Teema: Kui pikk suhe (25+) läheb aina keerulisemaks

#3929108:

Mis värk naistel selle seksiga on? Miks tekib iga leppimise peale nagu kramp, et appi nüüd ta seda seksi tahab? Aga ma talle ei anna, sest ta oli paha. See on ju karistus nagu lapsevanem karistab last mingi asja ära võtmisega. Naised ja mehed on selles suhtes erinevad: mees tahab seksi ja siis suudab/tahab tüli lahendada, naine tahab tüli lähendada ja alles siis suudab seksi peale mõelda. Kindlasti on ka teistmoodi, aga suures plaanis on ilmselt ikka sedapidi, et seks ja lahendus, lahendus ja seks. ????

Seks ei ole lahendus. Lahendus on see, kui mees ei käitu nagu küla voorimees, vaid isegi tülitsedes säilitab teatud härrasmehelikkuse.

#3929103:

Seda suu kõrvuni vedamist räägid sa siin ise ju. Räige sõim ja kõrvakiilud, peale seda seksi tahtmine, on muidugi täiesti ekstreemsed ja vägivaldsed näited ka.

Ei, seda rääkisid ikka sina, et pärast tüli, kui üks tuleb leppima, peab teine ka kohe leebuma.

#3929062:

Ma leian, et kui üks läheb teisega rääkima, siis peakski teine kohe laskma end sulatada, mitte edasi mossitama.

Kui sa mõtlesid midagi muud, kui kirjutasid, siis palun teinekord kirjutagi lihtsalt seda, mida sa mõtled. Praegu sa kirjutasid täpselt sellise mõtte, nagu üles muutmata kujul kopeerisin.

#3929123:

#3929103:

Seda suu kõrvuni vedamist räägid sa siin ise ju. Räige sõim ja kõrvakiilud, peale seda seksi tahtmine, on muidugi täiesti ekstreemsed ja vägivaldsed näited ka.

Ei, seda rääkisid ikka sina, et pärast tüli, kui üks tuleb leppima, peab teine ka kohe leebuma.

#3929062:

Ma leian, et kui üks läheb teisega rääkima, siis peakski teine kohe laskma end sulatada, mitte edasi mossitama.

Kui sa mõtlesid midagi muud, kui kirjutasid, siis palun teinekord kirjutagi lihtsalt seda, mida sa mõtled. Praegu sa kirjutasid täpselt sellise mõtte, nagu üles muutmata kujul kopeerisin.

Ei. Mina kirjutasin seda, et kui keegi tõmbab tühjast kohast tüli üles, siis mina mossitan küll.

#3929108:

Mis värk naistel selle seksiga on? Miks tekib iga leppimise peale nagu kramp, et appi nüüd ta seda seksi tahab? Aga ma talle ei anna, sest ta oli paha. See on ju karistus nagu lapsevanem karistab last mingi asja ära võtmisega. Naised ja mehed on selles suhtes erinevad: mees tahab seksi ja siis suudab/tahab tüli lahendada, naine tahab tüli lähendada ja alles siis suudab seksi peale mõelda. Kindlasti on ka teistmoodi, aga suures plaanis on ilmselt ikka sedapidi, et seks ja lahendus, lahendus ja seks. ????

Minu mees küll tülis olles pole kunagi seksi tahtnud. Olen pakkunud. Keegi ei karista kedagi, aga ise tavaliselt ka eriti kiimas pole, kui mingi kriis peal on, pigem olen kas vihane või masendunud. Ma ei usu, et stressis ja masendunud inimene mingit erilist rõõmu suudab  kogeda või ka teisele pakkuda. Kelle jaoks seks on ajakulu ja emotsinaalsuse poolest võrreldav s***l käimisega, sellele võib see tõesti ehk mingi ajutise kergendustunde tuua. Ise sellist seksi enda peal harrastada ei lase.

#3929148:

#3929097:

Mulle ka mitte. Aga se ei tähenda, et ma ei teaks, et selliseid juhuseid inimestel on.

