Esileht Pereelu ja suhted Kui ema otsustab elust lahkuda

Näitan 30 postitust - vahemik 181 kuni 210 (kokku 210 )

Teema: Kui ema otsustab elust lahkuda

Postitas:
Kägu

Mul on olnud palju depressiooniepisoode, mõned aastatepikkused. On olnud väga raskeid mõtteid, üks enesetapukatse ka; on olnud kergemaid masendusperioode.  Kuni mõõdukas depressioonis on inimestel enamasti säilinud reaalsustaju, kui on armastavaid lähedasi, pingutatakse nende pärast edasi elada, sest ei taheta neile oma suitsiidiga haiget teha. Raske depressioon keerab aga kõik pahupidi. Tuntakse, et ollakse perele ja teistele koormaks ning pikemas perspektiivis oleks depressiiviku lahkumine neile kergendus. Võivad tekkida luulumõtted, et depressiivik oma olemasoluga lähedasi väga negatiivselt mõjutab (nt toitub nende eluenergiast). Lisaks sellele võib enesetunne olla nii talumatult halb, et iga minut elu on piin. Võib olla selline väsimus, et hingatagi on raske. Lihtsalt jõud on nii otsas.

Tahan öelda, et depressioonil ja depressioonil on vahe. Pole vaja hukka mõista, kui pole ise seal kõige sügavamas augus käinud.

+13
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Miks enesekesksus? Kui väikeste laste ema (kui su jutt ikka tõsi on) teeb niivõrd dramaatilise otsuse nagu seda on enesetapp, siis sellel on kindlasti põhjus. Raudselt on sellele eelnenud mingi pikem ränk periood. Sellised otsused ei sünni üleöö, see on pikem protsess. Lõpuks inimene enam ei suuda, ehk ei oska/julge ta ka abi küsida ja nii see läheb. Endalt elu võtmine pole kunagi lihtne otsus ja nimetada seda enesekesksuseks on lihtsalt küüniline.

Täpsustaks, et see on ühekordne otsus. Kuidas postitaja teab, et see pole kunagi lihtne otsus. Kõlab nagu tuleks seda korduvalt teha

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Miks enesekesksus? Kui väikeste laste ema (kui su jutt ikka tõsi on) teeb niivõrd dramaatilise otsuse nagu seda on enesetapp, siis sellel on kindlasti põhjus. Raudselt on sellele eelnenud mingi pikem ränk periood. Sellised otsused ei sünni üleöö, see on pikem protsess. Lõpuks inimene enam ei suuda, ehk ei oska/julge ta ka abi küsida ja nii see läheb. Endalt elu võtmine pole kunagi lihtne otsus ja nimetada seda enesekesksuseks on lihtsalt küüniline.

Täpsustaks, et see on ühekordne otsus. Kuidas postitaja teab, et see pole kunagi lihtne otsus. Kõlab nagu tuleks seda korduvalt teha

Paljudel küpseb see otsus aastaid, isegi aastakümneid. Ja katseid teeb mõni 10 tükki, enne kui “õnnestub”. Ajendeid, põhjuseid on erinevaid.

Lõpuks on suur osa neid inimesi, kes tajuvad, et saatus lihtsalt tõeliselt vihkab neid. Ma ise olen eluaeg püüdnud seda fakti eirata ja kujutada ette, et “kõik oleneb ainult endast!”, kuid viimastel aastatel olen andnud alla – näen nii enda kui oma lähikonna inimeste pealt, kuidas mõnel pidevalt veab ja asjad lahenevad temale soodsalt ilma tema enese osaluseta, teisele aga loobib saatus kaikaid kodaraisse nii et vähe pole. Alates juba koolikiusamisest, mil üks punt otsustas valida just selle lapse endale märklauaks, pundile sekundeeris õpetaja, kes omakorda suhtus sellesse lapsesse nagu ebasoovitavasse elementi, järgnes töökius, tunne, et kõik sõidavad üle, oled teiste lükata-tõmmata…

Jah, lihtne on alati süüdistada, et küllap tegi ise midagi valesti, paras talle! Aga tõepoolest – ei ole alati inimene ise “süüdi”, vahel ei tee ta mitte midagi valesti, kuid ikka on just tema see, kes saatusele ette jääb ja peksa saab. Ja kui niisugune inimene pöördub abi saamiseks, siis enamasti sõimab ka “abistajaks” määratud spetsialist või ametnik tal lihtsalt näo täis ja viskab ruumist välja. Selline käitumine isegi palgalise abistaja poolt, kes vahel on lausa riigi esindaja, võtab inimesel täiesti jalad alt.

Inimene süüdistab selles alati ainult iseennast, sisendab endale, et “kui ma vaid edaspidi õigemini käitun, siis niisuguseid jamasid enam ei tule”. Ent kui niisugused sündmused ühe inimesega, sõltumata temapoolsest käitumisest, pikapeale aastakümnete vältel ikka muudkui kuhjuvad, tekibki lõpuks püsiv depressioon, mis võib kergesti viia vaimse haiguse tekkeni, sealt omakorda suitsiidini.

Kusjuures ei pruugigi olla vaimset haigust, võis olla ka lihtsalt aastakümneid kestnud püsiv depressioon ja lakkamatu  enesesisendamine, et “kõik sõltub ainult minust endast, mina pean ennast kuidagi muutma” jne. Suurest eneses vigade otsimise pingutusest on inimene aga lõpuks omadega täiesti läbi, kusjuures midagi ei parane. Lõpuks, kui ta enam ei jaksa iga jumala päev tajuda seda tunnet, et ta on sündinud siia ilma valesti ja poleks pidanud siia üldse tulema, võibki ta lõpuks siit ära minna.

