Mõned siin teemas räägivad aiaaugust, mitte aiast. Näiteks see erakoolikägu ja koolitoidukägu. See ei ole koolikiusamisega kuidagi seotud, püsige teemas.
Keda sa koolitoidukäoks nimetad? Kui mind, 12:03, siis see on küll täiesti kiusamisteema, lihtsalt teema üks tahkudest – nagu ka kõige muuga ühiskonnas, on ka kiusamistega võitlemisega võimalik minna üle võlli, hakata nimetama kiusamiseks asju, mis seda ei ole.
Sa ise mingi ohver, kui aru ei suuda saada, et maailmas pole kõik head ja maailm pole roosamanna. Kiusajast võib saada tulevikus psühhopaat, kes istub roima eest kinni.
Jah, mina olingi lapsena “mingi ohver”. Ka minu isa tarbis alkoholi, olin küll pigem alakaaluline aga kiusaja ema kommenteeris lisaks mu isa alkoholilembusele pidevalt sedagi, et küllap pole süüa kodus. Kiusaja narris täpselt oma ema sünadega, togis, mõnitas ja keelas ka teistel minuga suhelda ikka mitmeid kuid enne kui ma lõpuks välja ei kannatanud ning talle samas toonis peale käratasin. Füüsiliseks minu poolt asi siiki ei läinud. Kiusajal olid kasvatajale rääkides täitsa ehtsad krokodillipisarad silmis. Ilmselt ka kodus oma emale olukorda kirjeldades. Arva kes süüdi jäi? Loomulikult mina, tema sõbrad kuulsid ju ka.
Minu ema ei olnud kunagi nn. võitleja tüüpi, ning kui kiusaja ema talle kohtudes peale hüppas siis ilmselt võiks ka tema kohta öelda, et ainult “mökitas, et räägib lapsega”.
Oma kogemuse pealt sinu kommentaare lugedes tundub tõesti kogu su suhtumine ja suhtlemisstiil 1:1 kiusaja emaga kattuvat.
Minu kiusajast ei saanud roima eest kinni istuvat psühhopaati aga oma lapse suhtes on tema silmad täpselt niisama kinni, kui tema emal tema suhtes olid.
Vot vot. See, et oled ise läbi elanud kiusamise, ja nüüd täiskasvanuna otsid sellele vastuseid, kuidas sa sellesse olukorda lapsena said üldse sattuda ja lapsena kogetu teebki sind nüüd võimetuks nägema, et kõik koolikiusajad ei ole see sinu lapsepõlvekiusaja moodi ja kõikide kiusajate vanemad pole nagu sinu lapsepõlvekiusaja omad ja kõikide kiusatavate vanemad ka ei ole ühesugused.
Sellist jauramist pole môtet jahuda, igalühel oma kogemus ja arusaam. Mina panin oma lapsed erakooli, varsti hakkavad pôhikooli lôpetama, aga koolikiusamisest ei tea nad midagi. Kui keegi läheb ôpetaja juurde kiusamise jutuga, hakatakse asja väga hoolega uurima ja kiusajal tuleb koolist lahkuda. Vanemate vabandused vôi suhtumine, et see on ju nali vôi nad ju lapsed ônneks ei päde. Kool on kiusamisest vaba. Väga rahul
Mul ka tutvusringkonnas lapsi, kes käivad erakoolides ja ühe pere lapsed ka väikeses maakoolis, kus klassis vähe lapsi ja kiusajad välja visatakse. Need pered on väga rahul. Võtmeks just, et klassis on vähe lapsi. Oled targa valiku teinud, on tunda, et hoolid oma lastest ja pakud neile parimat.
Minu kogemusel (minu põlvkonnast) nii krooniliste kiusajate kui -kiusatute vanemad absoluutselt ei hoolinud sellest, mis nende laste eludes toimus, kuni just politsei trahvi nõudma ei tulnud vms.
Äkki see laps saigi nende erisuste tõttu peksa koolis? Oled ikka kindel, et ei saanud?
Jah, muidugi olen kindel.
