Teema: Taas üks murtud süda…

#3782746:

No aga see ongi ju täiesti selge ja kõnekas märk, et midagi on muutunud – midagi on valesti. Täiesti tüüpiline petturmehe käitumismuster.

Kui sa oma mehega pikemalt koos oled elanud, siis saad teada, et tegelikult peres ongi aegu, mil ollakse rohkem kohal ja aegu, mil ollakse rohkem omis mõtetes ja tõrjuvam ja see ei ole sugugi alati sõltuv kõrvalsuhtest, eriti kui kooselu pikkus on 20 aastat. Muutused käiumises võivad olla sõltuvad ajutisest tervisehädast, loetud raamatust, tööstressist, stressist vanemate tervise üle, ema surmast, jutuajamisest sõpradega, mis tekitab tunde, et peaks oma naist vist ka rohkem tähele panema jne. Pikas perspektiivis aga väsid sellest tähelepanemisest lõpuks ära ja siis vajub  elu tavapärasesse rutiini. Ja ka sa ise periooditi suudad paarisuhtesse rohkem panustada ja periooditi vähem. Kui mehepoolsed tähelepanuavaldused on niivõrd suureks ohumärgiks sinu silmis, et hakkad esimese asjana petmist kahtlustama, on see juba märk, et kogu teie kooselu on olnud üsna stressirohke ettevõtmine, kus partnerit üldse ei usaldata.

#3782710:

Ütlen otse, valusasti, aga tõtt. SEEPÄRAST ta sind ju naiseks ei palunudki, et ei soovinud sind enda abikaasaks. Jah, seksiks oli super, sa meeldisid talle, ta austas sind…aga vaatas ja mõtles – ei temaga ma ei abiellu. Kui ta oleks sinuga soovinud abielluda, ta oleks seda ju teinud.

vaidlen vastu. sellised mitteabielludatahtvad mehed teevad asja ametlikuks ainult siis, kui midagi muud üle ei jää soovitud seisu säilitamiseks. Ehk siis – kõik oleneb naisest. Kui naine järgi annab ja nõustub vaid kooseluga, siis nii ongi. Aga kui naine ütleb, et kas abielu või mitte midagi, siis sellised mehed on kohe varmalt pabereid vormistamas. Sest tegelikult nad ongi haledad vennikesed, kes ei suuda otsustada ja vastutust võtta. Neile sobivadki kindlameelsed naised, kes ise otsustavad.

Psühholoogias on selliste kohta ka termin – vältiv tüüp. Sellised ei suuda isegi teatripileteid ära osta, sest siis peab ju ära otsustama, et on teatrisse minek.

#3782685:

Minul juhtus veel nii, et see teine naine oli mulle lähedane inimene, kellega kogu aeg suhtlesime ja rääkisime. Ka tema siis vaatas mulle silma ja mängis sõpra, selja taga susserdas mu mehega. Et kaks mulle kõige lähedasemat inimest mind nii reetsid, andis ikka paugu küll. Samas eks hiljem jõudis kohale, et midagi isiklikku siin pole

Kui sinu arvates selles loos ei ole mitte midagi isiklikku, siis ma ei tea küll, misasi see isiklik veel võiks olla. See, et su sõbranna su mehega susserdab, on ikka vägagi isiklik. Normaalsel sõbrannal jookseb selle koha pealt piir, et sõbranna meest ei näppa, sest tal on sinu vastu lugupidamine. Mehega sama lugu. Kui ikka väga sügeleb ja kuidagi ei saa, siis enne lõpetab mees sinuga suhte ära ja sõbranna tunnistab ausalt, et näe selline lugu, mitte nad ei valeta sulle ja ei tee teatrit.

#3782710:

#3782651:

Abielus polnud. Laps 18 aastat vana. Meie mehega tuttavad 30 aasta , sellelst koos 20 . Lihtsalt vist püüan mõista kuidas igapäevasest kulla kallist sai 2 tunniga (see oli aeg mis kulus asjade pakkimiseks) mitte keegi. No seda on raske kirjeldada, aga ta tõesti nunnutas viimase päevani.. Ilmselt kõige suuremat valu tevadki need pulmad.