See on tegelik suurema osa enesetappude põhjus. Ehk siis, need inimesed tajuvad, et nad ei peaks siin maailmas eksisteerima. Tihti ei ole suitsiidi sooritajal mingit ühte kindlat põhjust, vaid põhjused, paljud pealtnäha pisikesed, on kuhjunud aastakümnete vältel ja lõpuks üks, näiteks kolleegi mürgine märkus su juustevärvi teemal ongi see, mis murrab kaameli selgroo.

Seega, kui tahate omalt poolt vaimseid häireid ja enesetappe vähendada, siis kõige lihtsam soovitus oleks: ärge käituge ligimesega s…sti! Jätke hakatuseks tegemata üleolevad märkused sugulase või kolleegi kehakaalu, riietuse või juustevärvi kohta. Ärge levitage tagaselja laimujutte, mis on kas tugevasti liialdatud või täiesti valed. Ärge osalege kellegi kiusamises, isegi kui teie kõrvu jõudis (liialdatud, väljamõeldud?) kuulujutt tolle inimese mingist väidetavast eksimusest. Ärge lubage ka lapsel koolis nii käituda. Kõlab banaalselt? Okei, võib-olla. Kuid see on tõesti kõige lihtsam ja kõikidele inimestele kättesaadav moodus, kuidas meie maailm oleks rahumeelsem ja rohkematele inimestele elamiseks sobilik paik.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See on tegelik suurema osa enesetappude põhjus. Ehk siis, need inimesed tajuvad, et nad ei peaks siin maailmas eksisteerima. Tihti ei ole suitsiidi sooritajal mingit ühte kindlat põhjust, vaid põhjused, paljud pealtnäha pisikesed, on kuhjunud aastakümnete vältel ja lõpuks üks, näiteks kolleegi mürgine märkus su juustevärvi teemal ongi see, mis murrab kaameli selgroo.

Seega, kui tahate omalt poolt vaimseid häireid ja enesetappe vähendada, siis kõige lihtsam soovitus oleks: ärge käituge ligimesega s…sti! Jätke hakatuseks tegemata üleolevad märkused sugulase või kolleegi kehakaalu, riietuse või juustevärvi kohta. Ärge levitage tagaselja laimujutte, mis on kas tugevasti liialdatud või täiesti valed. Ärge osalege kellegi kiusamises, isegi kui teie kõrvu jõudis (liialdatud, väljamõeldud?) kuulujutt tolle inimese mingist väidetavast eksimusest. Ärge lubage ka lapsel koolis nii käituda. Kõlab banaalselt? Okei, võib-olla. Kuid see on tõesti kõige lihtsam ja kõikidele inimestele kättesaadav moodus, kuidas meie maailm oleks rahumeelsem ja rohkematele inimestele elamiseks sobilik paik.

[/quote]

Nojah, mina olen aru saanud, et elamine nõuab teatud sellist… ülbust : “Nännnänääää – siin ma nüüd olen – võtke või jätke!”

Kellel seda “ülbust” (enesekindlust) olemas olla piisavalt ei ole ja kogu aeg otsib mingeid õigustusi enda olemasolemisele, et kas ma ikka olen nüüd piisavalt õige ja tubli, väärimaks olemas olemist – siis alati leiab midagi, mis justkui tõestaks, et näed – see on halvasti, see valesti jne. jne.

Terve hulk inimesi võivad ju kenad ja leebed olla (st. väldivad vaistlikult või ka teadlikult sellise inimese kuidagi kurvastamist), kuid siis üks või teine inimene jällegi ei ole – ja tõesti, võibki jälle kõik tasakaalust välja minna (võrdluseks: “ülbem” inimene mõtleks lihtsalt, et ah, see teine on “halb energia”, vingub ja nähvab kogu aeg, kah mul tegelane – ehk ta siis kritiseeriks seda teist inimest, et too kiusas, nähvas vms, mitte iseennast, et ta sellele inimesele ette jäi)

Soovitused on muidugi kõik õiged, kuidas omalt poolt maailma meeldivamaks teha. Sest mürgisus, vastik õhkkond jne. ei ole meeldivad isegi enesekindlatele inimestele, kes enesetapumõteteni ei lähe. Ka enesekindlad inimesed võimaluse korral eemalduvad üleolevatest ja ebameeldivatest.

Kuid lõplik lahendus oleks ikkagi see, kui inimesed selle “ülbuse olemas olla” enda seest üles leiaks. Selles mõttes ei ole see “kõik oleneb endast” ju vale. Lihtsalt seda tõlgendatakse: “kui ma vaid edaspidi õigemini käitun, siis niisuguseid jamasid enam ei tule”  – mis muidugi ei päde, vaid valab vaid õli tulle.

Tegelikult ei peaks oma olemasolemise õigust olemas olla seadma sõltuvusse sellest, kas esineb jamasid või mitte. Selles mõttes ei ole “oleneb endast” ja “kuidagi peab ennast muutma” ju vale öelda, kuid seda tõlgendatakse valesti.

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See on tegelik suurema osa enesetappude põhjus. Ehk siis, need inimesed tajuvad, et nad ei peaks siin maailmas eksisteerima. Tihti ei ole suitsiidi sooritajal mingit ühte kindlat põhjust, vaid põhjused, paljud pealtnäha pisikesed, on kuhjunud aastakümnete vältel ja lõpuks üks, näiteks kolleegi mürgine märkus su juustevärvi teemal ongi see, mis murrab kaameli selgroo.

Seega, kui tahate omalt poolt vaimseid häireid ja enesetappe vähendada, siis kõige lihtsam soovitus oleks: ärge käituge ligimesega s…sti! Jätke hakatuseks tegemata üleolevad märkused sugulase või kolleegi kehakaalu, riietuse või juustevärvi kohta. Ärge levitage tagaselja laimujutte, mis on kas tugevasti liialdatud või täiesti valed. Ärge osalege kellegi kiusamises, isegi kui teie kõrvu jõudis (liialdatud, väljamõeldud?) kuulujutt tolle inimese mingist väidetavast eksimusest. Ärge lubage ka lapsel koolis nii käituda. Kõlab banaalselt? Okei, võib-olla. Kuid see on tõesti kõige lihtsam ja kõikidele inimestele kättesaadav moodus, kuidas meie maailm oleks rahumeelsem ja rohkematele inimestele elamiseks sobilik paik.