Koolitoidu pärast ei löö keegi lärmi
Loe palun uuesti. Mitte lärmi ei löödud, vaid see lapsevanem keelas lapsel koolitoitu süüa, sest pole kindlasti korralikult tehtud. Üldse oli ema kasvatanud oma lapse ülikahtlustavaks, koolitoit oli kõlbmatu (ja laps pidas teisi lapsi rumalateks, kes koolitoitu sõid), õpetajad olid lollid, klassirahaga rikastus klassiõpetaja ning tuhat muud veidrust. Kui klassis keegi aevastas, jäeti järgmisel päeval see laps koju, sest muidu jääb ta haigeks (see ei olnud veel koroonaaeg), ühelgi väljasõidul laps osaleda ei tohtinud, kui ema ise kaasa tulla ei saanud jne jne. Aga kui keegi midagi sellele lapsevanemale või lapsele (sest laps ka kordas kõiki oma ema “tarkusi” koolis) ütles, tuli kohe kiusamissüüdistus. Ma olen kindel, et see pole sugugi haruldane juhtum.
Nii kahju kuulda, kuidas ikka oled kannatanud.
Mina ei ole kannatanud ega ole ka kuskil väitnud, et olen. Siin on teema, kus käsitletakse kiusamise erinevaid tahke ning tänases hüsteerilises maailmas on see kahtlemata üks kiusamise tahkudest, kus kiusatav tegelikult kiusamise ise välja mõtleb või inimeste normaalseid reaktsioone tema enda provokatsioonidele võimendab.
Äkki see laps saigi nende erisuste tõttu peksa koolis? Oled ikka kindel, et ei saanud?
Jah, muidugi olen kindel.
Koolitoidu pärast ei löö keegi lärmi
Loe palun uuesti. Mitte lärmi ei löödud, vaid see lapsevanem keelas lapsel koolitoitu süüa, sest pole kindlasti korralikult tehtud. Üldse oli ema kasvatanud oma lapse ülikahtlustavaks, koolitoit oli kõlbmatu (ja laps pidas teisi lapsi rumalateks, kes koolitoitu sõid), õpetajad olid lollid, klassirahaga rikastus klassiõpetaja ning tuhat muud veidrust. Kui klassis keegi aevastas, jäeti järgmisel päeval see laps koju, sest muidu jääb ta haigeks (see ei olnud veel koroonaaeg), ühelgi väljasõidul laps osaleda ei tohtinud, kui ema ise kaasa tulla ei saanud jne jne. Aga kui keegi midagi sellele lapsevanemale või lapsele (sest laps ka kordas kõiki oma ema “tarkusi” koolis) ütles, tuli kohe kiusamissüüdistus. Ma olen kindel, et see pole sugugi haruldane juhtum.
Nii kahju kuulda, kuidas ikka oled kannatanud.
- Mina ei ole kannatanud ega ole ka kuskil väitnud, et olen. Siin on teema, kus käsitletakse kiusamise erinevaid tahke ning tänases hüsteerilises maailmas on see kahtlemata üks kiusamise tahkudest, kus kiusatav tegelikult kiusamise ise välja mõtleb või inimeste normaalseid reaktsioone tema enda provokatsioonidele võimendab.
Loodetavasti on su juhtum hüpoteetiline. Juhtumeid vôib komaga jätkata. Tänavale ei tohi minna, auto sôidab otsa, tuleb röövel ja röövib lapse ära, wc ei tohi minna, potilt saab haigusi jne jne. Mis siin tegelikusega tegemist on ?
Äkki see laps saigi nende erisuste tõttu peksa koolis? Oled ikka kindel, et ei saanud?
Jah, muidugi olen kindel.
Koolitoidu pärast ei löö keegi lärmi
Loe palun uuesti. Mitte lärmi ei löödud, vaid see lapsevanem keelas lapsel koolitoitu süüa, sest pole kindlasti korralikult tehtud. Üldse oli ema kasvatanud oma lapse ülikahtlustavaks, koolitoit oli kõlbmatu (ja laps pidas teisi lapsi rumalateks, kes koolitoitu sõid), õpetajad olid lollid, klassirahaga rikastus klassiõpetaja ning tuhat muud veidrust. Kui klassis keegi aevastas, jäeti järgmisel päeval see laps koju, sest muidu jääb ta haigeks (see ei olnud veel koroonaaeg), ühelgi väljasõidul laps osaleda ei tohtinud, kui ema ise kaasa tulla ei saanud jne jne. Aga kui keegi midagi sellele lapsevanemale või lapsele (sest laps ka kordas kõiki oma ema “tarkusi” koolis) ütles, tuli kohe kiusamissüüdistus. Ma olen kindel, et see pole sugugi haruldane juhtum.
