Teema: Kui pikk suhe (25+) läheb aina keerulisemaks

#3927644:

Ei, ma ei soovita mehel muutuda, vaid just mitte muutuda – mitte muutuda kibestunuks, kadedaks, igavaks. Ta ju pole selline olnud, muidu poleks naine temaga peret loonud. Mina soovitan naisel olla tema ise ja mehel olla tema ise ning see ei pea toimuma käsikäes. Mees peab sellest aru saama, et mitte naine ei saa teda õnnelikuks teha, vaid ta ise peab selleks hakkama, meelde tuletama, kes ta päriselt on.

Ideaalse maailma ideaalse inimese plaan. Inimese, kel on jaksu end ise juukseidpidi soost välja tirida. Ei ole ju see juhtum! Mees on augus. Et tänitame ja targutame kõrval? Kui mehest ei hooli ja egoism lubab, miks mitte. Aga kui ikka hoolid, siis võiks natuke aidata.

Ja mis siis, kui endal asjad üks hetk kiiva kisuvad? Siis tahaks ka, et pereliikmed seisavad kõrval ja ütlevad, vaata ise, kuidas saad?

Ma ei õigusta meest ega ütle, et naine peab tiritammesid tegema 🙂 Natuke empaatiat, pisut kaasamõtlemist, ikka enda säramise jätkamist ja oma mossitamise kontrolli.

Ma isegi saan sellest loogikast aru, et keegi ei pea teisepärast muutuma. Ideaalmaailmas elavadki kaks muutumatut ja endamoodi olevat inimest õnnelikult ja rahulolevana koos, aga kui juba ollakse seisus, et üks ei ole rahul, siis kõrvalseisa asi ei ole “tänitada”, et saa hakkama või lahenda oma probleem ise ära, see pole minu asi ja lase mul olla selline nagu olen. Siis võib mees ka öelda, et saa hakkama sellega, et see heeringakarp on minu meelest liiga väike. Lisaks tundub, et mees juba on kibestunud ja ei ole olukorda, et ära muutu kibestunuks.

#3927644:

Ei, ma ei soovita mehel muutuda, vaid just mitte muutuda – mitte muutuda kibestunuks, kadedaks, igavaks.

Mehe elu ju muutub, see, mis enne elu täitis, on möödunud, tervis on viletsamaks jäänud, energiat, mis aitab uusi huvisid leida, on vähemaks jäänud. Tüüpiline keskeakriis. Mõnel möödub kergemini, mõnel raskemini. Vahel aitab see, kui pereliige ajutiselt selgemalt sugereerib, et sinust hoolitakse, sind on jätkuvalt vaja. Vahel on vaja rääkida läbi : Mina tunnen seda ja seda, näen, et sul on raske, aga ma ise ei ole ka ideaalne ja sinu ootustele vastata ei suuda/jaksa. Kuid mina omalt poolt olen nõus tulema selle ühe väikese sammu sulle vastu, kui sina omalt poolt tuled ka ühe sammu vastu ja äkki siis loksub jälle kõik vaikselt paika.

Mees soovib kodus oma naisega diivanil kaisutada.

Te soovitate tal hobid leida. Ta ei soovi hobisid. Ta soov7b kaisus naist.

Lihtsalt mina ei saa aru, mis kooselu juttu TA ajab. Kas tal on vaja mehe perekonnanime, abielunaisesõrmus ja imidžit vüi mida? Meest tal ju vaja pole, kooselu samuti mitte.

Ei püsi ükski inimene muutumatuna 25 aastat, ei teemaalgataja ega tema mees. Aga igaühele tundub, et no mina olen ju ikka samasugune nagu alati, see teine on nii- ja naasuguseks läinud. Elu muutub absoluutselt igas aspektis, sellega tuleb kohaneda. Tundub, et teemaalgataja mehel on just kohanemisega raskusi, või (paratamatute) muutustega leppimisega raskusi. Eks seda tuleb kõigiga aeg-ajalt ette, need ongi need kriisid elus, kus vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi veel ei oska.

Käsi südamel, kas teemaalgtaja tahab selle mehega veel koos vanaks saada üldse? Kas mees tahab temaga lõpuni koos olla, huvitav, mis teemaalgataj arvab? Milleks olla järgmised 25a koos, aga õnnetud (vägagi reaalne väljavaade)?

#3927204:

#3927202:

Kellele sa oma fantaasiaid siin kirjutad? Nõukaajal ei olnud mitte ühtegi pere, kus oleks olnud teenija.

