Nojah.
Petmine ja armukese pidamine ei pruugi ilmtingimata ju samad asjad olla.
Oletame, et tahad väga armukest pidada ja annad sellest oma püsipartnerile teada, ja tema ütleb, et “ole lahke, muidugi, tore, olen isegi sellele mõelnud, teeme ära” – siis pole ju tegemist petmisega, kuivõrd asja aetakse avalikult ja kõik asjaosalised on kursis ja kõigile on võrdselt lubatud.
Aga kui tahad armukest pidada ja püsipartneri eest salaja, siis on tegemist juba petmisega. Eriti tobe on, kui veel oma partneri puhul kiivalt jälgid, et ta mõne vastassoo esindajaga liiga pikalt ei vestleks või oh jumal, äkki isegi naeratas korraks…
Mul on vaid kogemus, kus mees pidas armukest salaja, petmised ja valetamised, ja enda elu esikohale seadmine – lapsedki ununesid… Ja tulemus on, et mul pole mingit soovi rohkem kokku puutuda, sest ma tean ju, et selle mehe arvates ma ei väärigi muud kui ärakasutamist, valetamist… A milleks mu ellu sellised inimesed?
Oleks mees öelnud, et vot elu on jama, nii ei saa, arutame, mida saaks ette võtta – läheme lahku näiteks. Siis oleks ma tundnud, et ka minuga arvestatakse ja peetakse täiemõistusega olendiks. Ja ma suhtuks mehesse ka pärast lahkuminekut paremini (polnud ju esimene lahkuminek). A nüüd? Mida mees selle pika salajase armukesepidamisega siis saavutas või kellele see hea oli? Ammu oleks võinud otsad kokku tõmmata ja igaüks oma teed minna.
Huumorit kah. Seesama mees ütles ühes konfliktsituatsioonis mulle tigedalt : “Mis sul nüüd viga, hea vaba olla, aga mina pean kõige eest kannatama”