Vaata. Alustuseks ütlen, et olen ka ise olnud abieluta kooselus. Ütlen otse, valusasti, aga tõtt.

SEEPÄRAST ta sind ju naiseks ei palunudki, et ei soovinud sind enda abikaasaks. Jah, seksiks oli super, sa meeldisid talle, ta austas sind…aga vaatas ja mõtles – ei temaga ma ei abiellu. Kui ta oleks sinuga soovinud abielluda, ta oleks seda ju teinud.

Abielu ei garanteeri truudust, loomulikult. Aga see, et mees ei soovi naisega abielluda, peaks olema naisele ju suur-punane-huilgav-häiremärk, et mees soovib end tunda vaba mehena. Jah, see võib kesta aasta või 20, aga…no ma ei tea. Naine peab ikka päris naiivne olema, pime, et sellele ei mõtle.

Võtame paralleeli – jah, ma tean, et see pole üks-ühele võetav. Seega sel teemal võrdlust kritiseerida pole vaja.

Kujutlegem. Sa käid iga päevtööl, aga tööandja ei soovi sinuga töölepingut teha. Sa sisimas ootad, aga no käid juba aastaid ja ei taha mõelda sellele, miks firma sinule ei tee ettepanekut asuda ametlikult tööle, sest sind tahetakse sinna. Firma näiteks sõlmib sinuga iga ülesande täitmiseks eraldi kokkuleppe, aga vat sind tööle ei võta. Teisi võtab, aga sind ei võta. Kas on siis midagi imestada, kui personalijuht ühel päeval ütleb, et aitäh, aga meie teed lähevad nüüd lahku ja sõlmib tähtajatu töölepingu mõne teise inimesega?

Naised on ikka uskumatult naiivsed. Nagu öeldud, abielu ei garanteeri igavest kooselu. Samas kui mees ei tee naisele abieluettepanekut, see saab tähendada vaid üht – ta ei soovi (selle naisega) end igavesti siduda.

Me ju kõik teame, harvade eranditega, et need mehed, kes räägivad kuidas abielu on ainult paber ja pole neile oluline, uue, nende jaoks õige naisega kohe abiellu astuvad. Me ju kõik teame, et (harvade eranditega) ei kulu selleks 20 aastat, et mees aru saaks, et jah, korras – selle naisega ma tahan end siduda, ei ole enam vaja vaba olla. Abieluettepanek ei garanteeri midagi. Küll aga näitab see, et vähemalt SEL AJAL soovis see mees sinuga igaveseks koku jääda. Muidugi, kui keegi tal parajasti laetud relva kuklas ei hoidnud.

Miks elada mehega, kes pole seda isegi kunagi kavatsenud? Kui oli kavatsenud, mis teda siis takistas? Polnud seda 80 eurot vms registreerimise raha? Ei viitsinud? Ja siis naine mõtles, et okei, ta ei viitsi minuga abielluda, ma siis sünnitan talle niisama, ehkki ta ei viitsi sedagi.

See pole tänitus, see on kurb tõde. Mitte kuskil maailma nurgas pole nähtud meest, kes südamest tahaks oma elukaaslasele ja ka laste emale abieluettepanekut teha ja sellega anda märku vhemalt KAVATSUSEST koos vanaks saada, aga näiteks linnaosavalitsus ei luba. Aga vat järgmise naisega lubab. See kõik on AINULT mehe tahtmises (ja naise tahtmises muidugi ka) kinni.

Sinu jutus on üks vale eeldus. Kõik naised tahavad abielluda!? Miks just naised, miks mitte mehed? Eeldamine on vaata kõikide ämbrite ema, sajaprotsendilist absoluuti pole olemas.

Ma ei tea, võib-olla sinu moodi mõtlevad vaesemad naised, kuigi tänapäeval abielu teise varast küll automaatselt tükki sulle ei anna. Või need, kes kindlasti last tahavad, jällegi – ok ühine nimi on ju tore, aga mitte midagi see ei garanteeri.

