Lendab küll teemast välja, aga lähen viimase teemapöördega kaasa. Mu onu, kel on kaks kürgharidust cum laude, IQ kindlasti mensa tasemel ja doktorikraad, läks naise tervise tõttu juba enne 60. eluaastat varajasele pensionile. Et aga kodus oli siiski igav, tahtis uuesti mõneks tunniks päevas tööle, aga maakohas, kuhu nad olid kolinud, muidugi tema erialal teha polnud midagi. Kandideeris valvuriks ühte suurfirmasse, maakonnakeskuse filiaali, ei võetud muidugi. Ülekvalifitseeritud. Siis kandideeris oma nõuka-aegse 8 kl tunnistusega kohalikku farmi, ka valvuriks. Töötab senimaani seal, senimaani kõik töökaslased arvavad, et ta on kerge arengupeetusega. Seega näiteks sünnipäevakaardid kirjutatakse talle trükitähtedega ja inimesed toovad kodust talle auto- ja traktoripiltidega laste pildiraamatuid vaadata. Hea, mugav elu, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei nõua midagi, kuuled palju, saad omade asjadega tegeleda ja veidi lõbus on ikka ka.
Lendab küll teemast välja, aga lähen viimase teemapöördega kaasa. Mu onu, kel on kaks kürgharidust cum laude, IQ kindlasti mensa tasemel ja doktorikraad, läks naise tervise tõttu juba enne 60. eluaastat varajasele pensionile. Et aga kodus oli siiski igav, tahtis uuesti mõneks tunniks päevas tööle, aga maakohas, kuhu nad olid kolinud, muidugi tema erialal teha polnud midagi. Kandideeris valvuriks ühte suurfirmasse, maakonnakeskuse filiaali, ei võetud muidugi. Ülekvalifitseeritud. Siis kandideeris oma nõuka-aegse 8 kl tunnistusega kohalikku farmi, ka valvuriks. Töötab senimaani seal, senimaani kõik töökaslased arvavad, et ta on kerge arengupeetusega. Seega näiteks sünnipäevakaardid kirjutatakse talle trükitähtedega ja inimesed toovad kodust talle auto- ja traktoripiltidega laste pildiraamatuid vaadata. Hea, mugav elu, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei nõua midagi, kuuled palju, saad omade asjadega tegeleda ja veidi lõbus on ikka ka.
Loogikavaba jutt – kodus oli igav ja siis läks valvuriks (loe: üksi istuma). Kus seal see põnevus ja väljakutse on, mis oleks selle koduse igavuse vastand? Pildiraamatuid saanuks ka kodus vaadata.
Sa said vastupidi aru. Ta nimme tahtis muljet jätta, et kogu aeg õpib – et saaks rahus omaette olla.
Ja see ei kvalifitseeru sinu arust valetamiseks? Okei.
Muidugi valetamine. Me kõik valetame. Ka sina. Ära hakkagi parem väitma, et sa seda ei tee. Või millal sa vastasid kolleegi küsimusele, et kuidas sul läheb, kas kõik on hästi vastusega, et tead, halvasti läheb, sest aluspükste kumm soonib ja kõõm kimbutab vms, mis sul tegelikult parajasti probleemiks on. Kui sa ema oled, oled sa 99% tõenäosusega lapsele valetanud, et kommi pole enam või et kui ta hea laps on, tuleb päkapikk.
Lendab küll teemast välja, aga lähen viimase teemapöördega kaasa. Mu onu, kel on kaks kürgharidust cum laude, IQ kindlasti mensa tasemel ja doktorikraad, läks naise tervise tõttu juba enne 60. eluaastat varajasele pensionile. Et aga kodus oli siiski igav, tahtis uuesti mõneks tunniks päevas tööle, aga maakohas, kuhu nad olid kolinud, muidugi tema erialal teha polnud midagi. Kandideeris valvuriks ühte suurfirmasse, maakonnakeskuse filiaali, ei võetud muidugi. Ülekvalifitseeritud. Siis kandideeris oma nõuka-aegse 8 kl tunnistusega kohalikku farmi, ka valvuriks. Töötab senimaani seal, senimaani kõik töökaslased arvavad, et ta on kerge arengupeetusega. Seega näiteks sünnipäevakaardid kirjutatakse talle trükitähtedega ja inimesed toovad kodust talle auto- ja traktoripiltidega laste pildiraamatuid vaadata. Hea, mugav elu, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei nõua midagi, kuuled palju, saad omade asjadega tegeleda ja veidi lõbus on ikka ka.