Nojah, mina olen aru saanud, et elamine nõuab teatud sellist… ülbust : “Nännnänääää – siin ma nüüd olen – võtke või jätke!”

Kellel seda “ülbust” (enesekindlust) olemas olla piisavalt ei ole ja kogu aeg otsib mingeid õigustusi enda olemasolemisele, et kas ma ikka olen nüüd piisavalt õige ja tubli, väärimaks olemas olemist – siis alati leiab midagi, mis justkui tõestaks, et näed – see on halvasti, see valesti jne. jne.

Terve hulk inimesi võivad ju kenad ja leebed olla (st. väldivad vaistlikult või ka teadlikult sellise inimese kuidagi kurvastamist), kuid siis üks või teine inimene jällegi ei ole – ja tõesti, võibki jälle kõik tasakaalust välja minna (võrdluseks: “ülbem” inimene mõtleks lihtsalt, et ah, see teine on “halb energia”, vingub ja nähvab kogu aeg, kah mul tegelane – ehk ta siis kritiseeriks seda teist inimest, et too kiusas, nähvas vms, mitte iseennast, et ta sellele inimesele ette jäi)

Soovitused on muidugi kõik õiged, kuidas omalt poolt maailma meeldivamaks teha. Sest mürgisus, vastik õhkkond jne. ei ole meeldivad isegi enesekindlatele inimestele, kes enesetapumõteteni ei lähe. Ka enesekindlad inimesed võimaluse korral eemalduvad üleolevatest ja ebameeldivatest.

Kuid lõplik lahendus oleks ikkagi see, kui inimesed selle “ülbuse olemas olla” enda seest üles leiaks. Selles mõttes ei ole see “kõik oleneb endast” ju vale. Lihtsalt seda tõlgendatakse: “kui ma vaid edaspidi õigemini käitun, siis niisuguseid jamasid enam ei tule” – mis muidugi ei päde, vaid valab vaid õli tulle.

Tegelikult ei peaks oma olemasolemise õigust olemas olla seadma sõltuvusse sellest, kas esineb jamasid või mitte. Selles mõttes ei ole “oleneb endast” ja “kuidagi peab ennast muutma” ju vale öelda, kuid seda tõlgendatakse valesti.

[/quote]
Oiget juttu raagid. Kui keegi satub pidevalt kiusamise ohvriks, taiskasvanuna, siis ta peab iseendaga maha istuma ja analyysima, kuidas seda mustrit murda. Selleks ongi vaja leida see sisemine enesekindlus yles endas, ja vastavalt kaituda, rahulikult, enesekindlalt. Voib ka esialgu votta mone inimese eeskujuks, kes selline on, ja rakendada tema kaitumismustreid.

Alternatiiv ongi alatine ohvriroll.

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on olnud palju depressiooniepisoode, mõned aastatepikkused. On olnud väga raskeid mõtteid, üks enesetapukatse ka; on olnud kergemaid masendusperioode. Kuni mõõdukas depressioonis on inimestel enamasti säilinud reaalsustaju, kui on armastavaid lähedasi, pingutatakse nende pärast edasi elada, sest ei taheta neile oma suitsiidiga haiget teha. Raske depressioon keerab aga kõik pahupidi. Tuntakse, et ollakse perele ja teistele koormaks ning pikemas perspektiivis oleks depressiiviku lahkumine neile kergendus. Võivad tekkida luulumõtted, et depressiivik oma olemasoluga lähedasi väga negatiivselt mõjutab (nt toitub nende eluenergiast). Lisaks sellele võib enesetunne olla nii talumatult halb, et iga minut elu on piin. Võib olla selline väsimus, et hingatagi on raske. Lihtsalt jõud on nii otsas.

Tahan öelda, et depressioonil ja depressioonil on vahe. Pole vaja hukka mõista, kui pole ise seal kõige sügavamas augus käinud.

Miks ei võimaldata küll sellises seisus inimestele eutanaasiuat või assisteeritud suitsiidi? Miks nad peavad ise minema end oksa tõmbama v muul moel end tapma?

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tundlikumate inimeste jaoks ei peagi nendega otseselt midagi halvasti olema, et mitte tahta sellises maailmas elada – piisab sellest, kui maailm läheneb inimtegevuse tagajärjel kliimakatastroofile, Putin tapab ukraina lapsi ja keegi tropp peksab väikest koera. Ja midagi teha ei saa, et seda ära hoida.

Kuna just loomingulised ja intelligentsed inimesed on tihti keskmisest tundlikumad, on neil ka depressiooni rohkem.

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nojah, mina olen aru saanud, et elamine nõuab teatud sellist… ülbust : “Nännnänääää – siin ma nüüd olen – võtke või jätke!”

Alati leidub keegi, kes on sinust veel ülbem. Kui ta aga on autoriteet, kes sind näiteks jälestab või armastatu, kes sind südamest põlgama hakkab, siis nännnänäää on tore poos küll, aga mitte tõsiseltvõetav. See “võtke või jätke” suhtumine on nunnu, kuni avastad, et kõige olulisemad inimesed on otsustanud sind “jätta”.
Kõige haavatavamad ongi need inimesed, kes kujutlevad, et neil on enesekindlust piisavalt, et kõigi saatuse löökidega toime tulla. Vaesekesed, nende nö tahumata koreda pealispinna all on see arglik ebakindel lapsuke, kes oma haavatavust karumaski taha peidab.