Nii kahju kuulda, kuidas ikka oled kannatanud.
Mina ei ole kannatanud ega ole ka kuskil väitnud, et olen. Siin on teema, kus käsitletakse kiusamise erinevaid tahke ning tänases hüsteerilises maailmas on see kahtlemata üks kiusamise tahkudest, kus kiusatav tegelikult kiusamise ise välja mõtleb või inimeste normaalseid reaktsioone tema enda provokatsioonidele võimendab.
Milleks sellist üliharuldast näidet siia tuua? Kiusamisest üldisemalt rääkides rõhutatakse alati, et tegelikult jääb enamik kiusamisjuhtumeid varju. Hüsteeriline isiksusehäirega ema on siiski üliväikse vähemuse esindaja. Pealegi kumab sinu jutust läbi, et kui lapsel on veidrikust ema, siis on tema üle naermine õigustatud.
Loodetavasti on su juhtum hüpoteetiline. Juhtumeid vôib komaga jätkata. Tänavale ei tohi minna, auto sôidab otsa, tuleb röövel ja röövib lapse ära, wc ei tohi minna, potilt saab haigusi jne jne. Mis siin tegelikusega tegemist on ?
Ei ole hüpoteetiline. Selles asi ongi – need juhtumid ei ole tänapäeval hüpoteetilised.
Pealegi kumab sinu jutust läbi, et kui lapsel on veidrikust ema, siis on tema üle naermine õigustatud.
Sul on sõnad segi. Mina selgitasin, miks lapsed sellise käitumise peale naeravad ning ekstra rõhutasin, et neil pole sellist enesekontrolli kui täiskasvanutel. Loogiline, et lapsed naeravad veidruste peale. Kõik lapsed teevad seda. See ei ole kiusamine.
Milleks sellist üliharuldast näidet siia tuua?
See ei ole üliharuldane näide. Väga tihti hakatakse koolides naerma kanaemade laste üle. Emme, kes tuleb iga päev 6. klassi poisile kooli vastu, et ta koju viia; emme, kes iga poistevahelise nääkluse peale nõuab süüdlaste karistamist; emme, kes igal koolinädalal teeb asja klassijuhataja juurde, et uurida, kuidas tibulinnul läheb (tõsi, mõnel juhul võib see ka vajalik olla) – lapsed näevad selliseid asju ning mingi vanuseni (kuni aru veel piisavalt pole) naeravad selle üle. Ja siis sõltub edasine juba lapsest endast ning vanemast. Kui need kohe koolis draama üles võtavad, ongi vaen lapse vastu tekitatud. Kesse tegi – ise tegi …
Pealegi kumab sinu jutust läbi, et kui lapsel on veidrikust ema, siis on tema üle naermine õigustatud.
Sul on sõnad segi. Mina selgitasin, miks lapsed sellise käitumise peale naeravad ning ekstra rõhutasin, et neil pole sellist enesekontrolli kui täiskasvanutel. Loogiline, et lapsed naeravad veidruste peale. Kõik lapsed teevad seda. See ei ole kiusamine.
Milleks sellist üliharuldast näidet siia tuua?
See ei ole üliharuldane näide. Väga tihti hakatakse koolides naerma kanaemade laste üle. Emme, kes tuleb iga päev 6. klassi poisile kooli vastu, et ta koju viia; emme, kes iga poistevahelise nääkluse peale nõuab süüdlaste karistamist; emme, kes igal koolinädalal teeb asja klassijuhataja juurde, et uurida, kuidas tibulinnul läheb (tõsi, mõnel juhul võib see ka vajalik olla) – lapsed näevad selliseid asju ning mingi vanuseni (kuni aru veel piisavalt pole) naeravad selle üle. Ja siis sõltub edasine juba lapsest endast ning vanemast. Kui need kohe koolis draama üles võtavad, ongi vaen lapse vastu tekitatud. Kesse tegi – ise tegi …
See on küll nüüd puhas fantaasia. Tegelikkusega pole siin midagi pistmist.
