni häbiasi?

#3218088:

kas siis siinsete kägude hulgas pole mitte ühtki, kes saaks minust aru?

Saan. Mina tundsin 40sena, et ma ei viitsi enam meestega “jahmerdada”. Mitte et ma seda enne oleksin pingsalt teinud, aga siis leidsin, et kui mõni mees tahab mu ellu tulla, siis tulgu, aga mina teda otsima ei hakka, mul on niigi hea elu. Oli ja on ka. Armastus lõi enne 50 eluaastat kui välk selgest taevast ja nüüd olen mitu aastat kaugsuhtes. Aga kui seda suhet ei oleks, oleksin samasugune kui Sina, teemaalgataja. Ei ole mul tingimata vaja paarisuhet, saan üksi ka kenasti ja rõõmsalt hakkama.

Mina olen 53. Ja saan teemaalgatajast aru. Ma pole samuti enam soovinud kedagi leida (juba 10+ aastat), sest üksi on lihtsam. Lapsed on suured, töö on hea. Olen mitu kosijat maha rahustanud. Miks üksi? Rahaliselt saan hästi hakkama. Ma ei pea kellelegi oma otsuseid põhjendama, saan teha seda, mida tahan ja millal tahan. Minul on mitu sõbrannat, kes on samuti üksinda ja väga rahul, ja samas mitmeid, kes on abielus ja ikka on probleemid. Neid kuulates alati mõtlen, et küll on hea, mul kodus pole tülisid. Ka on paar sõbrannat, kes meeleheitlikult otsivad kedagi ja umbes viiendal korral leitakse sobiv mees. Minul tõesti pole viitsimist ega soovi. Põnev oleks muidugi vahel kohtamas käia, aga samas ei ole ka. Kõike on nähtud ja tehtud ja maailmas on nii palju huvitavat. Need naised, kes õhkavad, et neil on imeline suhe ja mehe toetav õlg annab elujõudu juurde: neist on mul selles mõttes kahju, et nad mehe ärakadudes (kas jääb raskesti haigeks, sureb või leiab teise) on ju täiesti otsas. Nii raske on end kildudest kokku panna, kui oled teisele elanud, teisele lootnud, teiselt inimeselt eluenergiat saanud.

#3218087:

#3218047:

50+ üksik proua teatas, et kes selles vanuses veel meest otsima hakkab on küll täitsa n..unäljas.

Ja miks ei võiks 50+ proua keppi tahta? Ons see mõni häbiasi?

Ma mõtlen ka, et juba 30-selt ei tahaks küll elu lõpuni tsölibaadis elada. Kas naised siis üldse seksi ei naudi ja ei igatse, et soovivad aastakümneid ilma elada?

Ei ole ise õiges vanuses, vaid tugevalt alla selle. Küll aga jäi minu ema leseks 53-aastaselt. Ja mul on nii kahju näha, et nüüd, pea 20 aastat hiljem on ta ikka üksi. Lastel on ju oma elu, igapäevaselt pole suurt kellegagi enam suhelda ja kui ongi, siis sõbrannad surevad üksteise järel kõrvalt ära. Jah, ta ise väidab, et polegi kedagi vaja aga tundub, et päris nii see alati ei ole. Sellise üksiku naise lapsena ütlen, et paganama kurb on kõrvalt näha, et tegelikult võiks tal olla keegi omaealine kõrval, kellega koos rahulikult oma pensionäri elu elada.

#3218169:

#3218087:

#3218047:

50+ üksik proua teatas, et kes selles vanuses veel meest otsima hakkab on küll täitsa n..unäljas.

Ja miks ei võiks 50+ proua keppi tahta? Ons see mõni häbiasi?

Ma mõtlen ka, et juba 30-selt ei tahaks küll elu lõpuni tsölibaadis elada. Kas naised siis üldse seksi ei naudi ja ei igatse, et soovivad aastakümneid ilma elada?

Nõukaaegne kasvatus ja sellest tekkinud valehäbi on selle asja põhjus. Teki all, pimedas, punastades ja öössärgisaba natukene kergitates… Ja see naine ütles välja selle, mis enamus selleealisi mõtleb ehk kui mõni 50+ leiabki endale uue suhte või kuulutab avalikult, et otsib, siis eakaaslaste (naiste enamasti) suhtumine umbes selline ongi, et mis tal üksi viga elada oli, lapsed suured, nüüd aeg endale elada (täpsema loetelu leiad teemaalgatusest) ja et ju see seks ikka nii tähtis on, et ilma kohe kuidagi ei saa.
Käisin alles klassiõel külas ja tuli juttu ka uute elukaaslaste otsimisest. Ma sattusin vastu sellist müüri, et mis ma temast ometi mõtlen, et temal küll meest vaja ole! Et kes siis sellises vanuses enam meestega sahmib.
Ärge palun minu käest küsige, miks nii arvatakse 😀 Mina ei arva ja uuele suhtele olen ka avatud 😀