• Oh jäta. See, et sina neid ei tundnud, ei tähenda, et neid polnud. Koduabilisi oli ikka paljudel. Me elasime mõne korteriga majas. Kõigis neis korterites käis aknapesija ja puudelõhkuja. Kell lapsed, neil ka lapsehoidja. Neid professoritel ja direktoritel, dekaanidel, kirurgidel ja rektoritel polnud selleks mingit vajadust ise briketti keldrisse loopida ega võimalus kell 15 koolist tulnud lapsi, põll ees, pliidi juures pannkookidega kostitada.

Sorry, aga nüüd läheb see lugulaul küll sul metsa. Nõukaajal kerjas arst/kirurg, professor või muidu haritud inimene grillkana leti alt kingapoes. Sellel ajal oli tegija taksist, sohvoosi ülem, kõrtsu turva, kaubamaja teenindaja või muidugi partorg,kes vene valitsuse tagumikku hoolega lakkus ja peale kaebas. Ilmselt selle viimase järeltulija olid siis. Minu vanemad olid arstid, mitte midagi polnud ja pidid ennast eelnimetatud kontingendi ees alandama, et defitsiidiajastul üldse ära elada. Sama ka sugulastel, kes olid  ülikooli õppejõud, aga vene võimul kintsu kraapida ei tahtnud. Nüüdseks on neil jah majad, koduabilised ning kõik, mida soovid. Õnneks hakkab see tasakaal vaikselt paika loksuma..

#3927706:

Lihtsalt mina ei saa aru, mis kooselu juttu TA ajab. Kas tal on vaja mehe perekonnanime, abielunaisesõrmus ja imidžit vüi mida? Meest tal ju vaja pole, kooselu samuti mitte.

Meie mehega ka klassikalises mõttes ei vaja üksteist, me vajame palju aega iseenesele, meil on erinevad huvid ja tegevused, igav kummalgi ei ole.  Koos oli väga mõnus lapsi kasvatada, üksteist logistiliselt aidata. Me ei häri ka üksteist, saame väga hästi läbi, arusaamad asjadest n samad, aitame vajadusel üksteist, arutame üksteisega kui nõu on vaja, saame ka selle vähese vajaliku läheduse üksteiselt (rohkem ei vajagi, meie õnneks said kokku kaks inimest, kes soovivad täpselt sama palju omaette aega), vahel harva käime ja teeme ka midagi koos aga ei ole suures stressis seepärast, et mida küll teised mõtlevad, kui me eraldi tegutseme. Sugulaste-sõpradega veedame aega mõlemad koos. Me mõlemad elaksimegi täiesti õnnelikult ka üksi, aga kuna me üksteist ei sega ja üksteist austame ja armastame just sellisena nagu oleme, on koos ikkagi parem, sest veidi ikka hellust, hoolimist (piisavalt väheses annuses) ja seksi ja vestlust ja arutelu vajad. Pisikeste laste puhul oli kooselu tõesti äärmiselt oluline, sest laste üles kasvatamiseks on vaja küla, üksinda on see raske. Koos elada on muuseas ka odavam kuigi majanduslikult saaksime ka eraldi kenasti toimetatud. Aga jah, vaja meil ei ole koos elada, meie elamegi koos lihtsalt seepärast, et nii meeldib rohkem kui eraldi.

#3927760:

#3927706:

Lihtsalt mina ei saa aru, mis kooselu juttu TA ajab. Kas tal on vaja mehe perekonnanime, abielunaisesõrmus ja imidžit vüi mida? Meest tal ju vaja pole, kooselu samuti mitte.

Meie mehega ka klassikalises mõttes ei vaja üksteist, me vajame palju aega iseenesele, meil on erinevad huvid ja tegevused, igav kummalgi ei ole. Koos oli väga mõnus lapsi kasvatada, üksteist logistiliselt aidata. Me ei häri ka üksteist, saame väga hästi läbi, arusaamad asjadest n samad, aitame vajadusel üksteist, arutame üksteisega kui nõu on vaja, saame ka selle vähese vajaliku läheduse üksteiselt (rohkem ei vajagi, meie õnneks said kokku kaks inimest, kes soovivad täpselt sama palju omaette aega), vahel harva käime ja teeme ka midagi koos aga ei ole suures stressis seepärast, et mida küll teised mõtlevad, kui me eraldi tegutseme. Sugulaste-sõpradega veedame aega mõlemad koos. Me mõlemad elaksimegi täiesti õnnelikult ka üksi, aga kuna me üksteist ei sega ja üksteist austame ja armastame just sellisena nagu oleme, on koos ikkagi parem, sest veidi ikka hellust, hoolimist (piisavalt väheses annuses) ja seksi ja vestlust ja arutelu vajad. Pisikeste laste puhul oli kooselu tõesti äärmiselt oluline, sest laste üles kasvatamiseks on vaja küla, üksinda on see raske. Koos elada on muuseas ka odavam kuigi majanduslikult saaksime ka eraldi kenasti toimetatud. Aga jah, vaja meil ei ole koos elada, meie elamegi koos lihtsalt seepärast, et nii meeldib rohkem kui eraldi.