Normaalne inimene saab aru, et me kõik ja eranditult oleme haprad. Lihtsalt veidi erinevalt ja erinevates kohtades. Kõiki meid ei ole tõesti võimalik depressiooni ajada, sest see on raske haigus, mis vajab teatud eelsoodumusi (näiteks nagu enesele sisendatud väärveendumus, et oled kuulikindel, KUNI saad laksu nii et värised looteasendis kapi taga ). Kõiki meid on aga võimalik ajada segadusse, hirmu, kahtlustesse, muretsemisse. Ka sind. Ka sinus on soov meeldida ja kui sellele ei vastata juba 80. või isegi 8. korda, siis ka sina pead oma enesessesuhtumise üümber vaatama.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Depressiooni tumedaim aste on see, kui sa ka helgeimal suvepäeval, mil ritsikad siristavad ja (nagu siin keegi väljendus) soe tuuleõhk sasib pead ja õhtul praksub lõke – see kõik on talumatu. Ise oled endale talumatu, kuni selleni, et tahad end hävitada. Absoluutselt miski ei paku rõõmu. Ja täpselt nii ongi, et mõtteviis on just see, et teistel on ilma sinuta parem. Eriti, muuseas, kui sul on lapsed – sa mõtled, et oled halb ema ja sinu surma korral on lastel võimalus isa uue naise kaudu elada paremat elu? Kokkuvõttes sa ei näe ainsatki põhjust miks sa peaksid elama. Ja sa ei taha ka, see on üks otsatu piin – hommikuti ei suuda voodist välja tulla, aga voodis lebamine ajab ka hulluks. Inimene soovib teadvuse kaotamist, kuniks muud pääseteed pole või see tee ei ole veel päris selge. Alkohol ja narkootikumid võivad mängu tulla.
Derpessioonis inimesest ei ole ka töö tegijat – mälu ja kontsentratioon veavad alt, teiste inimesete sekka ei suuda minna ja hea näo tegemine tundub järjest võimatum, kuni selleni, et milleks seda head nägu üldse teha.
Oma rolli perekonnas – abikaasana ja emana/isana – ei suudeta täita, tundub, et oled vaid risuks kaelas teistele.
Sellise suitsiidi korral on surmamineja ajus läbisegi nii iseenese depressioon, kui ka see, et ta arvab end seeläbi teistele teenet tegevat ja seega (ta ise arvab, et) see pole isekas.

Teine variant on see, kus ei mõelda lähikondsete peale, mõeldakse ainult iseendale ja oma talumatu piina lõpetamisele, see on isekas (ja sellest saab inimene ise ka aru aga teda ei huvita).

Kurb selle kõige juures on see, et mõlemal juhul võiksid inimesed psühholoogidelt, psühhiaatritelt abi saada. Ajukeemia on sassis, aga seda on võimalik ravimitega paika panna. Pluss sinna juurde teraapia.

Jääb siiski küsimus – miks ei minda arsti juurde?

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jääb siiski küsimus – miks ei minda arsti juurde?

Samadel põhjustel, mida sa ise kirjutad. See tundub lootusetu, mõttetu, raske, võimatu, kohutav. Ei suuda hommikul hambaidki pesta, veel vähem kuskile minna ja veel vähem minna ja rääkida oma probleemist.
See tundub sama võimatu, kui sulle keegi ütleks, et aga miks sa ei hakka kõikide eelarvamuste ja näiteks vanuseliste ja kehakaaluliste näitajate kiuste meeletult treenima, et saada iluuisutamise maailmameistriks. Pinguta ja saad. Ah ei taha? Aga miks sa siis ei hakka kosmonaudiks, supermodelliks, Saksamaa presidendiks, armastatud lauljaks, kohaliku kultuurielu edasiviijaks. Korralda festival! Päästa 77 kassi! Õpi aastaga selgeks Jaapani keel! Ja vat siis mine alati raekoja platsile ja karju kõik oma mured välja (see on nagu depressioonis inimesele mõte psühhiaatri juurde minemisest).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

no vahet tuleks ikkagi teha kliinilise, kroonilise ja nn tavaderessiooni vahel.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

no vahet tuleks ikkagi teha kliinilise, kroonilise ja nn tavaderessiooni vahel.

“Tava”depressiooni ei ole olemas. On olemas masendusperiood või läbipõlemine, stress, liigstress…aga depressiooni nime kandev asi on alati kliiniline.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nojah, mina olen aru saanud, et elamine nõuab teatud sellist… ülbust : “Nännnänääää – siin ma nüüd olen – võtke või jätke!”

Alati leidub keegi, kes on sinust veel ülbem. Kui ta aga on autoriteet, kes sind näiteks jälestab või armastatu, kes sind südamest põlgama hakkab, siis nännnänäää on tore poos küll, aga mitte tõsiseltvõetav. See “võtke või jätke” suhtumine on nunnu, kuni avastad, et kõige olulisemad inimesed on otsustanud sind “jätta”.

Kõige haavatavamad ongi need inimesed, kes kujutlevad, et neil on enesekindlust piisavalt, et kõigi saatuse löökidega toime tulla. Vaesekesed, nende nö tahumata koreda pealispinna all on see arglik ebakindel lapsuke, kes oma haavatavust karumaski taha peidab.

Normaalne inimene saab aru, et me kõik ja eranditult oleme haprad. Lihtsalt veidi erinevalt ja erinevates kohtades. Kõiki meid ei ole tõesti võimalik depressiooni ajada, sest see on raske haigus, mis vajab teatud eelsoodumusi (näiteks nagu enesele sisendatud väärveendumus, et oled kuulikindel, KUNI saad laksu nii et värised looteasendis kapi taga ). Kõiki meid on aga võimalik ajada segadusse, hirmu, kahtlustesse, muretsemisse. Ka sind. Ka sinus on soov meeldida ja kui sellele ei vastata juba 80. või isegi 8. korda, siis ka sina pead oma enesessesuhtumise üümber vaatama.

