Sina ilmselgelt oled vaktsineeritud ja mingeid piiranguid ja lahterdamist pole pidanud taluma. Mina olen võrdlemisi tugeva närvikavaga, aga see tunne, et sa oled mingil idiootsel põhjusel äkki teisejärguline, mõjutab igaüht. Tuju see just ei tõsta. Ega sa enne aru ei saa, kui sul endal mingil põhjendamatul põhjusel on osad võimalused kinni.
Me kõik oleme pidanud viimasel paaril aastal taluma piiranguid, ka arusaamatuid. Näiteks eriti jabur ja mind valusasti puudutav oli 2020. kevadel koerte mänguväljakute sulgemine pandeemia tõttu. Minu elu tegi see palju keerulisemaks ning põhjus jäi arusaamatuks juba siis (kuigi muud piirangud olid omas ajas arusaadavad). Käsi südamel võin väita, et minu närvikavale see piirang küll kuidagi ei mõjunud. Ma ei mõista, miks vaktsineerimata inimeste kõrvalejäämine restoranidest ja üritustest kuidagi teisiti oleks pidanud mõjuma – see oli ju sinu enda valik, valik koos kaasnevaga. Kui valid vabaduse ning gümnaasiumi või kutsekooli asemel lähed ümbermaailmareisile, siis ei saa ju pahandada ometi ülikooliga, et ta sind vastu ei võta ilma keskhariduseta ning seda tõendava dokumendita?
Mina sekkun siia veel kolmandana ja esitan sellise pildi: laps käis enne sügisel Tartus klassiekskursioonil. Seal anti neile vaba aega ja siis läksid nad kambaga neljakesi McDonaldsisse sööma. Tellisid enda söögid ära ja istusid lauda. Ning siis küsiti tellimuste väljastamisel tõendeid. Neist neljast oli ainult üks vaktsineeritud, niisiis võtsid nad oma söögid ja kobisid nendega õue akna taha, külma kätte. Nad ise seda väga südamesse ei võtnud, mulle lihtsalt kodus jutustati. Aga vabandust, minule teeb selline asi praegu tagantjärelegi mõeldes ikkagi haiget küll. See, kuidas lapsigi niimoodi kotiti.
Juriidiliselt võttes muidugi oleksid nad pidanud olema ise teadlikud, et sel, kellel õige inimese passi ei ole, ei ole õigust ka siseruumides süüa, “vastutustundetute vanaematapjatena” teadku, et on ise oma valikutega selle olukorra endale loonud (või on nende vanemad seda teinud), aga no selgub, et lastel ka kogu aeg need asjad meeles ei seisa. Ehk siis juriidiliselt jah kõik oli õige ja nõuetekohane, aga inimlikus plaanis lihtsalt NÕME. Ja kõik sellised ülekohtused olukorrad jäävad natukenegi ikkagi meelde ning kripeldama, kahtlemata on see kokkuvõtes väljakutse vaimsele tervisele.