Ei oska nii mõelda, meil oli mõlemil vara juba enne tutvumist, lapsi ei soovi. Tuttavatega võrreldes näen tihti, et meie elu tundub õnnelikum ja pingevabam.

#3782821:

#3782755:

Ma räägin siiski muust olukorras – sellest, et tajud, kui midagi on korrast ära.

On sul sellealane kogemus, või teoretiseerid?

Mina näiteks sageli täiesti valesti arvan, et midagi on korrast ära, kuigi tegelikult on korras, naiselik komme igast asjast haavuda või iga sõna külge terve lugu õmmelda. Mina küll ei ole endas nii kindel, et ma teistpidisel olukorral asju õigemini tunnetaksin. Pigem ma arvan, et see on rohkem soovunelm, et sa loodad, et sul on mingi ürgne naiselik vaist. Jah on mehi., kes selgelt näitavadki välja, et miski on halvasti. Aga selle ülekompenseeriva mehe puhul oli mehel nii loogiline seletus naisele kohe käepärast võtta ja oleks ju veider, kui mees täiesti loogiliselt oma muutunud käitumismustri ära seletab, aga sina ikka vaikselt urgitsed, et no seal peab ju midagi valesti olema, ju ikka petab.

Jah, mul on olnud sellealane kogemus, ma ei teoretiseeri.

Lisaks, ühes kommentaaris tõin mitu paarisuhtevälist näidet, kus sisetunne ütles, et midagi on valesti. Mina, oma peas ütlen selle kohta, et “süda on raske”. See tähendab seda, et tead, et midagi on väga valesti ja halvasti, aga keegi ei ole veel seda selge sõnaga välja öelnud.

#3782688:

Mõtleb nii, et naised soovivad selliseid avaldusi, see teeb neile rõõmu. Naised ei soovi, et jutt tõele vastaks. Hea koolituse saanud mees. Mina pole näiteks oma naisele veel üldse armastust avaldanud (aga meil on 4 last).

Eksole, et kui kunagi peaks lahku minema, siis on hea käsi laiutada, et “aga ma ju polegi kunagi väitnud, et ma sind armastan, mis sa siis mõtlesid”.
Nõmedad manipulaatorid sellised. Mul oli kunagi üks peika, kes ka ei tahtnud välja öelda, ütles küll igasugu muid ilusaid asju ja andis mõista, umbes et nüüd ta süda räägib talle (minu suhtes) midagi jms. Lõpuks ütlesin ise esimesena ja asi päädis sellega, et kui mõni aeg hiljem soovisin lahku minna, siis ta ei väsinud mulle nina peale viskamast, et ma ju pidada teda armastama. Eks sellepärast ei tahtnudki ise esimesena öelda, et endale taganemistee vabaks jätta.
Hästi ebamehelik.

Lõppudelõpuks ei oma tähtsust, kui mõni kommenteerijatest on nii head inimeste lugejad, et 100% alati saavad aru, kui miski on valesti, või vähemalt ise arvavad, et saavad.  Teemaalgataja igatahes ei saanud, väga paljud naised ja mehed läbi aegade ei ole saanud aru, enne kui kaaslane lajatab, et nüüd on kõik läbi. Ja põhjus ei ole selles, et ta on liiga loll, vaid selles, et ta armastas ja usaldas oma meest. Inimesel peab õigus olema oma partnerit armastada ja usaldada, lubada oma partnerile vabadust olla vahel tujust ära, olla vahel armastusväärsem kui tavaliselt, ilma pidevalt urgitsemata, et äkki petab. Juba asjaolu, et teine sunnib sind olukorda, kus sa pead oma kõige lähedasema inimese iga liigutust kahtlustavalt vaatama, on äärmiselt inetu.

#3782827:

Kui sinu arvates selles loos ei ole mitte midagi isiklikku, siis ma ei tea küll, misasi see isiklik veel võiks olla. See, et su sõbranna su mehega susserdab, on ikka vägagi isiklik. Normaalsel sõbrannal jookseb selle koha pealt piir, et sõbranna meest ei näppa, sest tal on sinu vastu lugupidamine. Mehega sama lugu. Kui ikka väga sügeleb ja kuidagi ei saa, siis enne lõpetab mees sinuga suhte ära ja sõbranna tunnistab ausalt, et näe selline lugu, mitte nad ei valeta sulle ja ei tee teatrit.