Kuule, sind pole ilmselt ka jalaga löödud või näkku sülitatud, aga sa ei saa ju ometi olla nii loll, et arvata, et maailmas toimub ainult see, mis sinuga on toimunud. PKs ka on palju teemasid, kus mees käratab naisele, et ära mölise, mis sa kaagutad, kradi paksmagu, tõmba leelet, mokk maha, mine persse või tõmba uttu. Üldiselt inimesed õpivad ka teiste kogemusest, mitte ei arva, et nende kogemus ongi kogu maailm.

Sellise sõnavaraga suhted vaevalt et õnnelikult 20+ aastat kestavad. Kuid tont seda teab, maailma loomaaed võib olla uskumatult lai…

Ma usun ka. Või on see naine niisugune alaheitlik vagur loomake. Sellest hoolimata – seda juhtub. Vastuseks oli see kirjutatud käole, kes oli kindel, et igal juhul (ka siis kui üks pool korraldab sigaduse, teine pool teda sõimab) kui üks pool tuleb reipalt suhtlema, peaks teine pool ka kohe rõõmsalt vastu suhtlema.

#3929185:

#3929097:

Mulle ka mitte. Aga se ei tähenda, et ma ei teaks, et selliseid juhuseid inimestel on.

Kuule, sind pole ilmselt ka jalaga löödud või näkku sülitatud, aga sa ei saa ju ometi olla nii loll, et arvata, et maailmas toimub ainult see, mis sinuga on toimunud. PKs ka on palju teemasid, kus mees käratab naisele, et ära mölise, mis sa kaagutad, kradi paksmagu, tõmba leelet, mokk maha, mine persse või tõmba uttu. Üldiselt inimesed õpivad ka teiste kogemusest, mitte ei arva, et nende kogemus ongi kogu maailm.

Miks peaks keegi mind jalaga lööma, mulle näkku sülitama ja niimoodi labaselt sõimama? Okei, hullu otsa on alati võimalik sattuda, aga sel juhul lõpeks see olukord samal hetkel 112 kutsumisega.

Taevas seda sinu lugemisoskust küll. Seda ma räägingi ju (tegin ka boldi, et sul lihtsam oleks), et ilmselgelt pole sa selliseid jõhkrusi talunud. Aga sa ehk oled ometi kuulnud, et nii kahjuks tehakse ja naine miskipärast ei lähe esimese “mine persse” peale minema. Mitte et seda õigustaksin, ma ise ka pole pidanud seda üle elama, aga silmad-kõrvad peas, ma tean, et sellist suhtlemist tuleb peredes ette. Oled kuulnud, lugenud ehk? Tore. Ei ole? Väga imelik. Kus keldris sind kinni hoiti lapse ja noorena?

#3929203:

Miks seda nii keeruliselt seletada on vaja? Selle nähtuse kohta on ju olemas lihtne lause: mees on õnnelik, kui ta seksib, naine seksib, kui ta on õnnelik.

Mispoolest sinu öeldu kuidagi lihtsam on kui see, mida tema ütles 😀

See, et inimesed teineteisega ei räägi, ei pruugi üldse olla mossitamine. Mina ja mu mees ei räägi ka mõnikord mitu päeva, sest meil on vaikides ka hea koos olla. Teemegi omi toimtamisi sõbralikus vaikuses või üksikuid fraase vahetades, selle juurde kuuluvad ka sõbralikud žestid, nagu möödaminnes mõni pai või musi. Rääkimise alla ei kuulu viisakusvormelid (tere hommikust, head ööd) ega ka funktsionaalsed fraasid, nagu: ma teen süüa, tahad ka, lähen poodi, on sul midagi vaja, vms.

Kui ma saan mõnest mehe ütlemisest haiget (solvumisi ma endale ei luba!), siis ma tõmbun endasse ja püüan kõigepealt ise aru saada, mis konkreetselt mind antud olukorras riivas. Ja siis ma tõesti ei räägi. Ma ei mossita, vaid hoidun võimalikult omaette. Viisakusfraasid ja funktsionaalsed fraasid toon endiselt kuuldavale.

