Teema: Kui pikk suhe (25+) läheb aina keerulisemaks

Võtan vabalt, kuulan alati ära, kui arvamust ei küsita, siis ma ei arvagi midagi, kui küsitakse, ütlen, et arvatavasti oleksin sama otsuse teinud. Abikaasa kuulatud, ja elu läheb edasi, käsikäes ja lõbusalt.  Vaidlema ja nutma küll ei hakka.

Äkki aitaks suhteteraapia? Õpetatakse kuidas üksteist mõista ja kuulata, ilma et kaaslast halvustaks ja maha teeks.

https://www.suhteteraapia.ee/

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/76080907/suhte-voti-kuula-ja-raagi?

Lahuta!

Jah, tõesti tuleb end kodust välja viia. Ei ole kindel, et see aitab, aga tuleb välja saada sellest ringist, et kõik on tore ainult koos abikaasaga ning kui ilma abikaasata tore on, siis on see juba petmine :). Muidugi on siin ohud, oht, et tõesti ongi kuskil toredam kui kodus ning see toredus kaalub koduse “impeeriumi” üles. Kuid need on valikud – kas vireleda või elada. Minu mees juba oskab elada, mina veel ei oska, alles tuletan meelde, kuidas ise olla ja ennast väärtustada – aga kuigi ma ta kallal vahel irisen, et ta kodust väljas nii palju on, siis käsi südamel tunnistan tegelikult, et see võib olla on meie suhte päästnud.

Nii nagu suhte alguses tuleb ka edaspidi leida teineteise jaoks toredat koos olemise aega, kus oletegi kahekesi, saate rahulikult rääkida ja kuulata, teha plaane tulevikuks.

Mina olen abielus 21 aastat. Meil ka kogu elu koos ehitatud. Ikka on olnud suhtes kriitilisemaid hetki, kus tundub, et lihtsam oleks äkki üksi. Tunne, et üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama – kui olen näiteks väikeste lastega kodus olnud ja samal ajal remontisime maja – mees oli remondiga hõivatud ega saanud aidata majapidamise ega lastega nii palju. Mees samal ajal tundis, et romantikat on vähe – mina olen kas beebiga või väsinud.  Aga rasked ajad tuleb üle elada ja esimesel võimalusel kahekesi aega leida. Meie käime mõned korrad aastas näiteks koos, kahekesi, matkamas, seljakotiga. Matkateel saab kõik jutud ära rääkida, milleks igapäevaelus aega pole. Matkates pole ühtegi segavat tegurit, pole kohustusi, pole segavaid ahvatlusi (telekas, internet jne). Naerame, et meil pole suhteteraapiat vaja, meie käime matkamas.

Aga miks rääkides tülli lähete? Kas te ei kuula kaaslast lõpuni ja hakkate kaaslast maha tegema? Ründate vastu? Hakkate ennast kaitsma? Pisendate kaaslase probleeme ja muresid?

#3927070:

#3927057:

Kuidas see kodust väljaskäimine aitab, kui tüliks on nt kodutööd. Ehk üks teeb ja teine vaid kagastab.

Miks ta siis ei aita. Koristad maja ära.

Jalutad uksest välja, ütled, et tuled teisipäeval ja eeldad, et pinnad on sama puhtad ja nõud ning põrand pestud. Lähed sõidad Pärnusse või Pühajärvele, võtad toa, spaatad ja oled rahus. Keegi ei sõima ega kärgi.

Kui hakkad tagasi sõitma, saadad eelmisel õhtul SMSi, et tulen homme kell 14 ja palun vaata, et kodu oleks enamvähem sama puhas, kui siis, kui sa lahkusid. Viisakalt kirjutad, ei ülbitse.

Sõidad kohale. Avad ukse. Kui on hindele 4+, siis ütled, et näed kui kena ???? , uhke värk! Kui aga ei ole puhas, siis ütled või kirjutad mehele, et andku SMSis või FBs messengeris teada, kui on enda järelt pinnad, põranda ja külmkapis toimuva laga ära koristanud, siis tead koju tulla. Seejärel võtad mõned puhtad riided ja raamatud, paned ukse vaikselt kinni ja lähed järgmisse spaasse. Kui töö ei luba, siis võtad niisama hotellitoa töökohale suhteliselt lähedal, need ei maksa praegu eriti midagi. Kui natuke valid ka.

Hakkab räuskama, siis ütled, et räuskamise asemel võiks iseenda tagant lihtsalt OMA laga ära koristada. Võtab vähem aega ja närvi.

25 aastat koos olevad inimestel on ammu paika loksunud, kes milliseid kodutöid teeb ja mis mahus, nii et kõik osapooled olukorraga rahul on. Minu abikaasa näiteks põrandaid tavaliselt ei pese, mina tavaliselt maja kütmisega ei tegele, abikaasa ei pese tavaliselt pesu, mina tavaliselt ei tegele autoga (ei pese autot, ei puhasta seest, ma pole kunagi kapotikaant avanud  ja tankinud olen ehk mõned korrad elus), mina tavaliselt ei pese maja aknaid, mees tavaliselt ei rohi peenraid jne jne.

