Teema: õpetajate tase

#3227965:

Ning enamasti on paraku ikka nii, et kui õpetaja on koolitusel, siis tund jääb lihtsalt ära või suurematele lastele antakse iseseisev töö. Seega töökoormuse mõttes pole see lisatöö.

Enamasti on paraku nii, et kui antakse iseseisev töö, siis peab seesama koolitusel (või kodus haige) olev õpetaja selle esiteks ette valmistama ja teiseks hiljem ära parandama, nii et see on lisatöö küll.

Kui tund lihtsalt ära jääb, peab õpetaja leidma võimaluse antud materjal lastele siiski selgeks õpetada, ehk töökoormust see kokkuvõttes ei vähenda. Seda peab suutma ka siis, kui su ainetunnid on pandud reedele ja jäävad vähemalt kord kuus ära spordipäeva, mõne püha või lihtsalt veerandilõpu pärast.

#3227965:

#3227948:

Õpetajatööst teab päriselt vaid õpetaja ise ja arvatavasti ka ta elukaaslased. Aga juba lähiringi sõbrad ja sugulased ei saa täpselt aru, miks ei ole õpetajana töötaval inimesel üldse aega ja miks ta koguaeg ka kodus tööd teeb ja kas ikka päriselt teeb.

Seega õpetaja tööd ei saagi sisuliselt kommenteerida see, kes pole seda ise teinud.

Aga siis ei peaks te ka end häirituna tundma, kui arvatakse, et teie töö nii pingeline ikka ei ole, kui muljet jätta proovitakse. On ju selge, et kui soovid, et sind mõistetaks, siis selle eelduseks on, et suudad oma mõtteid ka selgitada ja arusaadavaks teha.

Jah, koolitused ja töögrupid ja aruanded, arusaadav, kuid neid pole ju ikka iga päev. Ning enamasti on paraku ikka nii, et kui õpetaja on koolitusel, siis tund jääb lihtsalt ära või suurematele lastele antakse iseseisev töö. Seega töökoormuse mõttes pole see lisatöö. Konkreetne küsimus on, et kas iga päev 3 tundi ei ole selle kõige tegemiseks piisav, mida loetlesid, pluss kontrolltööde või vihikute kontroll ning suhtlemine lapsevanematega? Mulle tundub, et peaks olema. Pealegi on olemas veel koolivaheajad, olen aru saanud, et koolitused ja aruandlus ja dokumendid kuuluvad just koolivaheajal õpetaja töö hulka? Kui ei kuulu ning aruanded ja koolitumine tehakse ära igapäevaselt, siis on koolivaheajad ju omakorda lisapuhkus?

Ei tunnegi enam ammu häirituna, et sellest aru ei saada. Ja muljet mul pole vaja jätta.
Enda pereliikmed on küll vahel öelnud, et lõpeta see enesepiinamine juba ära. Ka laps on öelnud, et ta tahaks, et emmel vähem tööd oleks. Lisaks teismeline, et kui sügis algab, siis ei saa sinuga enam üldse rääkida. Jah, selline see kodune elu on. Kahjuks! Väga palju on arenguruumi, kuidas tööle piiri tõmmata.
Kahjuks läbiviidud uuringud näitavad, et õpetajate seas on stressitase väga kõrge, läbipõlemise oht väga suur. Eks sealt tulevad ka vaimse tervise probleemid ja lastevanemate kommentaarid netis teemadel, kui ebakompetentselt üks või teine õpetaja on käitunud.
Lastevanematele võiks ju andeks anda nende ebapiisavad suhtlemisoskused. Õpetajale seda aga lubada ei saaks.

