Mul oli imeline mees. Ilus, heas vormis, hea tööga, hooliv, naljakas, osales minu jaoks piisavas mahus kodutöödes. Laps oli ühiselt planeeritud ja oodatud. Raseduse ajal ei lasnud ta mul isegi prügikotti välja viia ega kõrgemalt riiulilt asju alla võtta. Sünnitus oli raske ja pika taastumisega, mu ema tuli meile peale sünitust appi 2ks nädalaks, selle aja sees ema tegi süüa ja koristas ja pesi pesu, mida mees sel ajal tegi isegi ei mäleta, see oli raske periood minu jaoks.
Nüüd on laps 4kuune ja mees oleks nagu tundmatuseni muutunud pärast isaks saamist. Ta konkreetselt ei tee mitte midagi kodus. Kui on lapsega, siis see seisneb selles, et istub lapse kõrval maas, nina telefonis. Ise ei saa ta sellel ajal isegi endale klaasi vett võtta sest ta ‘tegeleb lapsega’. Kui mina tegelen lapsega, siis mees puhkab ja on arvutis või telefonis.
Meil ei ole suur majapidamine ja palju tööd siin polegi, aga nii palju et pesu pesta, nõusid masinasse panna, mõni lihtne söök teha või tolmu imeda – asjad mida mees seni on osanud teha ja vabatahtlikult teinud – null! Mina saan need asjad kõik ka lapse ärkveloleku ajal tehtud, beebi puusal. Kui suure tüli ja solvumise üles kakun, siis mees natuke midagi liigutab, aga nii halvasti kui võimalik, nii aeglaselt kui võimalik ja sellise solvumisega, et tunnen ennast süüdi kui täiskasvanud mees oma kodus iseendale süüa teeb. Sellest rääkimata, et tülitsemine võtab rohkem aega ja energiat kui ise ära tegemine. Kui palun mehel vannitamiseks vannivee valmis panna samal ajal kui mina teises toas lapsega tegelen, hõikab ta mins vannituppa appi – tema paneb vannivett jooksma aga mina pean võtma kapist termomeetri ja vanniõli ja rätikud. Kui ma ei tee päeva jooksul süüa, siis mees koju tulles kas ei söö või närib leiba. Kindlasti ei tee ta tervele perele süüa ja kui teeb endale võileiba, pole kordagi küsinud kas mina ka soovin.
Mees EI PEA meid üleval, mul on korralik sissetulek, ma ei eelda et ta teeks rohem kui varem, tehku midagigi. Ma tõesti ei tea miks ja kuidas niimoodi juhtus või kas mina seda põhjustanud olen. Kui virisen oma aja puudumise üle on mees tohutult lahke – peale seda kui MINA olen lapse pika võimlemise peale uinakusse pannud tuleb mees ütlema, et ma nüüd puhkaks sel ajal kui laps magab. Tere tore ja aitäh – nagu ma ise ei teaks et laps magab ja praegu saan puhata.. kuni laps 25 minuti pärast jälle ärkab.