Isiklik ei ole asi seetõttu, et asi ei ole minus, vaid tegemist on autute inimestega. Ilmselgelt ei ole neil mingisugust au- ega häbitunnet, aga mina ei puutu siin kuidagi asjasse. Sõbranna ei olnud samuti vaba, vaid pettis samamoodi enda meest. Ju siis saidki ühesuguse väärtussüsteemiga inimesed kokku, kelle arvates sellisel käitumisel ei ole mitte midagi viga.

#3782967:

Kunagi nooremana arvasin samamoodi, et olen hea inimesetundja, alati saan kõigest aru, aga pärast seda kogemust ma ütlen tõsimeeli, et võib ka olla, et ei saagi aru. Varem olen alati tundnud, kui keegi mu mehele meeldis, ta natuke flirtis vms, aga selle sõbrannaga seoses ma ei tunnetanud mingit sidet nende vahel. Inimesed võivadki hästi teeselda, valetada ja sa ei saa sellest iga kord aru. Olen õppinud psühholoogiat ja ka seal õpetatakse, et inimesed tegelikult ei tunne valetamist nii kergesti ära, kul nad ise seda arvavad. Kui teine inimene ei tunne süütunnet, ei hakka kuidagi teistmoodi käituma, siis sa ei saagi aru, et sind petetakse. Inimesed hindavad ennast tihtipeale üle, et nemad saavad aru, nemad teavad, nemad on paremad kui teised. Aga see ei ole tegelikult üsna sageli üldse tõsi. Ja päris tihti hoopis mõeldakse üle, kahtlustatakse siis, kui põhjust pole.

Kunagi nooremana…? Ära rõhu järjekordselt elukogemuse ja vanuse peale. Mina olen ligi 50 (ja 34 aastat suhtes) ja olen kindel, et ma ei ole suhete teemal lollakas. Vihkan ja jälestan kõiksugu esoteerikat ja “teadmaasju”, aga seda, kui süda on raske, tunnen kohe ära. Selle teema raames saangi aru, et see ei ole tavapärane nähtus, vaid siiski teistmoodi, tugevam intuitsioon, mida igale naisele antud ei ole. Kahju, mõnes mõttes muidugi. A äkki ei ole ka, sest siis saabki suu töllakil vahtida oma mölakmehe poole ja arvata, et kõik on nii ilmatuma tore.

#3783040:

#3783038:

aga seda, kui süda on raske, tunnen kohe ära.

Absoluutselt igal naisel on vahel “süda raske” aga sugugi mitte alati ei ole see tunne adekvaatne.

Siis sul veab! Minul on IGA KORD, kui süda on raske olnud, selle taga midagi. Niisama ma ei närvelda, põe, ega kujuta asju ette.

#3782861:

#3782710:

#3782651:

Abielus polnud. Laps 18 aastat vana. Meie mehega tuttavad 30 aasta , sellelst koos 20 . Lihtsalt vist püüan mõista kuidas igapäevasest kulla kallist sai 2 tunniga (see oli aeg mis kulus asjade pakkimiseks) mitte keegi. No seda on raske kirjeldada, aga ta tõesti nunnutas viimase päevani.. Ilmselt kõige suuremat valu tevadki need pulmad.

Vaata. Alustuseks ütlen, et olen ka ise olnud abieluta kooselus. Ütlen otse, valusasti, aga tõtt.

SEEPÄRAST ta sind ju naiseks ei palunudki, et ei soovinud sind enda abikaasaks. Jah, seksiks oli super, sa meeldisid talle, ta austas sind…aga vaatas ja mõtles – ei temaga ma ei abiellu. Kui ta oleks sinuga soovinud abielluda, ta oleks seda ju teinud.