Mind hakkab nüüd ikka väga huvitama, mis pagana ülieriline kiirtempo sellel õpetajal siis on, mida muudes ametites ei ole. Kas keegi tooks mõne näite kiirest päevast? Minul on tööl päevi, kus pole aega lõunat süüa ega ühtegi isiklikku e-maili lugeda, kus minutid on hinnas ning ühegi töökaaslasega sõnagi ei vaheta, toimetad oma asju ja keskendud, et midagi ei ununeks. Rekordina olen sellises pinges töötanud järjest 12 tundi, siis maganud ja söönud 6 tundi ning edasi veel 10 tundi põrutanud, siis sai töö valmis ja sai pilgu arvutiekraanilt tõsta. Samas on ka päevi, kus on töö ajal aega sekretäriga lobiseda, sööma minnes ka poest läbi käia ning kohe ära teha klassijuhataja küsitud ülekanne, sest muidu ununeb ära. Millised need õpetaja päevad siis on, et nii kole kohutav olla on? Hullud lapsevanemad jätke kõrvale, need pole vist siiski igapäevane juhtum, või tänapäeval juba on? Ka minul võib juhtuda, et mõni klient või kolleeg on bitchi tujus või üritab mind paika panna. Ja ka ülemus on halvasti öelnud, kuigi tegelikult hindab mind, ma tean.

Minu tavatöö tähendab sageli sellist tempot, et nuusatagi ei jõua, olen la kuu aega järjest 6 tunniste magamistega toimetanud ja öösiti aruandeid vorpinud. Aga ikkagi see tempo vaheldub. Mõni päev on rahulikum. Sa tead, et see tempo ei ole lõputu, muidu põleksid läbi. Tihti ma pean küll palju jõudma aga ma ei pea seejuures pidevalt suhtlema. Samas kui ma klassi ees paar tundi olen olnud, olen läbi nagu narts, sest sa ei saa hetkekski lõdvestuda, sul peab igal üksikul hetkel jäägitut tähelepanu mitmes suunas olema jagatud. Aja jooksul see küll paraneb, et nii ropult paar tundi klassi ees enam ei väsita. Aga jah, isegi kui õpetan ĺenda jaoks midagi triviaalset, siis vajadus erineva tempoga edenevaid inimesi pidevalt aidata, hallata massi tegelasi, kes vähimagi tähelepanu lõdvaks laskmise korral keskendumise kaotavad, mind isiklikult see väga väsitab. Seetõttu mina ametilt õpetaja ei ole. Lisaks veel pidev vajadus lõputute projektide jms. Järgi, et õppimist ja koolipäevi huvitavamaks muuta. Paraku need projektid, uurimistöd, väljasõidud jne tegelikkuses ei mahu tööpäeva sisse ära, nii et paljud näpistavad tööaega pere arvelt.

#3227980:

Kui sa teed ületunde, siis oleks asjakohane olnud seda ka märkida – et see töökoormus pole mitte ühele kohale vastav, vaid teed rohkem tööd ja seega saad ka palka rohkem. Meenutan, et teema on õpetaja madalast palgast ning sellele vastavast suurest (?) töökoormusest. Sinu kirjeldatud töökoormusele ei vasta madal palk, vaid juba mõistlik palk, nagu ise ütlesid.

No vabandust, lugesin uuesti teemaalgatuse läbi ja no ei ole teema normkoormusega õpetaja kiirest tööst ja sellele mittevastavast palgast.

Selgitan siis 5-tunniga õpetaja päeva ka – see on üldjuhul algklasside õpetajatel, sest vanematel klassidel on igal juhul rohkem tunde ja seega ka õpetaja ei saa peale 5ndat tundi vabaks. Aga need 5 tundi on õpetaja jaoks veel oluliselt intensiivsemad, kui teise-kolmanda kooliastme õpetajal, sest algklasside lapsed vajavad peaaegu kõik individuaalset selgitamist ja juhendamist ja koputamist ja julgustmaist ja lohutamist jne jne. Algklasside õpetajaid kohtab õpetajate toas üliharva – nad lihtsalt ei jõua sinna, kogu aeg on tarvis kedagi aidata (nt paelu siduda, õppimisasju kotist leida, lohutada, probleeme lahendada jne). Peale 4-5 tundi on õpetajal siis küll jah tunnid läbi, aga tihti on needsamad õpetajad veel pikapäevarühmas. Lisaks vajavad algklasside lapsevanemad oluliselt rohkem tagasisidet oma lapse arnegu osas ja nad ei häbene seda igal ajahetkel küsida, selles eelnevalt õpetajaga kokku leppimata ja tihti isegi ei küsi, kas õpetajal on selleks aega ja solvuvad, kui aega ei ole. Lisaks on siis õpetajal peale tunde vaja jällegi kõik e-kooli kirja panna, vastata meilidele, parandada vihikuid, valmistada järgmiseks päevaks tunnid ette. No ei ole palju kergem 6-7 tundi andvast aineõpetaja tööst, kellel klassi juhatada ei ole.