Kui ma olen mehe käitumise peale nördinud (paar korda on juhtunud) – enne olen olukorra oma peas selgeks mõelnud ja leidnud, et see oli tema hoolimatus (mitte süü!), mis minu jaoks lubamatu, siis ma eiran teda. Ei mossita, vaid teda pole lihtsalt minu jaoks olemas. Teda “pole minu jaoks kodus”, seega pole viisakusväljendeid ega neid funktsionaalseid fraase, vaid toimetadki rahulikult, nagu siis kui oled üksi. Ilma igasuguse demonstratsioonita.

Selle peale ta tunneb huvi (mingi aja pärast, kui saab aru, et teda “pole”), mis viga. Kui ma koheselt (peale asja üle läbimõtlemist) püüaksin olukorda selgitada või lahendada, ei jõuaks see kuhugi (proovitud!).

#3929381:

Väga kenasti endale mustast valgeks seletatud puhas mossitamine ja “pilt on, häält ei ole” tavaline terror.

Mis vahet on vaikimisterroril ja sõnadega solvamise terroril ja millal saab suhtes vaikimisest ükskõiksus ja solvangutest allasurutud viha kaaslase vastu..

Siin foorumis on üks vanem meesterahvas, kel polegi muud eesmärki kui erinevaid teemasid trollida ja vaielda selle üle, mida keegi kirjutanud on.

Miks ma peaks siis olema kodus kellegagi koos ja omaette vaikima? Kui ma tahan olla vaikselt omaette, lähen ise kodust ära ja teen oma asju omaette ja üksi.

#3929361:

See, et inimesed teineteisega ei räägi, ei pruugi üldse olla mossitamine. Mina ja mu mees ei räägi ka mõnikord mitu päeva, sest meil on vaikides ka hea koos olla. Teemegi omi toimtamisi sõbralikus vaikuses või üksikuid fraase vahetades, selle juurde kuuluvad ka sõbralikud žestid, nagu möödaminnes mõni pai või musi. Rääkimise alla ei kuulu viisakusvormelid (tere hommikust, head ööd) ega ka funktsionaalsed fraasid, nagu: ma teen süüa, tahad ka, lähen poodi, on sul midagi vaja, vms.

Kui ma saan mõnest mehe ütlemisest haiget (solvumisi ma endale ei luba!), siis ma tõmbun endasse ja püüan kõigepealt ise aru saada, mis konkreetselt mind antud olukorras riivas. Ja siis ma tõesti ei räägi. Ma ei mossita, vaid hoidun võimalikult omaette. Viisakusfraasid ja funktsionaalsed fraasid toon endiselt kuuldavale.

Kui ma olen mehe käitumise peale nördinud (paar korda on juhtunud) – enne olen olukorra oma peas selgeks mõelnud ja leidnud, et see oli tema hoolimatus (mitte süü!), mis minu jaoks lubamatu, siis ma eiran teda. Ei mossita, vaid teda pole lihtsalt minu jaoks olemas. Teda “pole minu jaoks kodus”, seega pole viisakusväljendeid ega neid funktsionaalseid fraase, vaid toimetadki rahulikult, nagu siis kui oled üksi. Ilma igasuguse demonstratsioonita.

Selle peale ta tunneb huvi (mingi aja pärast, kui saab aru, et teda “pole”), mis viga. Kui ma koheselt (peale asja üle läbimõtlemist) püüaksin olukorda selgitada või lahendada, ei jõuaks see kuhugi (proovitud!).

Huvitav, et teil need vaikimisepäevad samale ajale langevad. Ka minul võib olla vaiksemaid hetki, aga kui üks juba rohkem suu lahti teeb ja mingeid mõtteid või muljeid jagab, siis ei jää neist vaikuseminutitest küll midagi järgi. Kui suured suhtlejad te muidu üldse olete? Tundud väga kaalutletud ja pragmaatiline inimene.