Loogiline, et lapsed naeravad veidruste peale. Kõik lapsed teevad seda. See ei ole kiusamine.
Milleks sellist üliharuldast näidet siia tuua?
See ei ole üliharuldane näide. Väga tihti hakatakse koolides naerma kanaemade laste üle. Emme, kes tuleb iga päev 6. klassi poisile kooli vastu, et ta koju viia; emme, kes iga poistevahelise nääkluse peale nõuab süüdlaste karistamist; emme, kes igal koolinädalal teeb asja klassijuhataja juurde, et uurida, kuidas tibulinnul läheb (tõsi, mõnel juhul võib see ka vajalik olla) – lapsed näevad selliseid asju ning mingi vanuseni (kuni aru veel piisavalt pole) naeravad selle üle. Ja siis sõltub edasine juba lapsest endast ning vanemast. Kui need kohe koolis draama üles võtavad, ongi vaen lapse vastu tekitatud. Kesse tegi – ise tegi …
Keda segab kanaema käitumine?? Kas neid kelle junts juba 5-6a. iseseisvalt pidi hakkama saama ehk? Mis on teistel sellega pistmist kas ema käib koolis vastas või ei? Kas see sega neid kuidagi? Miks on see teiste asi üldse? See ei puutu ju kellegisse. Võib olla ülejäänutele kes naeravad peaksid ka emad järgi tulema et see näpuga näitamine lõpeks viimaks?
See on küll nüüd puhas fantaasia. Tegelikkusega pole siin midagi pistmist.
Vaata, kui kahepalgelised te olete. Ühtepidi väidate, et on probleem, et kiusatavat ei usuta ja kiusaja valetab musta valgeks. Teistpidi aga ei usu te minu puhtalt elu enese pealt märgatud lugu, väidate põhimõtteliselt, et ma valetan valge mustaks. Proovige mingi põhimõttekindlus saavutada.
Mis on teistel sellega pistmist kas ema käib koolis vastas või ei? Kas see sega neid kuidagi? Miks on see teiste asi üldse? See ei puutu ju kellegisse.
Aga küsi jumala või Darwini käest, miks on inimesed sellised, et üks osa arengust sisaldab enese võrdlemist kaaslastega. Sa ikka saad aru, et jutt on lastest? Täiskasvanu puhul on ebanormaalne, kui ta selliseid asju oluliseks peab või ammugi naerab. Aga need on lapsed. Ja nad õpivadki elust enesest. Naeravad kellegi üle, siis satuvad ise naeru alla, saavad aru, et on halb, teevad järelduse. Kõrval muidugi on ka selgitav täiskasvanu, kas siis vanem või õpetaja, kuid tarkus tuleb ikka läbi enda kogemuste.
Keda segab kanaema käitumine?? Kas neid kelle junts juba 5-6a. iseseisvalt pidi hakkama saama ehk?
Liialdada pole ju vaja. Ilmselgelt on midagi valesti, kui ema oma 12-aastasele pojale nii palju ruumi ei jäta või teda nii palju ei usalda, et too ise koolist koju võiks tulla. Me ei räägi ju mingist koduteest, kus tuleb ületada kõrb või Pamiiri mäestik, vaid paari bussipeatuse kaugusest kodust.
Klassikaline näide, kas see on kiusamine või mitte? Koolikiusuga muidugi pole tegu, aga põhimõte on sama. Kui laulja esinemistel ei laula otse ja keegi selle välja ütleb, kas see on kiusamine? https://elu.ohtuleht.ee/1067415/monitamine-tele-eetris-alaealine-laulja-hanna-sandra-minust-tehtud-videolugu-reporteris-oli-kiusamine?fbclid=IwAR3ShBgPK70HyajcNzySeQPtR6RYRKeGRy0w3QKijnAeOrTwFnTTDpDXHeI
Liialdada pole ju vaja. Ilmselgelt on midagi valesti, kui ema oma 12-aastasele pojale nii palju ruumi ei jäta või teda nii palju ei usalda, et too ise koolist koju võiks tulla. Me ei räägi ju mingist koduteest, kus tuleb ületada kõrb või Pamiiri mäestik, vaid paari bussipeatuse kaugusest kodust.