#3228048:

Olen teist aastat koolis töötav noor õpetaja ning olen paljude eelpool kommenteerijatega eriarvamusel. Jah, õpetaja töö on raske, kuid milline töö seda ei oleks? Igas ametis võib tulla ette olukordi ja hetki, kus tunned, et enam ei jaksa ega suuda. Õpetajana annan iga päev järjest 6-7 tundi. See tähendab, et kella 14-15 paiku on tunnid läbi ning alustan tööde parandamisega/järgmise päeva tundide ettevalmistusega. See võtab aega 1-2 tundi, olenevalt parandamist vajavate tööde arvust ja järgmise päeva tundide keerukusest ning seda teen kas koolis kohe pärast tundide lõppu või sõidan koju, teen rahulikult tassi kohvi ning asun tööle. Seega on mu tööpäev läbi kella 16-17 ajal, nagu ka nö “kontoriinimesel”. Ei tea ma midagi meeletust aruandlusest, igapäevastest koosolekutest (jah, ühel päeval nädalas peab pool tundi varem tööle minema, et koosolekust osa võtta, kuid see ei ole midagi ületamatut). Muidugi pean välja tooma selle, et ma pole klassijuhataja. See tooks kindlasti lisakohustusi ning võtaks lisaaja. Ka ei ole mul veel lapsi, kuid see-eest õpin veel magistris, mis tähendab, et töötan 4 päeva nädalas ja loengutes pean käima alates neljapäeva õhtust kuni reede õhtuni (üle nädala ka laupäeviti). Vaheajad on meie koolis reeglina ka õpetajatel vabad, vahel juhtub 1-2 koolituspäeva. Aga see oleneb koolist, sest tean kohti, kus õpetajad peavad ka vaheaegadel oma tunnid reaalselt koolimajas täis istuma.

Algaja entusiasm. Kogetud. Nähtud.

#3228085:

Algaja entusiasm. Kogetud. Nähtud.

Või siis algaja objektiivsus, inimene pole veel jõudnud pidevalt kuuldud vingust läbi imbuda ning näeb asju veel nii nagu nad päriselt on.

#3228052:

Selgitan siis 5-tunniga õpetaja päeva ka – see on üldjuhul algklasside õpetajatel, sest vanematel klassidel on igal juhul rohkem tunde ja seega ka õpetaja ei saa peale 5ndat tundi vabaks.

Ükski neist, keda vaatasin, pole algklasside õpetaja. Kõik on põhikooli või gümnaasiumi aineõpetajad. Ma nüüd tõesti ei saa aru, kas minu laste koolides varjatakse õpetajatel tunde või mis.
6-7 tundi päevas on vaid neil õpetajatel, kellel on üks nädalapäev vaba. Vaatasin ka suvalisi koole, Reaal ja GAG – ka seal on õpetajatel nädalas kokku ca 24-25 tundi, mitte 35 nagu siin väidetud. Üksikutel on rohkem.

#3228052:

No vabandust, lugesin uuesti teemaalgatuse läbi ja no ei ole teema normkoormusega õpetaja kiirest tööst ja sellele mittevastavast palgast.

Neist kahest siiski viimasel paaril leheküljel räägitakse. Või mis mõtet oleks rääkida normkoormusega õpetaja palgast ning tuua sinna juurde välja ületunde tegeva õpetaja töökoormus?

#3228104:

mitte 35 nagu siin väidetud.

Ja lisaks loll ka veel.