Kodutöid tehes mõtlen nii mina kui mees sellele, et me teeme seda, et meil oleks hea olla. Teeme neid kodutöid, sest teine ei armasta neid teha või ei tule need tööd tal hästi välja.

Pealegi selline draamatsemine, näitlikustamine, kodust minema kõndimine – see on lapsik! Päris elu pole draamafilm ja mees/naine pole koer, keda dresseerida. Täiskasvanud inimesed ei nääguta, tänita, süüdista vaid arutavad, lepivad kokku.

#3927083:

Täiskasvanud inimesed ei nääguta, tänita, süüdista vaid arutavad, lepivad kokku.

No paljude inimeste oskus kokku leppida on “lepime kokku, et teeme nii nagu mina ütlen!” 🙂 see võib töötada paariaastase väikelapsega, aga mitte teise täiskasvanuga.

See on absoluutselt inimlik ja pigem suhtereegel, et inimene väärtustab oma tööd rohkem kui teise oma, näeb seda, mida tema teeb, palju rohkema-olulisema-suurema tööna. Ja mulle tundub, et teemaalgatajal on suhtes suuremad probleemid kui see, kes parasjagu nõusid peseb.

Ja elus kõik muutubki. Keskeas hakkavad kehalised hädad, mõnel inimesel valutab 24/7 ja see mõjub vaimselt vägagi ruineerivalt ja segab elukvaliteeti, tuues kõige lihtsama näite.

#3927083:

25 aastat koos olevad inimestel on ammu paika loksunud, kes milliseid kodutöid teeb ja mis mahus,

Sel, kes kirjutas, et tüliks on kodutööd, aga vat ei ole paika loksunud. Ära võta kõike oma kitsukese maailmapildi pealt. Seega soovitus oli õige. Me kõik teame, et kui üks meetod (rääkida püüdmine näiteks) ei tööta, siis pole mõtet seda üha uuesti ja uuesti proovida. Siis tuleb pöördeliselt muuta meetodit, see sõlm lahti raputada ning näidata ja näha asja hoopis teisest küljest. Jäädagi nämmutama ja selgitama, nagu see kommenteerija on aastaid ja aastaid püüdnud teha, on mõttetu ja ei ole abistav. Titel tuleb otsustavalt keerata teine ots ja kui seda saab ühildada veel mitme hea asjaga nagu enese poputamine spaas, siis – no mina küll teeksin seda.
Lapsik oleks jäädagi selgitama ja soiguma. Lapsik ei ole mittetöötavate meetodit välja vahetada ning ise nautida sellega kaasnevat rahu. Kui muidugi on harjumus mehel kogu aeg näppu saba peal hoida ja tema järelt laga koristada, siis tundub tõesti mõeldamatu teda ööseks üksi jätta 🙂 🙂

#3927087:

#3927083:

Täiskasvanud inimesed ei nääguta, tänita, süüdista vaid arutavad, lepivad kokku.

No paljude inimeste oskus kokku leppida on “lepime kokku, et teeme nii nagu mina ütlen!” ???? see võib töötada paariaastase väikelapsega, aga mitte teise täiskasvanuga.

See on absoluutselt inimlik ja pigem suhtereegel, et inimene väärtustab oma tööd rohkem kui teise oma, näeb seda, mida tema teeb, palju rohkema-olulisema-suurema tööna. Ja mulle tundub, et teemaalgatajal on suhtes suuremad probleemid kui see, kes parasjagu nõusid peseb.

Ja elus kõik muutubki. Keskeas hakkavad kehalised hädad, mõnel inimesel valutab 24/7 ja see mõjub vaimselt vägagi ruineerivalt ja segab elukvaliteeti, tuues kõige lihtsama näite.

See kui vedelevad sokid kuskil närvidele käivad, siis see on jäämäe tipp ja probleemi tuleb mujalt otsida ????

#3927070:

#3927057:

Kuidas see kodust väljaskäimine aitab, kui tüliks on nt kodutööd. Ehk üks teeb ja teine vaid kagastab.

Miks ta siis ei aita. Koristad maja ära.

Jalutad uksest välja, ütled, et tuled teisipäeval ja eeldad, et pinnad on sama puhtad ja nõud ning põrand pestud. Lähed sõidad Pärnusse või Pühajärvele, võtad toa, spaatad ja oled rahus. Keegi ei sõima ega kärgi.

Kui hakkad tagasi sõitma, saadad eelmisel õhtul SMSi, et tulen homme kell 14 ja palun vaata, et kodu oleks enamvähem sama puhas, kui siis, kui sa lahkusid. Viisakalt kirjutad, ei ülbitse.