12 aastaseid on erinevaid, sinu oma ehk ei vaja kojusaatmist, aga tema oma näe vajab. Pole teiste asi ilkuda selle üle. Võib-olla on midagi enne juhtunud, või mingi muu misiganes põhjus mida pole kõigil vaja teada. Vahel algab palju vanema eeskujust, laps kuuleb kuidas need kodudes teisi ja nende valikuid kritiseerivad ja lähebki lahti. Me saame palju ise ära teha olles sallivamad kaaskondlaste vastu. Muutused algavad meist endist.
Me saame palju ise ära teha olles sallivamad kaaskondlaste vastu. Muutused algavad meist endist.
Väga õige. Just! Ja väga täpselt kehtib see ka kiusatava lapse vanema kohta. Esimese asjana, enne kogu maailma, õpetajate, kaasõpilaste ja nende vanemate süüdistamist mõtle läbi iseenda käitumine lapsega ning kasvatusviisid.
12 aastaseid on erinevaid, sinu oma ehk ei vaja kojusaatmist, aga tema oma näe vajab.
Ei ole olemas normaalse arenguga 12-aastast, kes vajaks koju saatmist koolist. Me ei räägi erivajadusega lastest, kui klassis on erivajadusega laps või midagi erilist läbi elanud laps, siis kaasõpilased ja nende vanemad teavad seda ning keegi ei narri. Lapsed ON tänapäeval väga sallivad. Seda kipuvad puugid aga ära kasutama.
Me saame palju ise ära teha olles sallivamad kaaskondlaste vastu. Muutused algavad meist endist.
Väga õige. Just! Ja väga täpselt kehtib see ka kiusatava lapse vanema kohta. Esimese asjana, enne kogu maailma, õpetajate, kaasõpilaste ja nende vanemate süüdistamist mõtle läbi iseenda käitumine lapsega ning kasvatusviisid.
12 aastaseid on erinevaid, sinu oma ehk ei vaja kojusaatmist, aga tema oma näe vajab.
Ei ole olemas normaalse arenguga 12-aastast, kes vajaks koju saatmist koolist. Me ei räägi erivajadusega lastest, kui klassis on erivajadusega laps või midagi erilist läbi elanud laps, siis kaasõpilased ja nende vanemad teavad seda ning keegi ei narri. Lapsed ON tänapäeval väga sallivad. Seda kipuvad puugid aga ära kasutama.
Su oma laps oligi selle 12 a narrija?
Su oma laps oligi selle 12 a narrija?
Narrija? Keegi ei narrinud seda poissi. Kuid lapsevanema visa töö viis selleni, et teda peeti veidraks ning hoiti temast eemale, aeg-ajalt ka naerdi millegi üle, mis ta tegi või ütles. Nagu öeldud, täiskasvanute maailmas lolli juttu ajava töökaaslase üle ei naerda, vaid mõeldakse vaikselt, et küll on veidrik; lapsed aga nii veel alati ei oska ning väljendavad kohe oma suhtumist imelike asjade kohta. Kust ma neid juhtumeid tean – kõigepealt mõnikord juhtus laps rääkima, mis täna koolis oli, et näiteks matemaatika tunnis sai P-ga nalja, ütles seda või toda. Ja siis mõne päeva pärast tuli P emalt klassi lapsevanemate listi mingi agressiivne kiri, kus süüdistati klassi laps, mõnikord ka nimeliselt, tema poja kiusamises ning õpetajat tegevusetuses. Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime? Kuhu me siis nüüd selle joone tõmbame, kas lastel tuleks koolis igaks juhuks naermine ära keelata, äkki mõnikord juhtub, et see, kes nalja esile kutsus, peab seda kiusamiseks? Nii palju kui mina oma lapse jutust aru sain, puudus nii temal kui teistel igasugune viha või vaen selle poisi vastu, austati tema teadmisi teatud aines, kuid nagu iga teise klassikaaslasegi puhul, naerdi kui midagi oli naljakat. Eks mingist hetkest hakati temast eemale hoidma, ebameeldiv ju ema viha alla sattuda, see viha tundus tulevat väga juhuslikest asjadest. Nii lihtne oligi. Aga ema usub siiamaani, et poega kiusati, ma ei imesta, kui ta perekooliski käib ja siin seda kirjutanud on. Sel juhul tunneb ta end vast ära ja ongi hea.