#3228126:

#3228093:

#3228085:

#3228048:

Olen teist aastat koolis töötav noor õpetaja ning olen paljude eelpool kommenteerijatega eriarvamusel. Jah, õpetaja töö on raske, kuid milline töö seda ei oleks? Igas ametis võib tulla ette olukordi ja hetki, kus tunned, et enam ei jaksa ega suuda. Õpetajana annan iga päev järjest 6-7 tundi. See tähendab, et kella 14-15 paiku on tunnid läbi ning alustan tööde parandamisega/järgmise päeva tundide ettevalmistusega. See võtab aega 1-2 tundi, olenevalt parandamist vajavate tööde arvust ja järgmise päeva tundide keerukusest ning seda teen kas koolis kohe pärast tundide lõppu või sõidan koju, teen rahulikult tassi kohvi ning asun tööle. Seega on mu tööpäev läbi kella 16-17 ajal, nagu ka nö “kontoriinimesel”. Ei tea ma midagi meeletust aruandlusest, igapäevastest koosolekutest (jah, ühel päeval nädalas peab pool tundi varem tööle minema, et koosolekust osa võtta, kuid see ei ole midagi ületamatut). Muidugi pean välja tooma selle, et ma pole klassijuhataja. See tooks kindlasti lisakohustusi ning võtaks lisaaja. Ka ei ole mul veel lapsi, kuid see-eest õpin veel magistris, mis tähendab, et töötan 4 päeva nädalas ja loengutes pean käima alates neljapäeva õhtust kuni reede õhtuni (üle nädala ka laupäeviti). Vaheajad on meie koolis reeglina ka õpetajatel vabad, vahel juhtub 1-2 koolituspäeva. Aga see oleneb koolist, sest tean kohti, kus õpetajad peavad ka vaheaegadel oma tunnid reaalselt koolimajas täis istuma.

Algaja entusiasm. Kogetud. Nähtud.

Täiesti võimalik. Ma ei välista, et paari aasta pärast olen mõne teise ameti valinud. Praegu räägin aga oma senisest kogemusest.

On erinev, kas oled koolis õpetaja või tunniandja. Õpetaja tegeleb paljude muude asjadega ka. Koolidesse ongi palgatud ka tunniandjaid, kes tulevad tunde tegema, tihti vajades mõnd vaba päeva nädalas muudeks tegevusteks. Peaasi, et keegi oleks klassi ees ja lapsed õpetatud. Kui ühe tunniga on tööd parandatud ja ekooli tagasisidestatud ning järgmise päeva 5 tundi valmistatud, siis see on küll supervõime. Õpik-töövihik õpetajal ehk võimalik mõnikord. Aga tõesti kiitust väärt!

Iga päev ei ole töid parandada. Olen võõrkeeleõpetaja ja sõnade tööd teen näiteks tahvelarvutites, hoiab palju aega kokku nii tunnis kui ka parandades. Ja nagu ütlesin, siis olenevalt tundides on ettevalmistusaeg varieeruv.

Mina olen klassiõpetaja ning uut esimest klassi saades olen alati hämmeldunud, kuidas ma ei mäletanud, kui ülikeeruline on töö ajal isegi tualetis käia. Ma tõsiselt väldin vee joomist, sest mul pole aega mitte millegi muu jaoks, rääkimata kolleegidega jutustamisest või kohvitamisest. Pärast 4 järjestikust tundi on vaimne väsimus nii suur, et ma mõnikord lihtsalt jõllitan seina, et mingeidki mõtteid koguda. Jah, töö koolis võib meenutada teisi suhtlemisega seotud erialasid, kuid üldjuhul räägivad täiskasvanud kordamööda, kuulavad üksteist ning aktsepteerivad arvamuste erisusi. Tunniandmine on intensiivne töö, ei taha öelda, et väiksematel eriti, aga jah, väiksematel eriti:) Aga nagu mitmed kirjutasid, peab seda kogema, kirjeldamisest pole kasu.

