Teema: Mees muutus pärast lapse sündi kasutuks

Tõmbasite emaga mehel vaiba jalge alt ega ole teda pärast püsti lasknud. Mis enne oli tema kodu, kus tema oli peremees, kes kõige eest hoolitses, muutus mingil hetkel naiste tallermaaks, kes kõike korraldasid ja kamandasid ning kellel tema korraga jalus olema osutus. Kui enne sai ta kõike kodus teha, mida tarvilikuks pidas ja tal oli tore naine kelle eest hoolitseda, siis nüüd on tal kodus fuuria, kes muudkui nõudmisi esitab ja millegiga rahul ei ole. Pakun, et mehe ootused suhtele vastamist ei leia ning see omakorda on võtnud igasuguse motivatsiooni pingutada. Teda valdab tüüpiline sünnitusjärgne depressioon ja vahendid tema sellest väljaaitamiseks on sinu käes.

Mis hirmsat tegelemist vajab mõnekuine imik?

Tead, mul oli kodustöötav mees. Kui mina hommikul lahkun, tema magab. Minust jääb järgi puhas elamine. Tulen õhtul koju, laga, pesemata nõud, tühi külmik ja küsitakse veel rahumeeli, et mis süüa saab. Mina ei tea, mina söön oma võileiba.

Kõlab tuttavalt?

Ma ei tea, kas saad temaga äkki korraks maha istuda ja süüdistamata rääkida, et sinu võimete piir on käes ja sa pead väljast abi paluma (sugulaste käest või variant on ka lapsehoidja/koristaja võtta). Ja seejuures selgita vaid enda hetkeolukorda ja vaatepunkti. Saad küsida, kuidas mees näeb, et asju saaks paremuse poole suunata, mis tema ideed on koduse elukorralduse osas. Praegune kurss teil ei tundu kõrvaltvaatajale jätkusuutlik. Väga kahju, et mees ei ole veel valmis tunnistama, et vajab abi või et teie koos vajate abi. Kahju, et abi palumist ja vastuvõtmist häbenetakse.

#3881218:

Mis hirmsat tegelemist vajab mõnekuine imik?

Tead, mul oli kodustöötav mees. Kui mina hommikul lahkun, tema magab. Minust jääb järgi puhas elamine. Tulen õhtul koju, laga, pesemata nõud, tühi külmik ja küsitakse veel rahumeeli, et mis süüa saab. Mina ei tea, mina söön oma võileiba.

Kõlab tuttavalt?

Ei, ei kõla. Toidu toob kuller, iga nädal samu asju, isegi nimekirja ei pea koostama ainult vajuta ‘osta’. Isegi selleks pole aega enam, varasemalt sai isegi autoroolis seda nuppu vajutades. Laga ei ole, oleme puhtad inimesed, kuid nüüd on ukse kõrval olev prügikott nähtamatuks muutnud, kassikaka enam ei haise (kass on mehe oma, oli tal juba enne kooselu, minule ei tule isegi sülle), nõudepesumasina uks enam lahti ei käi, nõud pannakse masina kohale tasspinnale või jäetakse söögilauale. Nädalavahetusel ära sõites olen mina hilises sõidus süüdi, kuna julgesin eelmisel õhtul paluda et mees ise ukse kõrval koos olevad asjad ette autosse viiks. Muidugi ei viinud ja saan neid ise samal hommikul kolm käiku tassida, siis lapse riidesse panna, siis enda riidesse panna ja siis mehe kohale hõigata kui kõik on valmis ja kuulda kuidas minu pärast hiljaks jääme.

Kõrini on.

#3881270:

Kuule loe nüüd ise oma juttu, saad siis ka äkki aru, et kuskil on mingi räme loogikaviga. Sul kas see mees ei olnud enne ka nii supertore nagu endale ette kujutasid. Või on midagi temas mingil põhjusel väga katki läinud.

Proovi temaga rääkida rahulikult, ilma süüdistamata, etteheiteid tegemata. Räägi sellest, mida sina tunned, et sinu jõud on otsas (ja ära sealjuures lisa, et see on otsas sellepärast, et tema on nii-ja-naasugune). Pane kasvõi kirja kõik, kui rahulikult rääkimisest midagi välja ei tule.

Inimeste traagika on paraku see, et sina ei saagi teda sundida abi otsima ja sina ei saa teda muuta, ta peab ise selleks valmis olema. Mida sina saad teha on väljendada selgelt ja ilma hinnanguteta oma tundeid ja seisukohti. Tähtis on aru saada, et see on raske olukord teie elus ja süüdlaste otsimise asemel tuleks tegeleda põhjuste ning nende lahendamisega.

Ja sina ju ometi saad minna terapeudi juurde, kes äkki õpetab sulle, kuidas mehega suhelda või kuidas seda puntrat lahti harutada? Su ema või keegi saab samal ajal ju kasvõi õues lapsega jalutada vms, kui mehe kätte last ei usalda.

Vaata, enne oli kaks inimest hoolitsemas kahe töölkäiva inimese eest. Koristamist polnud palju, söödi väljas, prügikott viidi välja kord nädalas.

Nüüd on üks neist kodus, iga päev vaja tolmuimejaga üle käia, pesu pesta ja iga hommik on mähkmekott ukse taga. Ja naine, kes nõuab, et tema eest hoolitsetaks. Mehel aga on sama vastusrikas töö.

#3881218:

Mis hirmsat tegelemist vajab mõnekuine imik? Tead, mul oli kodustöötav mees. Kui mina hommikul lahkun, tema magab. Minust jääb järgi puhas elamine. Tulen õhtul koju, laga, pesemata nõud, tühi külmik ja küsitakse veel rahumeeli, et mis süüa saab. Mina ei tea, mina söön oma võileiba.