Loogikavaba jutt – kodus oli igav ja siis läks valvuriks (loe: üksi istuma). Kus seal see põnevus ja väljakutse on, mis oleks selle koduse igavuse vastand? Pildiraamatuid saanuks ka kodus vaadata.
Seal on nn väravamajas terve logistikaosakond ja labor.
Lendab küll teemast välja, aga lähen viimase teemapöördega kaasa. Mu onu, kel on kaks kürgharidust cum laude, IQ kindlasti mensa tasemel ja doktorikraad, läks naise tervise tõttu juba enne 60. eluaastat varajasele pensionile. Et aga kodus oli siiski igav, tahtis uuesti mõneks tunniks päevas tööle, aga maakohas, kuhu nad olid kolinud, muidugi tema erialal teha polnud midagi. Kandideeris valvuriks ühte suurfirmasse, maakonnakeskuse filiaali, ei võetud muidugi. Ülekvalifitseeritud. Siis kandideeris oma nõuka-aegse 8 kl tunnistusega kohalikku farmi, ka valvuriks. Töötab senimaani seal, senimaani kõik töökaslased arvavad, et ta on kerge arengupeetusega. Seega näiteks sünnipäevakaardid kirjutatakse talle trükitähtedega ja inimesed toovad kodust talle auto- ja traktoripiltidega laste pildiraamatuid vaadata. Hea, mugav elu, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei nõua midagi, kuuled palju, saad omade asjadega tegeleda ja veidi lõbus on ikka ka.
Milleks nii äärmustes olla? Et esimesel korral panna kõik oma kohad ja saavutused kirja, kuigi on ette teada ,et neid seal vaja ei ole ja on aastakümneid juba üldiselt ka teada, et see ei ole sellisel puhul ka vajalik. See ülekvalitfitseerimise teema. Ja siis järgmise katsega kohe nii altlati minna, et näitad nagu oleks arengpeetusega?
Mina ei koosta eelarvet, sest see on täiesti mõttetu tegevus. Nagunii läheb lõhki ja tekib ootamatusi. Kinke teeme oma pere ringis kolmele lapsele ning ma teen mehele ja tema mulle. Suuremale lapsele ostame uued 3.gen Airpodsid? Tahtis uusi Apple kõrvaklappe, keskmine laps tahtis Nintendo Switchi ja kõige pisem saab Baby Born nuku+lisavarustuse. Mees tahtis nutikella.
I jõulupühal läheme mu venna juurde ja seal teeme loosipakid. Väärtus on jäänud 40-50 euro kanti paki kohta. Pean tegema 5 pakki.
II jõulupühal läheme mehe venna juurde, kus pakid teeme vaid lastele. Väärtus on ca 50 eurot paki kohta ning lisaks toovad kõik midagi lauale.
Stress ja mu jama sinna juurde ning paljud küsivad miks on minust jõulude ajal Grinch saanud. Metsik ringi uhamine mööda Eestit ning pool jõuluaega hotellis olemist ei muuda seda aega meeldivaks. Igal aastal ähvardan, et see oli viimane kord kui läheme jõuluks kuskile, aga siis hakkab üks hala…vanaisa on juba nii vana ja haige. Tulge ikka…Ämm tahab lapselapsi näha ja tal pole autot. Ja nii me uhame 700 kilomeetrit maha ning ööbime 2 ööd hotellides, mis jõulude paiku ei ole odavad.
Lendab küll teemast välja, aga lähen viimase teemapöördega kaasa. Mu onu, kel on kaks kürgharidust cum laude, IQ kindlasti mensa tasemel ja doktorikraad, läks naise tervise tõttu juba enne 60. eluaastat varajasele pensionile. Et aga kodus oli siiski igav, tahtis uuesti mõneks tunniks päevas tööle, aga maakohas, kuhu nad olid kolinud, muidugi tema erialal teha polnud midagi. Kandideeris valvuriks ühte suurfirmasse, maakonnakeskuse filiaali, ei võetud muidugi. Ülekvalifitseeritud. Siis kandideeris oma nõuka-aegse 8 kl tunnistusega kohalikku farmi, ka valvuriks. Töötab senimaani seal, senimaani kõik töökaslased arvavad, et ta on kerge arengupeetusega. Seega näiteks sünnipäevakaardid kirjutatakse talle trükitähtedega ja inimesed toovad kodust talle auto- ja traktoripiltidega laste pildiraamatuid vaadata. Hea, mugav elu, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei nõua midagi, kuuled palju, saad omade asjadega tegeleda ja veidi lõbus on ikka ka.