Sa ei ole ikka aru saanud. Alati on keegi, kes on ylbem, osavam, ilusam, targem voi koik kokku. See ongi loomulik, me koik oleme erinevaid. Aga. On inimesi, kes sellest ennast segada ei lase. Vaimne tugevus. Koik inimesed ei ole ka konfliktidele orienteeritud, see ylbem ja tugevam voib ju hoopis ka liitlane olla, mitte tingimata vaenlane. Edukad inimesed ei ole kunagi konfliktidele orienteeritud, aga vajadusel seisavad enda eest kyll.

Kui sa julged olla sina ise ja mitte lasta end teiste hinnangutest koigutada, leiad sa alati sopru ja toetajaid, mitte ainult juuksevarvi kommenteerivaid vaenlasi. Mina ja mitmed mu tuttavad on saanud elus palju araytlemisi, ja tead mis? Vastupidiselt sellele, mida sina raagid, on iga araytlemine mind tugevamaks teinud.

Tundud olevat nartsissistlik tyyp, koik peavad mind armastama, kui ei, siis tapan ennast ara. Koik kes minuga sarnaselt ei motle, valetavad ja saavad veel naha.

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vaimne tugevus. Koik inimesed ei ole ka konfliktidele orienteeritud, see ylbem ja tugevam voib ju hoopis ka liitlane olla, mitte tingimata vaenlane. Edukad inimesed ei ole kunagi konfliktidele orienteeritud, aga vajadusel seisavad enda eest kyll.

See ei ole vaimne tugevus, see on enesepett. Edukaid ja üliedukaid depressioonis end maha tapnud inimesi on lähikümnenditest juba tuhandeid. Neid, keda me teame reaalis või visuaalis. Konfliktidele orienteerituse jutt oli sul täiesti arusaamatust kohast.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Alati on keegi, kes on ylbem, osavam, ilusam, targem voi koik kokku. See ongi loomulik, me koik oleme erinevaid. Aga. On inimesi, kes sellest ennast segada ei lase. Vaimne tugevus. Koik inimesed ei ole ka konfliktidele orienteeritud, see ylbem ja tugevam voib ju hoopis ka liitlane olla, mitte tingimata vaenlane. Edukad inimesed ei ole kunagi konfliktidele orienteeritud, aga vajadusel seisavad enda eest kyll.

See ei ole vaimne tugevus, see on enesepett. Edukaid ja üliedukaid depressioonis end maha tapnud inimesi on lähikümnenditest juba tuhandeid. Neid, keda me teame reaalis või visuaalis. Konfliktidele orienteerituse jutt oli sul täiesti arusaamatust kohast.

Ütleks, et pigem leplikkus. Leplikkus iseenda vastu, leplikkus maailma vastu (st. leppimine sellega, et maailm ei ole täiuslik). Mis puutub edukatesse, siis edukas võib olla küll tugev ja tahtejõuline (reeglina ongi, nõrgem, tahtejõuetum edukaks ei saa), kuid ei pruugi olla tingimata leplik – midagi tundub ebatäiuslik, ei tundu piisav, ei lepi sellega – ja ongi…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jääb siiski küsimus – miks ei minda arsti juurde?

Samadel põhjustel, mida sa ise kirjutad. See tundub lootusetu, mõttetu, raske, võimatu, kohutav. Ei suuda hommikul hambaidki pesta, veel vähem kuskile minna ja veel vähem minna ja rääkida oma probleemist.

See tundub sama võimatu, kui sulle keegi ütleks, et aga miks sa ei hakka kõikide eelarvamuste ja näiteks vanuseliste ja kehakaaluliste näitajate kiuste meeletult treenima, et saada iluuisutamise maailmameistriks. Pinguta ja saad. Ah ei taha? Aga miks sa siis ei hakka kosmonaudiks, supermodelliks, Saksamaa presidendiks, armastatud lauljaks, kohaliku kultuurielu edasiviijaks. Korralda festival! Päästa 77 kassi! Õpi aastaga selgeks Jaapani keel! Ja vat siis mine alati raekoja platsile ja karju kõik oma mured välja (see on nagu depressioonis inimesele mõte psühhiaatri juurde minemisest).

Ega depressioon ei tule nipsust üleöö, pöörduma peaks muidugi algus- või keskjärgus. Selle all peetaksegi silmas vastutustundlikust, iseenese ja teiste suhtes. Sama moodi, nagu käiakse vähi sõeluuringus (ja vastutustundlikumad inimesed lisaks omal algatusel igaaastasel “ülevaatusel”).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vaimne tugevus. Koik inimesed ei ole ka konfliktidele orienteeritud, see ylbem ja tugevam voib ju hoopis ka liitlane olla, mitte tingimata vaenlane. Edukad inimesed ei ole kunagi konfliktidele orienteeritud, aga vajadusel seisavad enda eest kyll.

See ei ole vaimne tugevus, see on enesepett. Edukaid ja üliedukaid depressioonis end maha tapnud inimesi on lähikümnenditest juba tuhandeid. Neid, keda me teame reaalis või visuaalis. Konfliktidele orienteerituse jutt oli sul täiesti arusaamatust kohast.

Loomulikult on olukordi, mis on valjapaasmatud. Nt. kui ma teoreetiliselt soidaksin kellegi lapse hooletuse tottu surnuks, no siis ma kaaluksin kas just enesetappu, aga tunneksin end kindlasti vaga halvasti. Samas, on inimesi, kel jaab isegi sellises olukorras oigust yle.

Need inimesed on teinud vigu, millest ei suuda valja tulla, nt. vale investeering. On ju palju vastupidiseid naiteid, kus inimesed on lootusetutest olukordadest valja tulnud, kui vaja, siis mitu korda, ja vanalt loomulikku surma surnud.

Aga jallegi, see on minu voi tema enda tegevus, teiste teod ja ytlemised ei saa mind nii kaugele viia, sest mina neid ei kontrolli ega vastuta nende eest. Kui keegi mu juuksevarvi ebaviisakalt kommenteeriks, paneks ta lihtsalt paika, jah, ka 100 korda, kui vaja.

