IVFi teekonna alustamisel, septembri keskpaigas, hakkasin googledama ja sattusin siia, kuna mujalt väga vahetut infot ei leidnud, siis olen siin vaikselt Teie lugusid jälginud ja üritanud samastuda positiivsete lugudega, kuid päeva lõpuks ikkagi aru saanud, et iga lugu on individuaalne. Mõtlesin, et kui mina peaksin õnnestuma, siis tulen ja jagan seda ka Teiega, et optimismi süstida (vahelduseks nendele ovitrelledele, ovalepaidele jne) ja tõestada, et tõenäosuse %-ist ei tasu ennast heidutada lasta. Lühidalt: naine 40, 34selt katkestanud vabatahtlikult täiesti normaalse raseduse (lihtsalt ei tahtnud toonase elukaaslasega last- täna muidugi tundub arusaamatu otsus, samas oleks siis üks kärgpere lisaks), täna abielus ja paar aastat rohelise tule andnud rasedusele, kuid mida ei tulnud – rasedus. Viga kummalgi midagi ei ole arstide väitel, paaniliselt ei tegutsenud, kuid nüüd kus vanus juba seal maal, et kas nüüd või mitte kunagi, siis augustis arsti juurde, septembris süstid, punktsioon -mille käigus saadi ainult 2 rakku (folliikuleid oli üle 10, kuid tühjad vms, ei saanudki aru täpselt- esimene kord ja ei vallanud ka IVFi sõnavara jne), millest 5päevaseks ja superkvaliteediga arenes 1. Seda ühte oligi vaja, et tänasel veretestil saada hCG (intaktne + fb) 167. Terve see kuuaega elasin teadmisega üliväiksest esimesel korral sellises vanuses õnnestumise võimalusest. Iga läbitud edukas etapp oli sisemine eduelamus ning asjaomastele isikutele rääkisin koguaeg, et minu võimalused esimesel korral õnnestuda on olematud (siinse kogemuse ja statistika põhjal). Panin juba sauna sooja ja kleidi selga, et minna poodi väikse lohutuse järgi ja vaatasin siis analüüsi tulemusi – saun jääb ära 🙂 Täna tean, et vaatamata kuidas edasi peaks minema – olen siiamaani väljatulnud ja sellevõrra oleks järgmine samasisuline teekond “lihtsam”. See napp kuu, mis olen ennast rasestanud 🙂 on vist pikim kuu minu elus – isegi ei osanud ettekujutada (ja elukogemust mul on), et selline kannatamatus minu sees on. Kõige rohkem siin tuhlates otsisin kirjeldusi õnnestumise märkide osas ja seetõttu jagan neid heameelega, usun et sama info otsijaid siin jagub. Ehk siis alates punktsioonist (mis vist natuke kõige paremini ei läinud, sest kui hakkasin riidesse panema hakkas verejooks), tulin koju ja magasin mõned tunnid. Järgmistel päevadel enesetundele ei keskendunud, tõenäoliselt liikusin natuke aeglasemalt igaksjuhuks. Siirdamiseelsel päeval helistasin kliinikusse, et uurida, et kas on üldse mõtet jälle koroonatesti anda, kuid sealt infot ei saanud ja selle teadmatusega siis seadsin sammud arsti juurde. Arsti ukse taga natuke lootus tõusis, kui veel üks arstimoodi inimene kabinetti läks. Siirdati siis see ainuke ja läksin tööle. Edasi otsisin “märke”, kuid: puhitised, pisted, torked, päevademoodi kuma, kõht vist eriti läbi ei käinud- ei andnud erilist lootuse tunnet. Punktsioonist alates olid vist ka rinnad valusad, kuid igasugune rindade tundlikus oli paar päeva pärast siirdamist kadunud. Ka kõht mis oli punnis, kadus nädal pärast siirdamist. Viimastel päevadel on ühe munasarja juures nagu kuma – seda ma tõlgendada ei oska ja enam proovigi. Ühtegi rasedustesti ma ei teinud, sest ei tahtnud pettumust tunda, kuigi isegi üks test oli kodus täitsa olemas -tundus, et testilt vastuvaatav ükstriip on hullem kui päevade avastamine. Isegi kõiki küünlaid ei ostnud välja (otsa saidki eile õhtul), et ikka pettumus väiksem oleks. Saigi vist kõik. Loodan, et äkki kedagi see postitus aitab või lohutab. Teile kõigile edu soovides!