Kas teie laste koolides (nii 7.-8. klassis) vaadatakse ka ühiselt filmi “Klass” ja jätkuna seriaali “Klass: Elu pärast” ning arutatakse iga osalise vaatepunktid läbi või on see ainult meie koolis ja koolipsühholoogi poolne algatus?? Pubekatele igatahes väga mõjus ja mõtlemapanev, soovitaks ka teemaalgatajale. Vanemad ja nende suhtumine on erinev nii kiusajate kui ohvrite puhul.
Minu lapse koolis ütles kooli juhtkonda kuuluv pedagoog pärast filmi “Klass” ühist vaatamist, et sellist filmi ei oleks tohtinud teha, et need lapsed ja olukord filmis “ei olnud päris” ja et tegelikult selliseid asju ju ei juhtu.
Hüsteeriline isiksusehäirega ema on siiski üliväikse vähemuse esindaja. Pealegi kumab sinu jutust läbi, et kui lapsel on veidrikust ema, siis on tema üle naermine õigustatud.
Kahjuks ei ole sellised vanemad sugugi harv nähtus. Mis puutub sellesse, nagu oleks veidrikust ema lapse üle naermine õigustatud – ei, ei ole, aga sellist last on väga raske aidata, kui tema ema teda aidata ei lase.
Su oma laps oligi selle 12 a narrija?
Narrija? Keegi ei narrinud seda poissi. Kuid lapsevanema visa töö viis selleni, et teda peeti veidraks ning hoiti temast eemale, aeg-ajalt ka naerdi millegi üle, mis ta tegi või ütles. Nagu öeldud, täiskasvanute maailmas lolli juttu ajava töökaaslase üle ei naerda, vaid mõeldakse vaikselt, et küll on veidrik; lapsed aga nii veel alati ei oska ning väljendavad kohe oma suhtumist imelike asjade kohta. Kust ma neid juhtumeid tean – kõigepealt mõnikord juhtus laps rääkima, mis täna koolis oli, et näiteks matemaatika tunnis sai P-ga nalja, ütles seda või toda. Ja siis mõne päeva pärast tuli P emalt klassi lapsevanemate listi mingi agressiivne kiri, kus süüdistati klassi laps, mõnikord ka nimeliselt, tema poja kiusamises ning õpetajat tegevusetuses. Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime? Kuhu me siis nüüd selle joone tõmbame, kas lastel tuleks koolis igaks juhuks naermine ära keelata, äkki mõnikord juhtub, et see, kes nalja esile kutsus, peab seda kiusamiseks? Nii palju kui mina oma lapse jutust aru sain, puudus nii temal kui teistel igasugune viha või vaen selle poisi vastu, austati tema teadmisi teatud aines, kuid nagu iga teise klassikaaslasegi puhul, naerdi kui midagi oli naljakat. Eks mingist hetkest hakati temast eemale hoidma, ebameeldiv ju ema viha alla sattuda, see viha tundus tulevat väga juhuslikest asjadest. Nii lihtne oligi. Aga ema usub siiamaani, et poega kiusati, ma ei imesta, kui ta perekooliski käib ja siin seda kirjutanud on. Sel juhul tunneb ta end vast ära ja ongi hea.
Et siis naerdi ühe lapse üle(, sest ta ajas lolli juttu?) ja sinu meelest see ei ole kiusamine!?! “Me ju ainult tegime nalja!” on kiusajate tüüpvabandus.
Su oma laps oligi selle 12 a narrija?