Loomulikult oled sa konfliktile orienteeritud, sest sa otsid negatiivset inimestes ja vastandad end neile. Ka pidev ohvrirolli votmine on vastandumine. Aga kes otsib, see leiab teatavasti.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nojah, mina olen aru saanud, et elamine nõuab teatud sellist… ülbust : “Nännnänääää – siin ma nüüd olen – võtke või jätke!”

Alati leidub keegi, kes on sinust veel ülbem. Kui ta aga on autoriteet, kes sind näiteks jälestab või armastatu, kes sind südamest põlgama hakkab, siis nännnänäää on tore poos küll, aga mitte tõsiseltvõetav. See “võtke või jätke” suhtumine on nunnu, kuni avastad, et kõige olulisemad inimesed on otsustanud sind “jätta”.

Kõige haavatavamad ongi need inimesed, kes kujutlevad, et neil on enesekindlust piisavalt, et kõigi saatuse löökidega toime tulla. Vaesekesed, nende nö tahumata koreda pealispinna all on see arglik ebakindel lapsuke, kes oma haavatavust karumaski taha peidab.

Normaalne inimene saab aru, et me kõik ja eranditult oleme haprad. Lihtsalt veidi erinevalt ja erinevates kohtades. Kõiki meid ei ole tõesti võimalik depressiooni ajada, sest see on raske haigus, mis vajab teatud eelsoodumusi (näiteks nagu enesele sisendatud väärveendumus, et oled kuulikindel, KUNI saad laksu nii et värised looteasendis kapi taga ). Kõiki meid on aga võimalik ajada segadusse, hirmu, kahtlustesse, muretsemisse. Ka sind. Ka sinus on soov meeldida ja kui sellele ei vastata juba 80. või isegi 8. korda, siis ka sina pead oma enesessesuhtumise üümber vaatama.

Sa ei ole ikka aru saanud. Alati on keegi, kes on ylbem, osavam, ilusam, targem voi koik kokku. See ongi loomulik, me koik oleme erinevaid. Aga. On inimesi, kes sellest ennast segada ei lase. Vaimne tugevus. Koik inimesed ei ole ka konfliktidele orienteeritud, see ylbem ja tugevam voib ju hoopis ka liitlane olla, mitte tingimata vaenlane. Edukad inimesed ei ole kunagi konfliktidele orienteeritud, aga vajadusel seisavad enda eest kyll.

Kui sa julged olla sina ise ja mitte lasta end teiste hinnangutest koigutada, leiad sa alati sopru ja toetajaid, mitte ainult juuksevarvi kommenteerivaid vaenlasi. Mina ja mitmed mu tuttavad on saanud elus palju araytlemisi, ja tead mis? Vastupidiselt sellele, mida sina raagid, on iga araytlemine mind tugevamaks teinud.

Tundud olevat nartsissistlik tyyp, koik peavad mind armastama, kui ei, siis tapan ennast ara. Koik kes minuga sarnaselt ei motle, valetavad ja saavad veel naha.

jep, hakka kohe sildistama. kas sa olid koolikiusaja ka? “tundud olevat nartsissistlik tüüp”… kust sa võtad õigusi kuskil foorumis kedagi sildistama hakata? nõrgemal v parasjagu hapras seisus inimesel võib seegi ülekeemise tekitada ja suunata nööri otsima.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui keegi mu juuksevarvi ebaviisakalt kommenteeriks, paneks ta lihtsalt paika, jah, ka 100 korda, kui vaja.

Ja tema sind vastu. Alati on keegi, kes on sinust sõnaosavam. Alati.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui keegi mu juuksevarvi ebaviisakalt kommenteeriks, paneks ta lihtsalt paika, jah, ka 100 korda, kui vaja.

Ja tema sind vastu. Alati on keegi, kes on sinust sõnaosavam. Alati.

Ja siis? Ega see ei tahenda, et ma tema ytluste parast depressiooni langen, voi tema minu omade.

Ma ei ole koolikiusaja, sinu arutlused aga on klassikaline nartsissism. Koik peavad minu vastu kenad olema, mina ise ei pea midagi, koik, kes minuga nous ei ole ja elule optimistlikult vaatavad, petavad ennast ja saavad veel naha ehk siis varjatud ahvardused, jne. Isegi inimesed, kes nartsissismi ara ei tunne, saavad aru, et midagi on viltu, ja hoiavad eemale, ning tegu ei ole teps mitte juuksevarvis voi kehakaalus.

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kurb selle kõige juures on see, et mõlemal juhul võiksid inimesed psühholoogidelt, psühhiaatritelt abi saada. Ajukeemia on sassis, aga seda on võimalik ravimitega paika panna. Pluss sinna juurde teraapia. Jääb siiski küsimus – miks ei minda arsti juurde?

Minul on lähipiiris täitsa olemas juhtum, kus psühhiaater küsis abi otsija käest, et kas sa ei ole mõelnud, et äkki oledki ise süüdi kõiges?! Tegu oli konkreetselt füüsilise ja vaimse vägivallaga. See vägivallatsega peksis isegi inimese kassi vigaseks, niiet pidi magama panema.

Õnneks leidis ta teise abistaja ja tuli sellest olukorrast välja.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui keegi mu juuksevarvi ebaviisakalt kommenteeriks, paneks ta lihtsalt paika, jah, ka 100 korda, kui vaja.

Ja tema sind vastu. Alati on keegi, kes on sinust sõnaosavam. Alati.

Ja siis? Ega see ei tahenda, et ma tema ytluste parast depressiooni langen, voi tema minu omade.

Ma ei ole koolikiusaja, sinu arutlused aga on klassikaline nartsissism. Koik peavad minu vastu kenad olema, mina ise ei pea midagi, koik, kes minuga nous ei ole ja elule optimistlikult vaatavad, petavad ennast ja saavad veel naha ehk siis varjatud ahvardused, jne. Isegi inimesed, kes nartsissismi ara ei tunne, saavad aru, et midagi on viltu, ja hoiavad eemale, ning tegu ei ole teps mitte juuksevarvis voi kehakaalus.

