Mõned tähelepanekud.
1. On selge, et teie pere kannatus on katkemas ja olukord on välja kannatamatu. Tunnen teile kõigile siiralt kaasa.
2. Sinu kirjelduse järgi ei näi lapse käitumine mingile arenguhäirele või neuroerinevusele viitavat. Ma ei muretseks selle pärast.
3. Niisugused jonnihood, nagu sa kirjeldad, viitavad sellele, et laps elab välja enesesse kogunenud pingeid. Tihti vanemad ei suuda seda lõpuni mõista, sest see kõlab justkui nagu süüdistus – ju siis kodus on midagi halvasti. Ei pruugi midagi valesti olla. Nii nagu ka täiskasvanutel, on laps teatud perioodidel erinevatel põhjustel stressis. Ja nagu täiskasvanutel, on vaja stressi ühel või teisel moel maandada.
4. Nutuhoog ongi üks viis pingete välja elamiseks – väikelaste puhul väga levinud viis. Võib öelda, et isegi tervislik viis. Asi on selles, et väikesel lapsel ei ole tegelikult eneseväljenduseks ja stressi maandamiseks väga palju efektiivseid tööriistu (pikas plaanis vanemad muidugi aitavad neid arendada). Nad ei saa võta lasteaiast tulles klaasi veini, nad ei oska oma muresid ratsionaalselt sõbraga arutada, nad ei valda veel rahustava hingamise tehnikaid, nad ei pruugi ise mõista, mis täpselt neile vaimset ja füüsilist ebamugavust tekitab jne jne.
5. Nii nad alateadlikult ootavad ajendit, mis aitaks nutuhool vallanduda ja pinged maha laadida. Ja jääbki mulje, et hoog tuleks nagu suvalisel hetkel mingi täiesti tühise asja peale. Tõsi, väikelastel on kummaline korravajadus ja neil võibki olla tugev arusaam sellest, kas esmalt peab süütama punase või valge küünla vms. Aga kui see toob kaasa hüsteeriahoo, siis polnud küünlad selle tegelik põhjus. Laps lihtsalt vajab seda hoogu.
6. Sa ilmselt juba tead seda kõike. Aga see ei vähenda sinu arusaadavat meeleheidet: pidev röökimine ja vastupuiklemine on teie kõigi närvid ära söönud.
7. Aga siiski. Kas te olete jonnihoogudega silmitsi seistes proovinud tõesti siiralt ja tingimusteta proovinud lähtuda põhimõttest, et laps peabki saama oma tundeid väljendada? Kas te tunnete uhkust, et laps tunneb ennast ema ja isaga piisavalt turvaliselt, et tõesti ennast välja elada? (Olen üsna kindel, et ta ei käitu niimoodi, kui ema ja isa silmapiiril pole. See ei ole sellepärast, et ta on ärahellitatud jõmpsikas, kes oma vanematega manipuleerib. Ta lihtsalt teab, et võib teid lõpuni usaldada.)
8. Kui te ei ole seni teadlikult tervitanud – jah, justnimelt, tervitanud – tema jonnihoogusid, siis edaspidi tehke seda. Kasvõi paar nädalat. See ei tähenda, et te lubate tal teha ükskõik-mida. Kui ta pistab röökima, sest sa ostsid “vale leiva”, ei muuda sa oma valikut. Sa lihtsalt ütled (kõva häälega või lihtsalt oma peas): “Ma näen, et sulle ei meeldi minu valik. Ma näen, et see lausa vihastab sind. Mul on kahju. Ma olen sinu jaoks olemas.” Ja siis sa oledki olemas ja lased tal karjuda. Just niikaua, kui ta karjuda tahab. Ja kui ta tuleb sülle, siis hoiad teda ja lohutad teda. Sa ei riidle, sa ei püüa teda maiustusega ära osta, sa ei luba, et järgmine kord ostad teise leiva, sa ei püüa multikaid mängima pannes tema tähelepanu kõrvale juhtida. Kui vaja, hangid endale, abikaasale ja vanemale lapsele heli natukegi summutavad kõrvatropid – tõsiselt.
9. Asi on selles, et laps läheb hüsteeriasse, sest ta ei saa, ei oska teisiti. Tal on välja kannatamatult ebamugav. Kui ta näeb, et teie lähete selle peale endast välja, on tal veel raskem ja ta läheb omakorda veel rohkem endast välja jne. See ei ole sinu süü. On täiesti loomulik, et see kõrvulukustav röökimine ja pidev kangekaelsus ajavad juhtme kokku.
10. Mis siis, kui jonnihoog tuleb siis, kui on tõesti vältimatult vaja, et ta midagi teeks, mida ta ei ole nõus tegema? Näiteks istuks autosse? Siis tõstad ta autotooli, paned rihmad kinni ja hakkate sõitma. Jah, vägisi. Muus osas teed sama, mida ikka: väljendad mõistmist ja kaastunnet. “Ma näen, et sa ei taha minna. Meil ei ole hetkel kahjuks teist võimalust. Mina, isa ja … oleme sõpradele lubanud kohtuda ja me ei saa sind üksi koju jätta. Mul on tõesti kahju, et see sulle nii palju pahameelt valmistab. Ma näen, kui ebamugavalt sa ennast tunned. Ma olen siinsamas sinu kõrval.”
11. Ära saa valesti aru. Ma ei arva, et ülejäänud pere peab oma vajadused alla suruma ja lapse nimel kõike taluma. Vastupidi, ma olen veendunud, et sinu ja sinu abikaasa vajadused on sama olulised kui laste vajadused. Ma olen lihtsalt üsna kindel, et kui te edaspidi ei püüa keelata tal oma tundeid väljendada – ükskõik kui häirivad, hirmutavad või teie vaatenurgast arusaamatud need tunded poleks, hakkavad need jonnihood tasahaaval lühemaks ja harvemaks jääma. Kui laps tunneb, et te ei ignoreeri tema tundeid, et negatiivsed tunded pole keelatud ja et vanemad on igas olukorras rahulikud ja toetavad, on ta ise rahulikum ja läheb harvem endast välja. Sellest võidate üsna pea kõik.
12. See ei tähenda, et ta ei lähe enam kunagi endast välja ja et jonnihood täielikult lõpevad. Oleme põhimõtteliselt tagasi punktis 3: jonnihood on selles vanuses täiesti normaalne viis pingete maandamiseks. Ma usun ja loodan, et seda mõistes, jonnihooge siiralt tervitades ja ise rahulikuks jäädes saate selle, mida te ise väga vajate: rahulikuma õhkkonna ja paremini koostööd tegeva lapse.
Loodan, et midagigi oli sellest jutust abi. Jõudu ja rahulikku pühade jätku!