Keegi nimetas, et õpetaja pole tippspetsialist. Mina näen ennast küll tippspetsialistina, minu alal pole võimalik rohkem tipum ollagi. Pärast 20 a töökogemusi (sh praktikantide juhendamist, õppematerjalide meeskonnas olemist, 3 korda aasta õpetaja kandidaadiks ülesseatud olemist jne jne), loomulikult magistrikraadi ning koolitusi vähemalt teise kõrghariduse väärtuses ainepunktide koguses, saan ma oma täiskohaga õpetaja riiklikku ettenähtud miinimumpalka (sest astmesüsteemi e karjaääri enam olemas pole ning koolide võimalused on erinevad). Mul õnneks on ka “teeniv mees”. Mees teenib vähemalt kaks korda rohkem, kuid kindlasti ei tee ta rohkem või pingelisemalt tööd kui mina. (Seda imestab ta isegi ning panustab tegelikult päris palju ka veel minu töösse – küll meisterdab mulle vajalikke vidinaid, oleme õhtuti lõikunud-kleepinud kogu peregagi. Ja üldse on ilmselt iga õpetaja abikaasa õpetajatööst palju rohkem teadlikum kui keskmine lapsevanem) Selles mõttes on palk siiski ebaõiglane, koormus, aga veel enam vastutus, on tegelikult suur. Töö on imeline ja üksluisusest kaugel, kuid muutunud õpikäsitlus (meil erakoolis pidev sõnaline tagasiside, eesmärgistamine, lapse huvidest ja individuaalsustest lähtumine, üldõpetused ja lõimingud jms) ning kaasav haridus on suured väljakutsed. Minu klassi üks erivajadusega laps viis mu praktiliselt paari kuuga sirinal läbipõlemiseni, sest abiõpetajaid ju Eesti koolis pole ning ülejäänud lapsed, teised erivajadused ja niisama hüpikud vajavad ka tähelepanu. See kõik nõuab professionaalsust, kuid tegelikult on vaja nii kogemusi, aastatega tekkivat intuitsiooni kui ka veelgi põhjalikumat õpetajakoolitust.

Õpetajatega seotud teemad kipuvad siin foorumis vanemaid ja õpetajaid vastandama ning see teeb tohutult kurvaks. Loomulikult tunneme me end puudutatuna, kui sellesama lapse, kellega me päevast päeva mässame, vanem ütleb, et tema meelest on meil tööd vähe ja palk kõrge. Minul on vanematega alati tihe ja hea koostöö ning ma olen selle eest tänulik, kuid see on tõesti üsna palju oma vaba aja ja pere arvelt tehtud ohverduste tulemus. Muuseas, õpetaja täiskoht on 7 tundi tööaega päevas, mida iseenesest on üsna ebareaalne saavutada (mõnikord on õnnestunud!). Kuid arenguvestlused nt kl 15st hiljem on tegelikult juba ületunnid, mille eest keegi ei tasu. Sõnalised hinnangud tunnistusele, mida teen laupäeval varahommikust hilisõhtuni, et pühapäeval pisutki vaba aega saada, on loomulikult tasustamata ning selliseid näiteid võib tuua veel ja veel. 56 päeva suvel – tavaliselt alles esimese kuu lõpupoole ütleb mu pere, et hakkab mind juba ära tundma. Ning kohusetundliku õpetajana hakkan ma loomulikult oma puhkuse teisel kuul järgmise õppeaasta ettevalmistusi tegema, et kuidagigi jõuda. Kui soovida oma lastele vähegi positiivse energiaga laetud ja puhanuid õpetajaid (mina näiteks 4 lapse emana soovin seda küll), siis suvevaheaja kallal nurisemine asemel võiks tegelikult selle täitsa isiklikke kasusid märgata (sest need on ju teie isiklikud lapsed, kes neid puhanuid ja rõõmsaid õpetajaid väärivad).

Tagasi tulles esitatud küsimuse juurde – jah, võib juhtuda, et koolis on õpetajaid, kel pole piisavalt taset. Kui peab leidma kiire ja esimese ettejuhtuva asenduse õpetajakohale. Kui õpetajakoolitusse pole kõrget konkurssi (sest palga ja tööülesannete suhe pole õiglased) ning õpetajaks ongi saanud keegi, kelle jaoks see pole ei kutsumus ega kirg (kuigi – see võib tulla ka hiljem, kui õnnestub saada nii toetav kool, toetavad vanemad kui suhe lastega) või kui õpetaja on läbipõlenud ning peaks tegelikult taastumiseks ja tervenemiseks aja maha võtma (seda võimalust ma ka Eestis tegelikult ei tea).