Sa hakkad mind süüdistama nartsissismis. Sina…mind 🙂
Kuidas sa muidu tead, et ta Xanaxi peal ei ole sinu pärast.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kurb selle kõige juures on see, et mõlemal juhul võiksid inimesed psühholoogidelt, psühhiaatritelt abi saada. Ajukeemia on sassis, aga seda on võimalik ravimitega paika panna. Pluss sinna juurde teraapia. Jääb siiski küsimus – miks ei minda arsti juurde?

Kuidas sa ometi saad olukorras, mida ise nii täpselt kirjeldada oskad, esitada niivõrd naiivse küsimuse?????

Mul on sõbranna pime. Ja ta rääkis, kuidas tema käest on elu jooksul küsitud palju kordi: “Miks sa arsti juurde ei lähe? Mine arsti juurde, ta raviks sind ju  terveks, hakkaksid uuesti nägema!”

Mu oma pereliikmel oli ja on ka depressioon. Kui sa vaid teaksid, kui metsikult oleme temaga mööda arste kapanud! Aastad on möödunud kümnete psühhiaatrite ja psühholoogide vahet joostes ja mu lähedasest on tehtud hulga erinevate antidepressantide ja teraapiate katsejänes. Perel on kõik säästud raisatud psühhiaatrilise abi peale. Kasu pole olnud. Tänagi öösel toetasin teda jälle sisuliselt hommikuni, rääkisin, miks ei tasu siiski lootust kaotada, hoidsin teda elus. Tuleb tasapisi õppida harjuma mõttega, et abi lihtsalt ei ole, ei olegi…

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja siis? Ega see ei tahenda, et ma tema ytluste parast depressiooni langen, voi tema minu omade.

LIhtsalt meeldib lämiseda?

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui keegi mu juuksevarvi ebaviisakalt kommenteeriks, paneks ta lihtsalt paika, jah, ka 100 korda, kui vaja.

Ja tema sind vastu. Alati on keegi, kes on sinust sõnaosavam. Alati.

Ja siis? Ega see ei tahenda, et ma tema ytluste parast depressiooni langen, voi tema minu omade.

Ei ole see, keda tsiteerid, aga tahan öelda, et kui see teise paikapanek piirduks vaid dialoogis sõnavahetusega, on veel väga hästi. Väga võimalik, et see teise inimese juuksevärvi halvustaja solvub sinu enesekehtestamise peale nii, et teeb su peale kättemaksust kantud valekaebuse nt teie ühisele ülemusele. Või räägib ühistele tuttavatele sinu seljataga laimujutte kokku. Sina ei tea midagi, aga ülemus hakkab sinusse halvemini suhtuma ja sõbrad elimineerivad sind seltskonnast. Keegi sulle midagi ei selgita ka küsimise peale mitte ja lõpuks oled ilma nii tööst kui sõpradest. Juuksevärvi üle naerja kättemaks on täielik. Ka nii võib minna, see on päriselu.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui keegi mu juuksevarvi ebaviisakalt kommenteeriks, paneks ta lihtsalt paika, jah, ka 100 korda, kui vaja.

Ja tema sind vastu. Alati on keegi, kes on sinust sõnaosavam. Alati.

Ja siis? Ega see ei tahenda, et ma tema ytluste parast depressiooni langen, voi tema minu omade.

Ei ole see, keda tsiteerid, aga tahan öelda, et kui see teise paikapanek piirduks vaid dialoogis sõnavahetusega, on veel väga hästi. Väga võimalik, et see teise inimese juuksevärvi halvustaja solvub sinu enesekehtestamise peale nii, et teeb su peale kättemaksust kantud valekaebuse nt teie ühisele ülemusele. Või räägib ühistele tuttavatele sinu seljataga laimujutte kokku. Sina ei tea midagi, aga ülemus hakkab sinusse halvemini suhtuma ja sõbrad elimineerivad sind seltskonnast. Keegi sulle midagi ei selgita ka küsimise peale mitte ja lõpuks oled ilma nii tööst kui sõpradest. Juuksevärvi üle naerja kättemaks on täielik. Ka nii võib minna, see on päriselu.

Olen ka näinud sellist käitumist, et selja taga keeratakse mingi pask kokku ja sina elad õndsas teadmatuses, miks ja kes. Seejärel muidugi see kaebaja naudib eemalt sinu allakäiku ja jääb veel ülbust üle tähtsalt sulle näkku irvitada ja paar negatiivset kommentaari teha sinu enda kuuldes, et sa ikka teaks, mis madal tegelane sa oled. Selliseid inimesi on kahjuks olemas, kuid ega nende võim kedagi kiusata piiritu ei ole. Ühel hetkel oled jällegi tõusuteel ja kiusaja käib alla ilma, et midagi selleks teeksid. Elus käib kõik tõusude ja mõõnadega ju. Kätte maksab nii käituv inimene ju ka endale, sest ühel hetkel saad sa ju aru, kes selle taga oli ja katkestad need toksilised suhted.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui keegi mu juuksevarvi ebaviisakalt kommenteeriks, paneks ta lihtsalt paika, jah, ka 100 korda, kui vaja.

Ja tema sind vastu. Alati on keegi, kes on sinust sõnaosavam. Alati.

Ja siis? Ega see ei tahenda, et ma tema ytluste parast depressiooni langen, voi tema minu omade.

Ei ole see, keda tsiteerid, aga tahan öelda, et kui see teise paikapanek piirduks vaid dialoogis sõnavahetusega, on veel väga hästi. Väga võimalik, et see teise inimese juuksevärvi halvustaja solvub sinu enesekehtestamise peale nii, et teeb su peale kättemaksust kantud valekaebuse nt teie ühisele ülemusele. Või räägib ühistele tuttavatele sinu seljataga laimujutte kokku. Sina ei tea midagi, aga ülemus hakkab sinusse halvemini suhtuma ja sõbrad elimineerivad sind seltskonnast. Keegi sulle midagi ei selgita ka küsimise peale mitte ja lõpuks oled ilma nii tööst ku sõpradest. Juuksevärvi üle naerja kättemaks on täielik. Ka nii võib minna, see on päriselu.

