Esileht Tööelu, raha ja seadused. Kas võtta pärandus vastu?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 227 )

Teema: Kas võtta pärandus vastu?

Postitas:
Kägu

Siis tuleb mängu

Ja kui esimese ringi täiskasvanud lapsega (juhul kui ei ole muidugi testamenti) midagi juhtub, ohh seda õudust ja seebiooperit. Terve suur pere, kes ei ole aastaid omavahel suhelnud, kõik kutsutakse pärandit vastuvõtma. Isa, poolvennad ja poolõed.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tütrega juba arutasin asja ja kuna tema neid inimesi üldse ei tunne, siis näeb sellest ainult võimalust ehk veidi lisaraha saada ja arvab, et võtabki vastu. Aga mulle selline “põrsas kotis” vastu võtmine küll tundub väga kahtlane teema, kui pole üldse teada millest jutt käib. Loomulikult ei soovi kellegi korterile või ühisvarale pretendeerida, aga kui sugulasel midagi kusagil n-ö üle on ja teisie pärijaid pole, siis miks see linnale jätta?

Millele tütar siis pretendeerib kui mitte korterile ja ühisvarale? Kui minu laps sellises olukorras arvaks, et võib endale tundmatu sugulase pärija olla küll ning osa lese korterist ning pangaarvest endale saada, siis ma tunneksin end vägagi läbikukkunud lapsevanemana. Moraalselt pole teil sellele varale ju mingit õigust.

Kõige inimlikum oleks see pärand vastu võtta ja siis lesele kinkida. Kulud arvaks maha. Seda siis eeldusel, et pole võlgu. Ja alustuseks võtaks notariga ühendust.

Miks oleks inimlik pärand vastu võtta ja kinkida? Miks mitte siis kohe loobuda?

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks oleks inimlik pärand vastu võtta ja kinkida? Miks mitte siis kohe loobuda?

Loobumisel läheb pärand edasi järgmistele.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saan aru ka sellest, et automaatselt selline menetlus ka ei käivitu. Sellel peab olema ikkagi algataja. Antud juhul surnud sugulase abikaasa on protsessi käivitanud. Millisel eesmärgil? Kui nt vara on ainult ühine korter ja pärijad ei loobu (v ka ei saa teada, et õigeaegselt (3 kuu jooksul) loobuda), siis on pärand automaatselt vastu võetud. Ehk siis sellest hetkest kuulub surnu varast mingi osa siis nendele, kes on abikaasa kõrval pärinud. Päris tobe olukord. Ka selle üleelanud abikaasa jaoks, või just eelkõige talle.

Teistpidi jälle oleneb millisest varast üldse jutt käib, kui jutt käib nt 10 miljonist, siis .. 🙂

Ja veel mõeldes, et teadlikult testamenti ei tehtud, seega oli teada, et selline olukord tekib .. Miks ..

Ja veel, kui mõelda, siis miks peaks loobuma, et abikaasa oleks ainupärija ning peale tema surma läheks sugulase vara edasi ei tea kuhu.

Ma ei tea, mul pole mingeid häid mõtteid, olukord on ajuvaba mu jaoks.

Ja keegi siin viitas, et tütar on valed eetilised normid saanud. Vastupidi, ta saab väga hästi aru ka sellest eetilisest osast, kuid tema materialisti ja kapitalistina ei hooli sellest. Mida tal on lihtsam ka teha, kuna emotsionaalne seos puudub. Tema jaoks on see midagi sarnast nagu mingid kunagi tundmatute Kanada onude-tädide pärandused, mis teatud kodanikele lihtsalt sülle kukkusid ..

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks oleks inimlik pärand vastu võtta ja kinkida? Miks mitte siis kohe loobuda?

Loobumisel läheb pärand edasi järgmistele.

No seda muret ju pole, kuna minu tütrega mu liin ka lõpeb. Ei saa ju tekkida olukorda, et kui tütar nt lapse saab, siis kuidagi saab temast ka veel automaatne pärija ..