Milleks nii äärmustes olla? Et esimesel korral panna kõik oma kohad ja saavutused kirja, kuigi on ette teada ,et neid seal vaja ei ole ja on aastakümneid juba üldiselt ka teada, et see ei ole sellisel puhul ka vajalik. See ülekvalitfitseerimise teema. Ja siis järgmise katsega kohe nii altlati minna, et näitad nagu oleks arengpeetusega?
See on ju lõbus 🙂 Ma ka kunagi teesklesin rongis, mis sõitis lõbureisi 60 tundi, et ei oska eesti keelt, kui sain aru, et olen samas kuuekohalises ühendatud uksega kupees eestlastest paariga. Oli selline kentsakas ida-rongireis. Koos hommikusöögilaud. Oi kui lõbus oli, kui nad rääkisid omavahel minust, tülitsesid, klatšisid kedagi, vaidlesid, valetasid teineteisele või kui mees tegi telefonikõnesid siis, kui naine tualetti läks….ühele daamile.
Aga ikka on suur kihk vanasse teemasse mingit möla kirjutada?
Mina ei ole tsiteeritav, olen TA. Aga nõustun, et sinu kommentaar minu teemasse oli mage ja vaumuvaene, samas halvustav ja üleolev. Miks sa selline oled, ei tea. Ju vilets kasvatus kodust või hilisemad probleemid elust.
Lendab küll teemast välja, aga lähen viimase teemapöördega kaasa. Mu onu, kel on kaks kürgharidust cum laude, IQ kindlasti mensa tasemel ja doktorikraad, läks naise tervise tõttu juba enne 60. eluaastat varajasele pensionile. Et aga kodus oli siiski igav, tahtis uuesti mõneks tunniks päevas tööle, aga maakohas, kuhu nad olid kolinud, muidugi tema erialal teha polnud midagi. Kandideeris valvuriks ühte suurfirmasse, maakonnakeskuse filiaali, ei võetud muidugi. Ülekvalifitseeritud. Siis kandideeris oma nõuka-aegse 8 kl tunnistusega kohalikku farmi, ka valvuriks. Töötab senimaani seal, senimaani kõik töökaslased arvavad, et ta on kerge arengupeetusega. Seega näiteks sünnipäevakaardid kirjutatakse talle trükitähtedega ja inimesed toovad kodust talle auto- ja traktoripiltidega laste pildiraamatuid vaadata. Hea, mugav elu, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei nõua midagi, kuuled palju, saad omade asjadega tegeleda ja veidi lõbus on ikka ka.
Milleks nii äärmustes olla? Et esimesel korral panna kõik oma kohad ja saavutused kirja, kuigi on ette teada ,et neid seal vaja ei ole ja on aastakümneid juba üldiselt ka teada, et see ei ole sellisel puhul ka vajalik. See ülekvalitfitseerimise teema. Ja siis järgmise katsega kohe nii altlati minna, et näitad nagu oleks arengpeetusega?
See on ju lõbus Ma ka kunagi teesklesin rongis, mis sõitis lõbureisi 60 tundi, et ei oska eesti keelt, kui sain aru, et olen samas kuuekohalises ühendatud uksega kupees eestlastest paariga. Oli selline kentsakas ida-rongireis. Koos hommikusöögilaud. Oi kui lõbus oli, kui nad rääkisid omavahel minust, tülitsesid, klatšisid kedagi, vaidlesid, valetasid teineteisele või kui mees tegi telefonikõnesid siis, kui naine tualetti läks….ühele daamile.
Inimesed on erinevad. Ma poleks seda rongiasja näiteks teinud. Poleks minu teema. Ma sain teada, et mees rongist oli argpüks ja see, kellele helistas, ei olnud vist ikka ka päris daam.
Inimesed on erinevad. Ma poleks seda rongiasja näiteks teinud. Poleks minu teema. Ma sain teada, et mees rongist oli argpüks ja see, kellele helistas, ei olnud vist ikka ka päris daam.
Naine, kellele ta helistas, oli tema ametlik abikaasa, kui ma õigesti aru sain.