Jaa, muidugi.

Sinule ja sinu mottekaaslastele soovitaks toesti jaapani keelt oppida voi ikebana kursustele minna, selle asemel, et yha uusi paranoilisi fantaasiaid genereerida, mis voib mone norgema inimese uskuma panna, et lootust ei olegi – absoluutselt koik sobrad ja kolleegid on valmis inimese otsekohe mingi muti jutu peale elimineerima, ilma kysimusi esitamata ja jargi motlemata. Sul on soprusest kummaline arusaam.

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga võimalik, et see teise inimese juuksevärvi halvustaja solvub sinu enesekehtestamise peale nii,

Enesekehtestamise peale ei solvu keegi. Ennast kehtestav käitumine välistab võimaluse, et teine solvub. See ju ongi see, mida enesekehtestamine tähendab.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on olnud palju depressiooniepisoode, mõned aastatepikkused. On olnud väga raskeid mõtteid, üks enesetapukatse ka; on olnud kergemaid masendusperioode. Kuni mõõdukas depressioonis on inimestel enamasti säilinud reaalsustaju, kui on armastavaid lähedasi, pingutatakse nende pärast edasi elada, sest ei taheta neile oma suitsiidiga haiget teha. Raske depressioon keerab aga kõik pahupidi. Tuntakse, et ollakse perele ja teistele koormaks ning pikemas perspektiivis oleks depressiiviku lahkumine neile kergendus. Võivad tekkida luulumõtted, et depressiivik oma olemasoluga lähedasi väga negatiivselt mõjutab (nt toitub nende eluenergiast). Lisaks sellele võib enesetunne olla nii talumatult halb, et iga minut elu on piin. Võib olla selline väsimus, et hingatagi on raske. Lihtsalt jõud on nii otsas.

Tahan öelda, et depressioonil ja depressioonil on vahe. Pole vaja hukka mõista, kui pole ise seal kõige sügavamas augus käinud.

Miks ei võimaldata küll sellises seisus inimestele eutanaasiuat või assisteeritud suitsiidi? Miks nad peavad ise minema end oksa tõmbama v muul moel end tapma?

Maailmas on olnud mõned juhtumid, kus taolises olukorras on võimaldatud. Aga  depressiooni(de) puhul pole kulg kuigi hästi prognoositav. Sellepärast pole minu arvates depressiooni ja paljude teiste psüühikahäirete korral eutanaasia või abistatud suitsiid hea variant. Ma oleks kindlasti selle võimaluse valinud oma kõige hullematel aegadel. Aga praeguseks on umbes viis aastat täitsa head aega olnud mu elus. Jah, on depressiooniepisoode, kuid need pole nii sügavad. Ma ei saa elada päris sellist elu nagu tahaksin, sest pean oma vamse tervise wripäradega arvestama, samuti rikkus depressioon mu harudustee (üle semistri ülikoolis kunagi käia ei jõudnud, siis niitis depressioon mu jälle maha). Aga tunnen, et mu elu on ikka elamist väärt ja loodan peagi ka uuesti õppima asuda. Mul on hea meel, et mul ei õnnestunud end tappa.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on olnud palju depressiooniepisoode, mõned aastatepikkused. On olnud väga raskeid mõtteid, üks enesetapukatse ka; on olnud kergemaid masendusperioode. Kuni mõõdukas depressioonis on inimestel enamasti säilinud reaalsustaju, kui on armastavaid lähedasi, pingutatakse nende pärast edasi elada, sest ei taheta neile oma suitsiidiga haiget teha. Raske depressioon keerab aga kõik pahupidi. Tuntakse, et ollakse perele ja teistele koormaks ning pikemas perspektiivis oleks depressiiviku lahkumine neile kergendus. Võivad tekkida luulumõtted, et depressiivik oma olemasoluga lähedasi väga negatiivselt mõjutab (nt toitub nende eluenergiast). Lisaks sellele võib enesetunne olla nii talumatult halb, et iga minut elu on piin. Võib olla selline väsimus, et hingatagi on raske. Lihtsalt jõud on nii otsas.

Tahan öelda, et depressioonil ja depressioonil on vahe. Pole vaja hukka mõista, kui pole ise seal kõige sügavamas augus käinud.

Miks ei võimaldata küll sellises seisus inimestele eutanaasiuat või assisteeritud suitsiidi? Miks nad peavad ise minema end oksa tõmbama v muul moel end tapma?

Maailmas on olnud mõned juhtumid, kus taolises olukorras on võimaldatud. Aga depressiooni(de) puhul pole kulg kuigi hästi prognoositav. Sellepärast pole minu arvates depressiooni ja paljude teiste psüühikahäirete korral eutanaasia või abistatud suitsiid hea variant. Ma oleks kindlasti selle võimaluse valinud oma kõige hullematel aegadel. Aga praeguseks on umbes viis aastat täitsa head aega olnud mu elus. Jah, on depressiooniepisoode, kuid need pole nii sügavad. Ma ei saa elada päris sellist elu nagu tahaksin, sest pean oma vamse tervise wripäradega arvestama, samuti rikkus depressioon mu harudustee (üle semistri ülikoolis kunagi käia ei jõudnud, siis niitis depressioon mu jälle maha). Aga tunnen, et mu elu on ikka elamist väärt ja loodan peagi ka uuesti õppima asuda. Mul on hea meel, et mul ei õnnestunud end tappa.

 

Vabandust kirjavigade pärast!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 181 kuni 210 (kokku 210 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui ema otsustab elust lahkuda