Nii, minul oli eile siirdamine. Esmaspäev oli punktsioon, niiet siirdati 4 päevane ? Või kuidas seda loetakse ? Arst ei maininud midagi, üldse vägamega napisõnaline ta. Siit lugedes, pean mainima, et mul nagu vist special infosulg arst. Ei veretesti aega, ütles et võid testida 12 dets.. kuidas? Kodus? Veretesti? Seekors küsis kuidas mul peale punktsiooni oli tervis, see ka vaid sp, et polnud 100% hüperi kohapealt kindel, kas tasub siirdada või tõmbab käima. Ütles et no riskime siis ja siirdamise sai tehtud(no ise ma ei kaevanud ka millegi üle tegelikult, sest peale punktsiooni ikka paremaks läind, kuigi võib öelda, et päris heahea pole siiani.
Oma kogemusest nüüd rääkida, siis ma olen ikka absull kõik ise välja uurind. Üldiselt kõik süstimise ja rohtude mõjud ja asjad on enda googeldatud ja välja uuritud, milleks see kõik jne. Süstimise kohta seletas esimesel kohtumisel vaid et vaata juutuubist videosi. Kõik ???? kohati nagu halb tunne oli minna sinna arsti juurde, sest polnud väga tunnet et ta mind sinna ootaks, aga samas nii mõeldes, mu eesmärk on ikkagi tänu temale tita saada, mis ehk ikkagi õnnestub ka, olenemata sellest kas ta siis räägib ja seletab mulle asju lahti, protseduurid siiski kõik tehtud nagu lubatud. Aga ma arvan isiklikult et see on tegelikult kõikide arstidega sedasi, nad tegelevad sellega igapäev ja vist arvavad et meie kui patsiendid iseenese tarkusest teame mis meiega tehakse. Ja isegi kui küsid üle, siis vaikselt pomisevad enda nina alla maski sisse oma jutu ja veider on üle küsida, et kuidas palun, ma ei kuulnud, siis tuleb selline silmipööritav pilk ja ohe et plää, tglt ka vä ????
Loomulikult kõik pole sellised, aga tihtipeale samasugune olek neil nagu muster. Arusaadav kohati kui sa aastaid aastaid pead sama juttu rääkima igale inimesele, siis võib tüütu olla, aga mina jälle uus inimene ja jälle ma ei tea ja küsin rumalaid küsimusi, aga ma ju tahan teada, kuidas minu tita valmis sai ( siinkohal pole ju seksiga enam midagi pistmist, pigem poolenisti keelatud)
Oeh; sai pikk tekst ja ma olen ikka paar korda mõelnud kirjutada seda, kuid ikka ära kustutanud, sest mis ma ikka hädaldan, ja olgem ausad, ma ei viitsi ka arsti vahetada ja seigelda, ja kui nüüd esimene katse õnnestub aga järgmine kord lähen suure tõenäosusega ikkagi samasse kohta tagasi. Sest võib olla, et ka uues kohas ei ole miski mu meelejärgi ???? Põhiline on ikkagi terve titabeebi kätte saada, ja ausalt öeldes, olen elanud 29 aastaseks ikka VÄGA VÄIKESE teadmisega naiste anatoomiast ja lapse saamisest. Mul hetkel siis 12 aastane poisslaps ja tema tuli kunagi ammu ups viisil juhusuhtest, tundub ebareaalne samas, nüüd kõike seda ivf värki tehes, sest tegelikult on ju see võimalus, kogemata rasedaks jääda megaväike, aga siiski ma jäin ????
Lugesin läbi raamatu ” tahan last saada” nii õhinaga, et mul oli tunne; nagu ma elaks seda kõike ise läbi. Uskumatu, mis võib üks naine läbi elada, olles siis arstide poolt tegelikult täiesti terveks tunnistatud; 6 aasta jooksul 10 katset kunstlikku viljastamist, üks neist doonor emrüoga ja küll ei pesastunud, siis 1 kuu rase aga katkes, siis ei olnud midagi siirdada(ei arenenud ükski emrüo), lõpuks viimasel katsel siiski jäi püsima ja peale ivf sai loomulikul teel veel ühe lapse. Nagu kuidas ? Mismoodi maailma ja looduse loogika töötab ?