Miks kõik arvavad, et vaikime on karistus? Karistus on see siis kui teine osapool tahab rääkida. Aga kui kumbki ei soovi, siis pole see mingi terror. Meil nt on kardinaalselt erinevad väärtushinnangud mingites asjades ja kui need asjad on parasjagu aktuaalsed, siis hoiame sügavat distantsi, et mitte tülitseda, sest kompromissile ei lähe me oma usus ja veendumustes kumbki. Aga me oleme ka muidu äärmiselt omaette hoidvad ja vähese jutuga inimesed mõlemad, seetõttu pole sellised vaikimisperioodid meie jaoks mingid tragöödiad. Kõige pikem vaikimine on kestnud 4 kuud. Kooselu 15a.

#3929361:

See, et inimesed teineteisega ei räägi, ei pruugi üldse olla mossitamine. Mina ja mu mees ei räägi ka mõnikord mitu päeva, sest meil on vaikides ka hea koos olla. Teemegi omi toimtamisi sõbralikus vaikuses või üksikuid fraase vahetades, selle juurde kuuluvad ka sõbralikud žestid, nagu möödaminnes mõni pai või musi. Rääkimise alla ei kuulu viisakusvormelid (tere hommikust, head ööd) ega ka funktsionaalsed fraasid, nagu: ma teen süüa, tahad ka, lähen poodi, on sul midagi vaja, vms.

Kui ma saan mõnest mehe ütlemisest haiget (solvumisi ma endale ei luba!), siis ma tõmbun endasse ja püüan kõigepealt ise aru saada, mis konkreetselt mind antud olukorras riivas. Ja siis ma tõesti ei räägi. Ma ei mossita, vaid hoidun võimalikult omaette. Viisakusfraasid ja funktsionaalsed fraasid toon endiselt kuuldavale.

Kui ma olen mehe käitumise peale nördinud (paar korda on juhtunud) – enne olen olukorra oma peas selgeks mõelnud ja leidnud, et see oli tema hoolimatus (mitte süü!), mis minu jaoks lubamatu, siis ma eiran teda. Ei mossita, vaid teda pole lihtsalt minu jaoks olemas. Teda “pole minu jaoks kodus”, seega pole viisakusväljendeid ega neid funktsionaalseid fraase, vaid toimetadki rahulikult, nagu siis kui oled üksi. Ilma igasuguse demonstratsioonita.

Selle peale ta tunneb huvi (mingi aja pärast, kui saab aru, et teda “pole”), mis viga. Kui ma koheselt (peale asja üle läbimõtlemist) püüaksin olukorda selgitada või lahendada, ei jõuaks see kuhugi (proovitud!).

17 oled või? Milleks selline pubekalik vaikimisterror ja mehega manipuleerimine? Ütle mis sind häirib ja ära käitu nagu tita. Mees ei pea kogu aeg nuputama, millega ta prouat jälle solvas. Olen mees ja sellise naise saadaks ma ruttu pikalt.

#3931096:

#3931045:

#3930980:

Kõige pikem vaikimine on kestnud 4 kuud.

Ühtegi sõna teineteisega ei rääkinud? 4 kuud? Taevas halasta! Ja nii sobib teile? Ma ka mingi eriline lobalõug pole, aga 4 kuud mitte rääkida inimesega, kellega koos elad, no see on ikka ülim tase.

Inimesed on erinevad, aga 4 kuud on minu silmis ikka väga pikk aeg.

Ehk ongi. Aga väga toniseeriv on vahepeal teineteisest puhata ja lihtsalt endale keskenduda.  Hoopis hullem on tülitseda, vaielda ja mingit oma õigust ja ootusi taga ajada. Aga ma rõhutan, et meil ongi kindlasti pisut ebatraditsiooniline suhe – me sobime selles suhtes omavahel väga hästi. Me räägime ka muidu ülivähe – mõnel päeval ei räägi ka siis midagi kui mingeid eriarvamusi pole olnud ja kõik on täiesti ok. Kommenteerisin lihtsalt seetõttu, et naljakas on lugeda, kuidas vaikimist peetakse üks üheselt terroriks ja suhtesurmaks. See ei pruugi nii olla. Vaikus on kuldne!