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No seda muret ju pole, kuna minu tütrega mu liin ka lõpeb. Ei saa ju tekkida olukorda, et kui tütar nt lapse saab, siis kuidagi saab temast ka veel automaatne pärija ..

Kui su tütar on selleks lapse saanud, siis muidugi.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui testamenti pole, üks sureb ja kes siis pärivad, kui on olemas allesjäänud abikaasa ja lapsed? Kas nende kõrvalt veel keegi pärib, selle pere kodu pärmimist  ma mõtlen?

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Antud juhul surnud sugulase abikaasa on protsessi käivitanud. Millisel eesmärgil?

Ei ole võimalik, tooge mulle palun klaas suhkruvett. Ametlik asjaajamine käibki ju nii.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui testamenti pole, üks sureb ja kes siis pärivad, kui on olemas allesjäänud abikaasa ja lapsed? Kas nende kõrvalt veel keegi pärib, selle pere kodu pärmimist ma mõtlen?

Ei, siis ikka lapsed + abikaasa e 1. ring.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Antud juhul surnud sugulase abikaasa on protsessi käivitanud. Millisel eesmärgil?

Ei ole võimalik, tooge mulle palun klaas suhkruvett. Ametlik asjaajamine käibki ju nii.

Ma saan sellest aru. Millest ma aru ei saa on see, et miks ei tehtud ometi testamenti, et kõiki sellest palaganist säästa.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

No seda muret ju pole, kuna minu tütrega mu liin ka lõpeb. Ei saa ju tekkida olukorda, et kui tütar nt lapse saab, siis kuidagi saab temast ka veel automaatne pärija ..

Kui su tütar on selleks lapse saanud, siis muidugi.

Vabandust, ei saanud nüüd aru ..

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole ise midagi sellisel moel pärinud, et mõnel sugulasel on testament tegemata ja siis mina ja minu õde näiteks olem ka kohe pärijad ja saame midagi kõrvalt.
Kuid olen pärinud mõne aasta eest kaugema sugulase käest testamendiga. Ja mitte ootmatult, vaid mind teavitati ette, et kas sa oled nõus, et teeme testamendi sinu nimele ja mis sellega kaasneb. Sai asjad läbi räägitud ja testamendi nö allkirjastamata varianti ka koos loetud. Et mida saan ja mis saavad olema minu kohustused. Ei olnud selliselt, et lihtsalt sain korteri ja kõik. Eakas inimene soovis enda hooldamist vajadusel, ja osaline vajadus oli juba sel hetkel ka olemas, söögi toomine, tetaud päevadel koristamine ja arstile viimine, puude ostmine ja nende varumine ja tuppa toomine jne. Lisaks matusekulud ja matmine, platsi hooldamine. Ütles, et notariga kõik räägitud, Tartu korteri keskmine turuhinnast veidi väiksema hinna juures tehtud arvestus, mis mina võin kulutada tema peale, arvestatud kolme kuni viie  aastaga, et peale seda umbes pool selle korteri hinnast jääb ka müües mulle. Võtku või jätku.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina rumala võhikuna olen siiani arvanud, et kui üks abielupooltest lahkub, siis ilma testamendita on pärijaks abikaasa ja lapsed või siis abikaasa, kui olid kahekesi. Mitte lahkuja teised sugulased?

Kuulen ka sellisest asjast esmakordselt. Täielikult idiootne seadus.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina rumala võhikuna olen siiani arvanud, et kui üks abielupooltest lahkub, siis ilma testamendita on pärijaks abikaasa ja lapsed või siis abikaasa, kui olid kahekesi. Mitte lahkuja teised sugulased?

Kuulen ka sellisest asjast esmakordselt. Täielikult idiootne seadus.

Et siis see on idiootne, kui lapselapsed, kelle vanem on surnud, pärivad vanaema/isa vara?

+2
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vara on loonud ju abikaasad koos lastega ja jagama peab lehma lellepoegadega kelle nägusidki ei pruugi teada.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et siis see on idiootne, kui lapselapsed, kelle vanem on surnud, pärivad vanaema/isa vara?