Sõidad kohale. Avad ukse. Kui on hindele 4+, siis ütled, et näed kui kena ???? , uhke värk! Kui aga ei ole puhas, siis ütled või kirjutad mehele, et andku SMSis või FBs messengeris teada, kui on enda järelt pinnad, põranda ja külmkapis toimuva laga ära koristanud, siis tead koju tulla. Seejärel võtad mõned puhtad riided ja raamatud, paned ukse vaikselt kinni ja lähed järgmisse spaasse. Kui töö ei luba, siis võtad niisama hotellitoa töökohale suhteliselt lähedal, need ei maksa praegu eriti midagi. Kui natuke valid ka.

Hakkab räuskama, siis ütled, et räuskamise asemel võiks iseenda tagant lihtsalt OMA laga ära koristada. Võtab vähem aega ja närvi.

Reaalsus on ju see, et võid igasugu draamat teha, aga kui teine on räpakas ei muutu mitte midagi, aitab ainult välja kolimine.

#3927125:

Reaalsus on ju see, et võid igasugu draamat teha, aga kui teine on räpakas ei muutu mitte midagi, aitab ainult välja kolimine.

Ei ole nii. See on sinu kogemus. Mul on reaalne kogemus, kuidas täiskasvanud räpakotist tehti umbes poolteise kuuga suhteliselt puhas inimene, kellest umbes veel aasta hiljem sai ülipuhas inimene.

#3927121:

Palun ärge keerake seda teemat olmetülideks või käi siis spaas puhkamas teemaks.

Meil on pealtnäha see musterpere, elame palju nö välja.

Reisime, palju sõpru, käime väga palju väljas, korraldame üritusi, ma saan käia ka eraldi täpselt niipalju kui vaja.

Aga mure on meie omavahelise suhtega – me ei saa enam läbi, me tülitseme kohutavalt palju ja me hakkame väsima sellest, tunnen et mind justkui vihatakse kohati. Samas päästa oleks palju, lihtsalt et kuidas.

Millest tülid tekivad? Olete unustanud miks teineteist armastate?  Kas pärast tüli võtate rahuliku aja, et arutada miks tülitsesite? Kas su kaaslane teab miks sa haiget said mingist ütlusest? Kas sa tead, mis teeb su kaaslasele haiget? Kas su mees tunneb samuti, et sa nagu vihkaksid teda?

Miks arvad, et suhteteraapiast pole kasu? Seal õpetatakse, kuidas rääkida nii oma muredest, probleemidest, et kaaslasele haiget ei tee ja kuulata ja mõista ilma et tunneksid kaaslase lauseid rünnakuna enda vastu.  Kaotada pole ju midagi?  On olemas teenuste paketid, kus terapeudi toel veedetakse mitu päeva koos ja harutatakse suhtepuntrad lahti.

#3927156:

#3927133:

#3927125:

Reaalsus on ju see, et võid igasugu draamat teha, aga kui teine on räpakas ei muutu mitte midagi, aitab ainult välja kolimine.

Ei ole nii. See on sinu kogemus. Mul on reaalne kogemus, kuidas täiskasvanud räpakotist tehti umbes poolteise kuuga suhteliselt puhas inimene, kellest umbes veel aasta hiljem sai ülipuhas inimene.

See räpakus on hoolimatus ja laiskus ning mingid stseenid seda välja ei juuri. Võid oma ultimaatumeid esitada, aga selline tüüp lihtsalt vilistab selle peale. Sina tänitad ja näitad näpuga nendele “pindadele, mis pole nii puhtad, kui enne su ära minekut”, aga tüübile on see nagu hane selga vesi, möliseb midagi vastu veel ja asi nii jääb. Või tõmbab demonstratiivselt lohakalt ühe korra need pinnad üle, aga oma igapävaevast käitumist ei muuda.

See on sinu kogemus, veelkord. Minul on reaalne kogemus, kuidas räpakotist tehti…ah, ma juba kirjutasin, loe eestpoolt.

#3927137:

#3927105:

Tead, mina ei läinud spaasse. Mina pakkisin oma kotid ja tulin päriselt ära. Ma ei ole ori, draamatseja, spaaskäija jne

Spaa oli lihtsalt näide, sellest saab ju igaüks aru.

Spaa, nädalavahetus Pariisis, vanaema haua külastamine koos Võrumaa vaatamisväärsustega, sõit Prangli saarele, ammuse sõbranna juurde Kärdlasse, suhete uuendamine onutütre juures, “kõik Tartu muuseumid 3 päevaga”, Pärnu nädalane teatrikava – mis iganes.

Ori muidugi ei saa niisama kodust mitmeks päevaks ära minna. Ta saab kas jääda või päriselt põgeneda. Lisaks ilmselgelt ori ka ei viitsi panustada suhete parandamisele orjapidajaga.

Jah, saame aru, sul on kodus dresseritav pärdik, kellele mõjub paaripäevane naisepoolne passiv-agressivsus.

Teistele sellised labased manipulatsioonid ei mõju.