Abielu ei garanteeri truudust, loomulikult. Aga see, et mees ei soovi naisega abielluda, peaks olema naisele ju suur-punane-huilgav-häiremärk, et mees soovib end tunda vaba mehena. Jah, see võib kesta aasta või 20, aga…no ma ei tea. Naine peab ikka päris naiivne olema, pime, et sellele ei mõtle.

Võtame paralleeli – jah, ma tean, et see pole üks-ühele võetav. Seega sel teemal võrdlust kritiseerida pole vaja.

Kujutlegem. Sa käid iga päevtööl, aga tööandja ei soovi sinuga töölepingut teha. Sa sisimas ootad, aga no käid juba aastaid ja ei taha mõelda sellele, miks firma sinule ei tee ettepanekut asuda ametlikult tööle, sest sind tahetakse sinna. Firma näiteks sõlmib sinuga iga ülesande täitmiseks eraldi kokkuleppe, aga vat sind tööle ei võta. Teisi võtab, aga sind ei võta. Kas on siis midagi imestada, kui personalijuht ühel päeval ütleb, et aitäh, aga meie teed lähevad nüüd lahku ja sõlmib tähtajatu töölepingu mõne teise inimesega?

Naised on ikka uskumatult naiivsed. Nagu öeldud, abielu ei garanteeri igavest kooselu. Samas kui mees ei tee naisele abieluettepanekut, see saab tähendada vaid üht – ta ei soovi (selle naisega) end igavesti siduda.

Me ju kõik teame, harvade eranditega, et need mehed, kes räägivad kuidas abielu on ainult paber ja pole neile oluline, uue, nende jaoks õige naisega kohe abiellu astuvad. Me ju kõik teame, et (harvade eranditega) ei kulu selleks 20 aastat, et mees aru saaks, et jah, korras – selle naisega ma tahan end siduda, ei ole enam vaja vaba olla. Abieluettepanek ei garanteeri midagi. Küll aga näitab see, et vähemalt SEL AJAL soovis see mees sinuga igaveseks koku jääda. Muidugi, kui keegi tal parajasti laetud relva kuklas ei hoidnud.

Miks elada mehega, kes pole seda isegi kunagi kavatsenud? Kui oli kavatsenud, mis teda siis takistas? Polnud seda 80 eurot vms registreerimise raha? Ei viitsinud? Ja siis naine mõtles, et okei, ta ei viitsi minuga abielluda, ma siis sünnitan talle niisama, ehkki ta ei viitsi sedagi.

See pole tänitus, see on kurb tõde. Mitte kuskil maailma nurgas pole nähtud meest, kes südamest tahaks oma elukaaslasele ja ka laste emale abieluettepanekut teha ja sellega anda märku vhemalt KAVATSUSEST koos vanaks saada, aga näiteks linnaosavalitsus ei luba. Aga vat järgmise naisega lubab. See kõik on AINULT mehe tahtmises (ja naise tahtmises muidugi ka) kinni.

Sinu jutus on üks vale eeldus. Kõik naised tahavad abielluda!? Miks just naised, miks mitte mehed? Eeldamine on vaata kõikide ämbrite ema, sajaprotsendilist absoluuti pole olemas.

Ma ei tea, võib-olla sinu moodi mõtlevad vaesemad naised, kuigi tänapäeval abielu teise varast küll automaatselt tükki sulle ei anna. Või need, kes kindlasti last tahavad, jällegi – ok ühine nimi on ju tore, aga mitte midagi see ei garanteeri.

Ei oska nii mõelda, meil oli mõlemil vara juba enne tutvumist, lapsi ei soovi. Tuttavatega võrreldes näen tihti, et meie elu tundub õnnelikum ja pingevabam.

Nõus! Ma arendaks seda mõtet veel edasi. Kui mees alguses hea ja pärast ka hea ja oled abiellunud vahepeal, siis on tõesti hästi. Aga kui mees on alguses tore ja hea ja ohumärke ei märka aga oärast sitapea, siis soovid kogu hingesyt et poleks abiellunud ja lapsi ka saanud . Ei ole eriti tore jagatud hooldusõigus osade meestega, ja ka naistega, kelle jaoks laps on ettur mängus.