Minu meelest on see küll lõbus olla kärbes kellegi seinal ja teada saada kellegi räpased saladused ning suhtumised. Kino 🙂 Legaalselt, kusjuures, sest nad ei küsinud kunagi minult, kas ma eesti keelt räägin 🙂 Seega ei pidanud ka valetama. Seda poleks teinud. Nimesid ka ei mäleta, sest neid perenimesid hääldati seal personali poolt nagu jumal juhatas. Aga minul on sobivalt rahvusvaheline pere- ja eesnimi.
Inimesed on erinevad. Ma poleks seda rongiasja näiteks teinud. Poleks minu teema. Ma sain teada, et mees rongist oli argpüks ja see, kellele helistas, ei olnud vist ikka ka päris daam.
Naine, kellele ta helistas, oli tema ametlik abikaasa, kui ma õigesti aru sain.
Minu meelest on see küll lõbus olla kärbes kellegi seinal ja teada saada kellegi räpased saladused ning suhtumised. Kino Legaalselt, kusjuures, sest nad ei küsinud kunagi minult, kas ma eesti keelt räägin Seega ei pidanud ka valetama. Seda poleks teinud. Nimesid ka ei mäleta, sest neid perenimesid hääldati seal personali poolt nagu jumal juhatas. Aga minul on sobivalt rahvusvaheline pere- ja eesnimi.
Ah niipidi oli hoopis. Jah, kui pole ohtu end reeta…
Et ta seda ise ei osta, vaid tahab? Kummaline perekond teil.
Oleneb, kuidas see “tahtis” on tulnud. Kas ise ütleb, et tahaks või keegi küsib, mida kinkida sulle vms. Ja veel, et kes see küsib üldse. Kas eakas ema, vanatädi või noorem õde, kes alles ise seab oma elu sisse ja pole omalgi midagi või abikaasa, kellega saabki neist asjust just nii rääkida. Kui minu tädi minult küsiks, mida kinkida, ja ma tean, et ta tahab nagunii teha midagi, siis mõtlen ikka tema võimaluste peale, mitte oma soovide. Ja ütlen, et purk mett(mida tahangi alati) või kirjud kindad, mida talvel meeleldi kannan ja tahan näidata.
Et ta seda ise ei osta, vaid tahab? Kummaline perekond teil.
Milleks ise osta, kui saab teine sobivalt kingisoovi täita? Küll mul oleks hea meel, kui mul oleks midagi vaja. Saaks vastata küsimustele, et mida kingiks. Ei ole kahjuks.
Et ta seda ise ei osta, vaid tahab? Kummaline perekond teil.
Küsisin mehe käest kingisoovi ja ta ütles, et on mõelnud nutikella soetamisest, aga pole viitsinud sellega tegeleda. Ta ju võiks ise poodi minna ja ära osta ning sellega kuskile eelarvesse auku ei tekitaks. Vähemalt on mul vihje olemas. Me alati kingime pigem praktilisi asju. Enda kingi osas andsin valida mitme variandi vahel ja eks näis, mis kuuse all on.
Kas küsimus on pigem kingi väärtuses või…? Jah, me saame endale lubada neid “vidinaid” ja palju muudki. Jõulutrall võtab maksimaalselt ühe inimese poole töötasust ja reaalselt pankrot peale pühi ei ole.
Küsisin mehe käest kingisoovi ja ta ütles, et on mõelnud nutikella soetamisest, aga pole viitsinud sellega tegeleda. Ta ju võiks ise poodi minna ja ära osta ning sellega kuskile eelarvesse auku ei tekitaks. Vähemalt on mul vihje olemas. Me alati kingime pigem praktilisi asju. Enda kingi osas andsin valida mitme variandi vahel ja eks näis, mis kuuse all on.
Mis sa üldse vaeva näed selgitamisega, kummaline on inimene, kes teie perekonda kuidagi imelikuks peab. Mul oleks hea meel, kui mees selgelt välja ütleks, mida talle meeldiks saada. Kindlasti ei pea kõike ise ostma, väga hea mõte soovitud asi just kingiks jätta.
Mina ei koosta eelarvet, sest see on täiesti mõttetu tegevus. Nagunii läheb lõhki ja tekib ootamatusi. Kinke teeme oma pere ringis kolmele lapsele ning ma teen mehele ja tema mulle. Suuremale lapsele ostame uued 3.gen Airpodsid? Tahtis uusi Apple kõrvaklappe, keskmine laps tahtis Nintendo Switchi ja kõige pisem saab Baby Born nuku+lisavarustuse. Mees tahtis nutikella.