Ilmselt mõeldakse vendi/õdesid, vendade/õdede lapsi ja nende lapse-lapse..

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole ise midagi sellisel moel pärinud, et mõnel sugulasel on testament tegemata ja siis mina ja minu õde näiteks olem ka kohe pärijad ja saame midagi kõrvalt.

Kuid olen pärinud mõne aasta eest kaugema sugulase käest testamendiga. Ja mitte ootmatult, vaid mind teavitati ette, et kas sa oled nõus, et teeme testamendi sinu nimele ja mis sellega kaasneb. Sai asjad läbi räägitud ja testamendi nö allkirjastamata varianti ka koos loetud. Et mida saan ja mis saavad olema minu kohustused. Ei olnud selliselt, et lihtsalt sain korteri ja kõik. Eakas inimene soovis enda hooldamist vajadusel, ja osaline vajadus oli juba sel hetkel ka olemas, söögi toomine, tetaud päevadel koristamine ja arstile viimine, puude ostmine ja nende varumine ja tuppa toomine jne. Lisaks matusekulud ja matmine, platsi hooldamine. Ütles, et notariga kõik räägitud, Tartu korteri keskmine turuhinnast veidi väiksema hinna juures tehtud arvestus, mis mina võin kulutada tema peale, arvestatud kolme kuni viie aastaga, et peale seda umbes pool selle korteri hinnast jääb ka müües mulle. Võtku või jätku.

No jah, vot see on ka minu (ja ilmselt igaühe) jaoks arusaadav asjade käik. Testament, kokkulepped, läbirääkimine. Mitte peale surma notari paber postkastis, pole aimugi millest jutt üldse käib.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vara on loonud ju abikaasad koos lastega ja jagama peab lehma lellepoegadega kelle nägusidki ei pruugi teada.

Antud juhul ei ole paaril lapsi, milles ka ongi probleem. Suurem probleem muidugi on testamendi puudumine. Eks kõik toimiks kenasti üleelanud abikaasa jaoks, kui loobutaks tema kasuks. Aga vot kui ei loobuta, siis ongi jama majas ja sellega oleks tulnud arvestada.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabandust, ei saanud nüüd aru ..

Kui su tütrel on laps ja tütar loobub, siis ilmselgelt pärib tütre laps. Millest sa aru ei saanud?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

No seda muret ju pole, kuna minu tütrega mu liin ka lõpeb. Ei saa ju tekkida olukorda, et kui tütar nt lapse saab, siis kuidagi saab temast ka veel automaatne pärija ..

Mina kirjutasin: “No seda muret ju pole, kuna minu tütrega mu liin ka lõpeb. Ei saa ju tekkida olukorda, et kui tütar nt lapse saab, siis kuidagi saab temast ka veel automaatne pärija ..”

Selle peale sina kirjutad, et kui tütrel on laps, vaatamata sellele, et ma konkreetselt kirjutasin, et minu liin lõpeb tütrega. Kui mu tütar saab lapse kunagi peale seda, kui meie nt oleme juba loobunud pärimast, siis ega sellisel juhul ei saa kuidagi hüpoteetilisele kunagi sündivale lapsele ju pärimisõigus üle minna. Või saab?:D

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vara on loonud ju abikaasad koos lastega ja jagama peab lehma lellepoegadega kelle nägusidki ei pruugi teada. Antud juhul ei ole paaril lapsi, milles ka ongi probleem. Suurem probleem muidugi on testamendi puudumine. Eks kõik toimiks kenasti üleelanud abikaasa jaoks, kui loobutaks tema kasuks. Aga vot kui ei loobuta, siis ongi jama majas ja sellega oleks tulnud arvestada.