Iae olen old terve elu abielu pooldaja. Hetkel küll vaid 10 a abielus old, aga olen ka veel nooruke…lapsed on ka. Meie suhtes olen mina see paremini varaliselt kindlustatud pool.

On old raskeid aegu, kus on hoidnud koos usk, või seesama paber…ei jaksa hakata kahvleid jagama. Ja ka lapsed. Ja on old häid aegu, kus tänan õnne, et alla ei ole andnud. Imelik, et 10 aasta sisse mahub nii palju emotsioone ja kogemusi. Aga nii ta on. Ja kui nüüd keegi mult küsiks, siis ütleks, et ärge abielluge. Siis on kergem ära astuda kui jamaks läheb…

#3783111:

Ma praegu tõesti imestan, et teistel naistel ei ole samamoodi.

Teised naised elavad ju hoopis teistsuguste meestega. Siin ühe psühholoogi juttu lugesid? Sellised inimesed, kellel puudub petmise puhul süütunne ja seega ka käitumuslik muutus, mis intuitsiooni toidaks on tegelikult ka olemas.

#3782746:

#3782730:

Minu sõbranna mees hakkas hoopis kodus olles üle kompenseerima ja oli petmise ajal kodus olles just eriti “kohal” ja armastusväärne.

No aga see ongi ju täiesti selge ja kõnekas märk, et midagi on muutunud – midagi on valesti. Täiesti tüüpiline petturmehe käitumismuster.

Võimalik, et inimeste intuitsioon, elukogemus ja arusaamad on erinevad, aga mina tunnen ka õhust, ilma igasuguste märkideta ära, kui midagi on valesti. Ja see ei puuduta ainult minu ja mu mehe suhet, vaid ka muid asju. Ma näiteks tean kohe, kui lastel on koolis midagi halvasti. Teadsin kohe, kui mu üks lastest oma kooselu lahutas. Ehkki, mulle ei olnud keegi midagi öelnud ja me elasime teineteisest kaugel. Ma teadsin kohe, kui mu vennal (kellega me ei ole eriti lähedased ja ei aruta omavahel selliseid asju) naisega suhe halvaks läks. Tundsin, kui isa tervis läks halvaks ja et nüüd tagasiteed ei ole (ehkki puutusime harva kokku) Jne. Praegu mõtlengi, et kas see on konkreetselt minu eripära, et ma õhust haistan, kui olukord on vale? Või mis see on? Kas teil siis ei ole nii?

Äkki peaksid Selgeltnägijate saatega liituma? Muljet avaldav

#3783124:

#3783116:

#3783111:

Ma praegu tõesti imestan, et teistel naistel ei ole samamoodi.

Teised naised elavad ju hoopis teistsuguste meestega. Siin ühe psühholoogi juttu lugesid? Sellised inimesed, kellel puudub petmise puhul süütunne ja seega ka käitumuslik muutus, mis intuitsiooni toidaks on tegelikult ka olemas.

Ae, asi ei ole ju pelgalt meestes! Asi on üleüldises intuitsioonis! Seesama intuitsioon töötab ka oma laste ja päritolu pere suhtes. Ja ehk ka väljaspool oma peret.

Ja see, et petjal puudub süütunne, ei puutu kuidagi teemasse. Mõistagi on selliseid värjaid olemas.

Isegi kui naine märkab või tunnetab midagi teistsugust, ei pruugi see abiks olla või asja lahendada, kui rohkem infot ei saa. Kõik lood ei tule välja ja igaüks küsimise peale ei räägi. Kui mingi kahtlus sisse pugenud, siis see ei ole ka veel alati keegi teine. Ja kui peale sisetunde muud ei ole ega tule ka, siis selle pealt ei saa ju midagi ette võtta.

Sellega olen täitsa nõus. Aga sinu kirjeldatu põhjal ei saaks naine ka öelda, et kõik tuli talle kui välk selgest taevast. Ta tunnetas küll, aga millestki polnud kinni hakata. TA kirjeldusest saan aga aru, et ta ei saanu MITTE MIDAGI aru. Ja see paneb imestama. Kuidas nii saab? Ja suisa neli aastat jutti?