Narrija? Keegi ei narrinud seda poissi. Kuid lapsevanema visa töö viis selleni, et teda peeti veidraks ning hoiti temast eemale, aeg-ajalt ka naerdi millegi üle, mis ta tegi või ütles. Nagu öeldud, täiskasvanute maailmas lolli juttu ajava töökaaslase üle ei naerda, vaid mõeldakse vaikselt, et küll on veidrik; lapsed aga nii veel alati ei oska ning väljendavad kohe oma suhtumist imelike asjade kohta. Kust ma neid juhtumeid tean – kõigepealt mõnikord juhtus laps rääkima, mis täna koolis oli, et näiteks matemaatika tunnis sai P-ga nalja, ütles seda või toda. Ja siis mõne päeva pärast tuli P emalt klassi lapsevanemate listi mingi agressiivne kiri, kus süüdistati klassi laps, mõnikord ka nimeliselt, tema poja kiusamises ning õpetajat tegevusetuses. Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime? Kuhu me siis nüüd selle joone tõmbame, kas lastel tuleks koolis igaks juhuks naermine ära keelata, äkki mõnikord juhtub, et see, kes nalja esile kutsus, peab seda kiusamiseks? Nii palju kui mina oma lapse jutust aru sain, puudus nii temal kui teistel igasugune viha või vaen selle poisi vastu, austati tema teadmisi teatud aines, kuid nagu iga teise klassikaaslasegi puhul, naerdi kui midagi oli naljakat. Eks mingist hetkest hakati temast eemale hoidma, ebameeldiv ju ema viha alla sattuda, see viha tundus tulevat väga juhuslikest asjadest. Nii lihtne oligi. Aga ema usub siiamaani, et poega kiusati, ma ei imesta, kui ta perekooliski käib ja siin seda kirjutanud on. Sel juhul tunneb ta end vast ära ja ongi hea.
MOTT
Et siis naerdi ühe lapse üle(, sest ta ajas lolli juttu?) ja sinu meelest see ei ole kiusamine!?! “Me ju ainult tegime nalja!” on kiusajate tüüpvabandus.
Koolis naerdakse pidevalt. Kord ühe juhtumi üle, kord teise. Kord on peategelaseks üks laps, kord teine. Laps vastab klassi ees, keegi ütleb ette, laps kuuleb valesti, ütleb vale sõna, klass naerab mürinal, õpetaja ka. Kas last kiusati? Küsisingi enne, kas tuleks koolis naermine igaks juhuks ära keelata? Tundub, et mõnegi arust just nii tulekski. LAPSED NAERAVADKI NALJADE, MITTE INIMESTE ÜLE ja sellest ei saa kohe järeldada, et tegu on kiusamisega. Kiusamine on midagi hoopis muud, kiusamine on, kui naer on pahatahtlik, kallutatud, põhjendamatu. Ka kiusajate vabandus võib olla, et nad tegid nalja, aga see ei tähenda, et kõik, kes ütlevad, et naersid, sest oli naljakas, on kiusajad. Saage sellest loogika alustõest ükskord aru.
Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime?
On suur vahe, kas naerdakse kellegagi koos või kellegi üle. Kui see laps, kelle üle naerdakse, ise seda naljakaks ei pea, siis ilmselgelt pole tegu enam naljaga, vaid kiusamisega.
Palju muidugi tahta, et sa selle vahe oma lapsele selgeks suudaksid teha, kui sa isegi vahet ei taju.
Kahjuks ei ole sellised vanemad sugugi harv nähtus.
Nagu näha ka siinsetest vastustest, on selliseid vanemaid pigem rohkem kui vähem, kelle arust nende lapse üle naermine = kiusamine ja teist varianti ei ole.
Üsna suure tõenäosusga pole enamikuul kiusajate vanematest aimugi, kuidas nende võsukesed teiste suhtes käituvad.
jah. Minu last vahel kiusatakse täiesti tavaliste teiste laste poolt. Ta lihtsalt on natuke tundlik igasugu ütlemiste suhtes. Ma ise olen ka. Hinge sööb seest kui pisar silmis esimese klassi poiss koju tuleb ja ütleb, et tal pole sõpru. Aga ta lihtsalt ei ole selline kraakleja ja ei oska enda eest seista, läheb paar päeva mööda on jälle rõõmus.