Jah, ja selles olukorras peakski kõik saama abikaasa, mitte kurat teab kes kauge ja võõras.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui mu tütar saab lapse kunagi peale seda, kui meie nt oleme juba loobunud pärimast, siis ega sellisel juhul ei saa kuidagi hüpoteetilisele kunagi sündivale lapsele ju pärimisõigus üle minna. Või saab?:D

Jah, seda muidugi mitte. Ega see sinu ja tütre loobumine ju homnepäev pole ning kui hetkel näiteks on tütar rase, on tema veel sündimata laps samuti pärija.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, ja selles olukorras peakski kõik saama abikaasa, mitte kurat teab kes kauge ja võõras.

Miks see abikaasa peaks saama? Pealegi abikaasa saabki ju, ainult et mitte kõike.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli sarnane olukord, isaga ei suhelnud aastakümneid. Mitte minu süül. Kui isa viletsaks jäi, siis küsis isa uus perekond mult hooldekodu kulude katteks raha. Saatsin nad pikalt, kuigi seadus justkui seda kohustab. Eks nad said ise vast ka aru, et nõue on kohatu. Pärandile ma ka loomulikult ei pretendeerinud.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vara on loonud ju abikaasad koos lastega ja jagama peab lehma lellepoegadega kelle nägusidki ei pruugi teada.

Ei pea ju jagama. Teed testamendi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

siis küsis isa uus perekond mult hooldekodu kulude katteks raha.

Seadus näeb ette küsida, ega nad omast peast seda välja ei mõelnud. Pärandi jagamisel oleks see fakt lauale tõstetud: ei täitnud oma kohustust.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et siis see on idiootne, kui lapselapsed, kelle vanem on surnud, pärivad vanaema/isa vara?

Ilmselt mõeldakse vendi/õdesid, vendade/õdede lapsi ja nende lapse-lapse..

Aga vennad-õed ja nende lapsed ongi ju veresugulased! Täiesti loogiline, et nad on seadusjärgsed pärijad, kui lähemaid alanejaid sugulasi ei ole või nad on pärandist loobunud.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga vennad-õed ja nende lapsed ongi ju veresugulased! Täiesti loogiline, et nad on seadusjärgsed pärijad, kui lähemaid alanejaid sugulasi ei ole või nad on pärandist loobunud.

Loogilisem on, et pärand läheb oma sugulastele, mitte abikaasa uuele naisele.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vara on loonud ju abikaasad koos lastega ja jagama peab lehma lellepoegadega kelle nägusidki ei pruugi teada. Antud juhul ei ole paaril lapsi, milles ka ongi probleem. Suurem probleem muidugi on testamendi puudumine. Eks kõik toimiks kenasti üleelanud abikaasa jaoks, kui loobutaks tema kasuks. Aga vot kui ei loobuta, siis ongi jama majas ja sellega oleks tulnud arvestada.

Jah, ja selles olukorras peakski kõik saama abikaasa, mitte kurat teab kes kauge ja võõras.

Muidugi, emotsioonidele ja eetikale tuginedes. Aga juriidiliselt tulevad mängu sugulased. Nagu nüüd on ka juhtunud antud juhtumi korral.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA, sinu olukorras mina võtaksin pärandi vastu. Pärid nt osa korterist, aga sa ei pea sinna ju elama asuma. Räägid lesega läbi millised kulutusi sulle kuuluvast omandiosast hakkad kandma ja kuidas. Sellel moel aitad üks jäänud lesel korteri kuludega hakkama saada ja eetiline dialemma peaks lahenema. Kui paaril lapsi ei olnud, siis saad sobival hetkel lesega läbi rääkida mis teie ühisest kinnisvarast pärast lese surma saaks. Ka selles osas on mitmeid võimalusi, las neid tutvustab notar või jurist.

Kui pärid ka osa abielupaari pangaarvest, siis selle raha võid ju välja võtta ja lesele anda  kui südametunnistus piinab.

Kui pärandist loobud, siis läheb see lihtsalt edasi ja ei paranda lese olukorda kuidagi.

+2
-10
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 227 )


Esileht Tööelu, raha ja seadused. Kas võtta pärandus vastu?