I jõulupühal läheme mu venna juurde ja seal teeme loosipakid. Väärtus on jäänud 40-50 euro kanti paki kohta. Pean tegema 5 pakki.
II jõulupühal läheme mehe venna juurde, kus pakid teeme vaid lastele. Väärtus on ca 50 eurot paki kohta ning lisaks toovad kõik midagi lauale.
Stress ja mu jama sinna juurde ning paljud küsivad miks on minust jõulude ajal Grinch saanud. Metsik ringi uhamine mööda Eestit ning pool jõuluaega hotellis olemist ei muuda seda aega meeldivaks. Igal aastal ähvardan, et see oli viimane kord kui läheme jõuluks kuskile, aga siis hakkab üks hala…vanaisa on juba nii vana ja haige. Tulge ikka…Ämm tahab lapselapsi näha ja tal pole autot. Ja nii me uhame 700 kilomeetrit maha ning ööbime 2 ööd hotellides, mis jõulude paiku ei ole odavad.
Ja miks sa seda siis teed? Ma läheks hulluks. Ma juba 10 aastat tagasi kehtestasin ennast ja enam jõulude aeg mööda maanteesid ei uha, esimene aasta vanemad ja mehe vanemad tegid nägusid, nüüd on kõik harjunud ja hea rahulik aeg omas kodus oma perega.
Et ta seda ise ei osta, vaid tahab? Kummaline perekond teil.
Küsisin mehe käest kingisoovi ja ta ütles, et on mõelnud nutikella soetamisest, aga pole viitsinud sellega tegeleda. Ta ju võiks ise poodi minna ja ära osta ning sellega kuskile eelarvesse auku ei tekitaks. Vähemalt on mul vihje olemas. Me alati kingime pigem praktilisi asju. Enda kingi osas andsin valida mitme variandi vahel ja eks näis, mis kuuse all on.
Kas küsimus on pigem kingi väärtuses või…? Jah, me saame endale lubada neid “vidinaid” ja palju muudki. Jõulutrall võtab maksimaalselt ühe inimese poole töötasust ja reaalselt pankrot peale pühi ei ole.
Sa just kurdad, et tõmbad end jõulude aeg ribadeks ja siis tuleb lisaks armas abikaasa, kes EI VIITSI ise poodi minna ja see kell ära osta ning saadab sinu jõuluhulluses sinna. Mees ei austa ega armasta.
Sa just kurdad, et tõmbad end jõulude aeg ribadeks ja siis tuleb lisaks armas abikaasa, kes EI VIITSI ise poodi minna ja see kell ära osta ning saadab sinu jõuluhulluses sinna. Mees ei austa ega armasta.
E-poest oled midagi kuulnud? Ma tellin kõik kingid e-poodidest. Mänguasjad, tehnikavidinad jne. Kohe on Must Reede ja kõik teevad pakkumisi. Jõulude ajal ei lähe kaubanduskeskusesse. Ainus koht, kus käin on toidupood ja tankla.
Sa just kurdad, et tõmbad end jõulude aeg ribadeks ja siis tuleb lisaks armas abikaasa, kes EI VIITSI ise poodi minna ja see kell ära osta ning saadab sinu jõuluhulluses sinna. Mees ei austa ega armasta.
E-poest oled midagi kuulnud? Ma tellin kõik kingid e-poodidest. Mänguasjad, tehnikavidinad jne. Kohe on Must Reede ja kõik teevad pakkumisi. Jõulude ajal ei lähe kaubanduskeskusesse. Ainus koht, kus käin on toidupood ja tankla.
Tundub, et su mees pole epoest midagi kuulnud. Aga head hulluksminemist.
Ma ka kunagi teesklesin rongis, mis sõitis lõbureisi 60 tundi, et ei oska eesti keelt, kui sain aru, et olen samas kuuekohalises ühendatud uksega kupees eestlastest paariga. Oli selline kentsakas ida-rongireis. Koos hommikusöögilaud. Oi kui lõbus oli, kui nad rääkisid omavahel minust, tülitsesid, klatšisid kedagi, vaidlesid, valetasid teineteisele või kui mees tegi telefonikõnesid siis, kui naine tualetti läks….ühele daamile.