Nende laste vanemad on ka täiesti normaalsed ja ilmselt probleemi ei näe.
Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime?
On suur vahe, kas naerdakse kellegagi koos või kellegi üle. Kui see laps, kelle üle naerdakse, ise seda naljakaks ei pea, siis ilmselgelt pole tegu enam naljaga, vaid kiusamisega.
Palju muidugi tahta, et sa selle vahe oma lapsele selgeks suudaksid teha, kui sa isegi vahet ei taju.
Just-just-just. Kui klassi ees rumala vastuse andnud laps ikka end pahasti tunneb oma rumala vastuse pärast, mis klassi naerma ajas, siis on kogu klass kiusajad ning õps ka. Ikka ainult tibulinnu enda tunded loevad, need on maailma naba ja epitsenter. Emme-helikopter lendab kohe kooli ja teeb ta-ta-ta-ta kõigi pihta, kes valesti käitusid ja tibulinnu rumaluse üle naersid.
nende lapse üle naermine = kiusamine
Aga teise üle naermine ongi inetu ju, kui ta ise selles midagi naljakat ei näe.
nende lapse üle naermine = kiusamine
Aga teise üle naermine ongi inetu ju, kui ta ise selles midagi naljakat ei näe.
Ära tule mulle ütlema, et sa alati enne nalja üle naermist küsid kõigilt asjaosalistelt, kas nad selles ikka nalja näevad – ja kui ei näe, siis jätad naermata, kui näevad, siis naerad.
Ning umbes viiendat kuni seitsmendat korda rõhutan, et tegu on lastega, kellel pole enesekontroll ja sotsiaalne distsipliin veel lõplikult välja arenenud.
nende lapse üle naermine = kiusamine
Aga teise üle naermine ongi inetu ju, kui ta ise selles midagi naljakat ei näe.
Ära tule mulle ütlema, et sa alati enne nalja üle naermist küsid kõigilt asjaosalistelt, kas nad selles ikka nalja näevad – ja kui ei näe, siis jätad naermata, kui näevad, siis naerad.
Ning umbes viiendat kuni seitsmendat korda rõhutan, et tegu on lastega, kellel pole enesekontroll ja sotsiaalne distsipliin veel lõplikult välja arenenud.
Nonii tore, aga sa mine siis ka iga päev kuhugi kollektiivi kus tingimata kõik pidevalt koos su üle naeravad. Kas siis on ka naljakas, ja tahkasid ise tagasi minna iga päev sinna?
Vaatame kui kaua sul endal naljakas oleks. Miks peab see 12a. laps teistmoodi end tundma vaid selle pärast et need on lapsed? Ja siis imestab veel et ema peab tal koolis vastas käima. Appi!
nende lapse üle naermine = kiusamine
Aga teise üle naermine ongi inetu ju, kui ta ise selles midagi naljakat ei näe.
Ära tule mulle ütlema, et sa alati enne nalja üle naermist küsid kõigilt asjaosalistelt, kas nad selles ikka nalja näevad – ja kui ei näe, siis jätad naermata, kui näevad, siis naerad.
Ning umbes viiendat kuni seitsmendat korda rõhutan, et tegu on lastega, kellel pole enesekontroll ja sotsiaalne distsipliin veel lõplikult välja arenenud.
Nonii tore, aga sa mine siis ka iga päev kuhugi kollektiivi kus tingimata kõik pidevalt koos su üle naeravad. Kas siis on ka naljakas, ja tahkasid ise tagasi minna iga päev sinna?
Vaatame kui kaua sul endal naljakas oleks. Miks peab see 12a. laps teistmoodi end tundma vaid selle pärast et need on lapsed? Ja siis imestab veel et ema peab tal koolis vastas käima. Appi!
Saad sa aru, et ei naerda inimese vaid tema öeldu/tehtu peale. Minu töökollektiivis naerdakse naljakate ütlemiste peale. Isegi siis kui ütleja seda naljana ei mõelnud. Naljakad asjad ajavad naerma.