See on üsna kõnekas, et sugulaste-sõprade ees ollakse koos või näidatakse, et ollakse koos, ja siis tegelikult ollakse eraldi.

Et tehakse kohustuslik näitemäng ära ja siis igaüks oma urgu.

#3927516:

Ma tunnen et ta on kurb pigem selle üle, et lapsed on suureks saanud, kadunud on see lastega pere virr-varr, mida ta väga nautis. Tal on kahju, et ta on 50 ja jäänud on vb 10-20 kvaliteetset eluaastat. Tal on kahju, et ta pole oma perega nii lähedane, kui ta tahaks. Ta on ka kade minu peale, et ma olen selline (vabandust enseupitamise pärast) särav staar igas seltskonnas, mul on väga huvitav ja nauditav töö, palju sõpru. Ma olen tavaliselt lõbus ja fun.  Et miks ma kodus selline pole? No aga kuidas ma olen? Mida ma siin staaritsen ???? Ok see on natuke irooniaga. Igaljuhul jah – see meie kuningriik hakkab nagu seest veidi mädanema ma tunnen, rääkida me ei saagi selletõttu, et tema vaatenurgast oleks see suhe täiesti muretu, kui mina ennast muudaksin. Mina aga nii ei arva. Mu nõrgad kohad on tõesti hoolivus ja toeks olemine, kaissu pugemine ja hellitamine – aga ma pole kunagi selline olnud ja nüüd on see probleem. Ma ei oska lihtsalt olla enam. Ma ei muutu ju.

Muutuma keegi ei peagi, aga kui teist inimest armastad, siis proovid ikka rääkida tema armastuse keeles, mitte enda omas. Sinu mehe armastuse keel on füüsiline lähedus ja teenimine, sina aga ignoreerid seda ja oled uhkelt ‘sina ise’.

Põhiline vastus oleks, et SEE ongi käesoleva teema püstitus. Kui sul on vahrpeal mälukas tekkinud. TA ei tee midagi koos abikaasaga, aga miskipärast muretseb lahkumineku pärast.

Nad on ammu lahus.

#3927657:

Samamoodi kui ei saa aidata alkohoolikut, narkomaani august välja ronida

Muidugi saab. Alkohoolikutega, narkomaanidega, hasartmänguritega. Ka siis, kui ta ei taha. Teine asi, kas seda viitsitakse teha, sest see võib nõuda suuri elumuutusi. Ja kas see mäng väärib küünlaid.

#3928061:

#3927657:

Samamoodi kui ei saa aidata alkohoolikut, narkomaani august välja ronida

Muidugi saab. Alkohoolikutega, narkomaanidega, hasartmänguritega. Ka siis, kui ta ei taha. Teine asi, kas seda viitsitakse teha, sest see võib nõuda suuri elumuutusi. Ja kas see mäng väärib küünlaid.

Ole nüüd, ei saa. Kui sa just ei mõtle seda, et teine inimene jääbki elu lõpuni sõltlase lasteaiakasvatajaks ja valvuriks. Siis küll saab, aga sel juhul pole tegu sõltlase paranemisega.

#3928073:

Saab. Nagu öeldud, see võib nõuda suuri elumuutusi ja otsustavust. Mul on piisavalt kogemusi. Ühel juhul hasartmänguri, teisel puhul sööstshoppajaga. Kolmandal juhul kanepisuitsetajaga.

Mingi päästjainglikomplekiga naisterahvas… jääks äkki teemasse, teemaalgataja mehel pole selliseid probleeme.

#3928062:

TA ei tee midagi koos abikaasaga, aga miskipärast muretseb lahkumineku pärast.

uskumatu perekooli teemaväändus!

See on nüüd täiesti vale. Ma ju kirjutangi, et teeme väga palju koos, siis soovitatakse, et võta endale aega, ka seda teen nagunii.

Murekoht on, et jah, inimesed muutuvad ja tulenevalt sellest muutub ka suhe, paraku meie puhul mitte paremuse poole. Kuidas toime tulla ja koos eluga edasi minna?

Teete koos asju, mis mõlemale sobib või asju, mida olete harjunud tegema, aga teil pole õrna aimu ka, et kuidas teine päriselt tahab/soovib?