Sul on endal kodus mehemõõdus imik, kes iseenda eest hoolitsetud vaevalt saab, aga teise kallal võtad “mis tegelemist tahab mõnekuine imik”?? Nagu päriselt leiad, et oled õige inimene irisema või? No nii ülbe ja õel annab ikka olla! Nelajkuune hakkab tegema oma 40-minuti unesid, niiet see laps enam ei maga kogu aeg (kui ennegi magas), öised ärkamised, imetamine jne. Mis su mees tahab ka mähkmevahetamist?

Teemaalgataja, katsu rahulikult asja seletada, tülitsemine ei tõsta kellegi motivatsiooni ja sinu kirjas on juba tõesti suur annust kibestumist ja süüdistamist, mida “ideaalse mehe” 3,5kuulise muutumisega ehk veel ei peaks olema, anna aega pereelu paika loksuda.  Ja õpetadki issile, kus on vanniõli ja rätikud, seletad rahulikult, et nüüd ta siis teab, kust neid järgmine kord võtta on! (Endal hambad tangis, et kuidas ta niii loll ja saamatu on…)

#3881244:

Nädalavahetusel ära sõites olen mina hilises sõidus süüdi, kuna julgesin eelmisel õhtul paluda et mees ise ukse kõrval koos olevad asjad ette autosse viiks. Muidugi ei viinud ja saan neid ise samal hommikul kolm käiku tassida, siis lapse riidesse panna, siis enda riidesse panna ja siis mehe kohale hõigata kui kõik on valmis ja kuulda kuidas minu pärast hiljaks jääme. Kõrini on.

See terapeut ilmselt vihastaks mu peale… aga mis mõttes sa tassid asju, miks mees ei tassi? Et siis mees vahib kuskil kalanäoga, kui sina rassid ringi nagu orav rattas ja siis tuleb veel õiendama, et miks sa nii aeglaselt rabelesid ja nüüd te jääte hiljaks. Ja siis ei sa ei ütle ka veel midagi? Oi, ma ütleks ja palju. Parem suur tüli kui pikk vindumine.

#3881218:

Tead, mul oli kodustöötav mees. Kui mina hommikul lahkun, tema magab. Minust jääb järgi puhas elamine. Tulen õhtul koju, laga, pesemata nõud, tühi külmik ja küsitakse veel rahumeeli, et mis süüa saab. Mina ei tea, mina söön oma võileiba.

Sa oled ikka päris kehva valiku teinud, aga ilmselt sulle meeldib.

Üldiselt on nii, et selleks, et ema puhata saaks, peab ta kodust lahkuma, ilma lapseta. Vähemalt alguses. Leiad või leiutad endale põhjused, nt trenn, massaaž, sõbrannadega või perega kokkusaamine vms, EI LASE MEHEL ENDALE ÖELDA “AGA SINNA SAAB JU LAPSEGA MINNA”, ehk siis lapse jätad kindlasti mehega ning ära peaksid olema vähemalt paar tundi. Telefonile ei vasta (jällegi, vähemalt esimestel kordadel, kuni rutiin tekib). Ja nii mees õpibki. Muidugi kahju, et teda nagu last õpetama peab ja ei usu, et see teie mehe-naise suhtele hästi mõjub (milline naine tahab oma pojaga seksida?), aga kui sa väga hädas oled, tee nii.

Ei, TA ei käitu samamoodi, TA hooldab neljakuist imikut!

#3881499:

Kui on elekter, soe jooksev vesi, pesumasin, nõudepesumasin, keskküte, prügikast hoovis. Wolt, e-selver.

A su enda mees ei saanud selle kõigega hakkama, kuid naine tite kõrvalt peab saama? Saan muidugi aru, kuidas sellise mehega kibestumine silme eest mustaks võtab.

#3881523:

#3881499:

Kui on elekter, soe jooksev vesi, pesumasin, nõudepesumasin, keskküte, prügikast hoovis. Wolt, e-selver.

A su enda mees ei saanud selle kõigega hakkama, kuid naine tite kõrvalt peab saama? Saan muidugi aru, kuidas sellise mehega kibestumine silme eest mustaks võtab.

Ei saanud jah. Jätsin ta maha. Mis siin ikka kibestuda.

TA ei tundu ka saavat hakkama.

Mehe eest ei tohi mitte midagi ära teha. Mehed muutuvad kiiresti mugavaks ja aina enam hakkab siis kõik sinu teha jääma. Seda sa ju ei taha.

TA siin.

Jah, ma eeldan oma mehelt õhtusööki. Eostasime lapse partneriga, kes tegi õhtusööki. Kui teie peres on algusest peale kodu teie õlul, fine by me, teie peres on nii. Meie peres polnud varem nii. Ma ei oleks sünnitanud last suhtesse, kus kogu olme on planeerimisest teostuseni 100% minu õlul. Sain lisaks beebile meesimiku samuti. Ma ka  ei kavatse jääda sellisesse suhtesse, aga olen selle päästmise osas väga nõutu praeguseks. Tean, kuidas panna inimesi tegema asju nii, et nad ise tunnevad pärast tänulikkust. Kuid see eeldab siiski kahepoolset suhtlust, et teine ka natukenegi mõtleb kaasa, huvitub ja teeb midagigi. Et ollakse ise huvitatud asjast. Mina ei saa päästa teist inimest, kui ta ise seda ei soovi või suhet üksi üleval hoida.