#3231928:

Märkuste kirjutamisest – kui meil on koolides lapsed, keda ei koti mitte miski, sest nende vanemaid ei huvita miski. Lapsed, kes suitsetavad kodus koos emaga, keda elavad isade uute naiste juures, kuid isa on Soomes. Lapsed, kellel on kodus katastroof ja veel 6 hooletusse jäänud õde-venda – mis märkused neid peaks distsiplineerima. Mida annab neile märkuse kirjutamine? Kas seal hakkab laspevanem siis rohkem kasvatama? Meil on kätte jõudnud olukord, kus teismelised on hakanud maha lööma nii üksteist kui vanemaid inimesi. Neil on mingist märkusest täiesti ükskõik.

Meile on juhtkond andnud selged korraldused KÕIK dokumenteerida, sest üha rohkem on vaja neid millalgi kellelegi kusagil esitada (lapsevanematest Haridusametini välja). Seega mida probleemsem laps või vanem, seda olulisem on võimalikult täpselt kõik kirja panna. Märkused, puudumised, kõik vestlused õpilastega ja vanematega. Hiljem võib vastupidine kurjalt kätte maksta, sest õpetaja või kool ei saa tõestada, et probleemiga ON tegeletud.

#3231967:

Nii – ah pagan – tuleb meelde – kaks last tõid õpilaspileti pildi. Lõikad, kleebid need, kirjutad pileti, otsid õpilasraamatu numbreid – viid direktorile allkirjastamiseks.

Kirjeldus oli selge ja ilmekas kuni selle detailini. Kleebid? Kirjutad? Kas Eestis on tänapäeval koole, kus veel ei ole mindud kiibiga õpilaskaardile üle?
Siin kerkisid kulmud ja tekkis küsimus, et kas sa mõtlesid jutu ise välja – kuigi no hästi mõeldud sel juhul, usutavalt. Või olid sa õpetaja viimati eelmisel aastakümnel.

Kiibiga õpilaspiletid on tasulised. paberil tasuta (õpilase jaoks). igas kiibiga õpilaspiletitega koolis on mitmes klassis on üks või mitu lapsevanemat, kes põhimõtteliselt pole nõus õpilaspileti eest sentigi maksma. nemad saavad paberpileti, et seda vajadusel bussis-rongis kontrollile näidata.
koolimaja uksest saavad nad siss koos kaasõpilastega vaid. sööklas on kiibi tuvastamise masina kõrval nende kohta eraldi nimekiri.

#3231983:

Kiibiga õpilaspiletid on tasulised. paberil tasuta (õpilase jaoks). igas kiibiga õpilaspiletitega koolis on mitmes klassis on üks või mitu lapsevanemat, kes põhimõtteliselt pole nõus õpilaspileti eest sentigi maksma. nemad saavad paberpileti, et seda vajadusel bussis-rongis kontrollile näidata.
koolimaja uksest saavad nad siss koos kaasõpilastega vaid. sööklas on kiibi tuvastamise masina kõrval nende kohta eraldi nimekiri.

Igas koolis ja veel enam, igas klassis, küll sellist jampsi ei ole. Võib olla on mõni kool Eestis tõesti, kes sellist asja harrastab, aga kahtlen. Koolil on lihtsam lapsele see kaart tasuta anda, kui kogu seda janti kleepimisest nimekirjadeni menetleda.

#3231967:

Kirjeldus oli selge ja ilmekas kuni selle detailini. Kleebid? Kirjutad? Kas Eestis on tänapäeval koole, kus veel ei ole mindud kiibiga õpilaskaardile üle?

Mul tuleb ka õhtul teinekord mõni tööasi meelde ja teen sipsti ära. Õudne asi.

No tule siis maa peale. Suur osa Eesti koole pole kasutusele võtnud kiibiga kaarte. Või arvad et suvalisel väiksel Kapa-Kohila koolil on sööklas kiibiga toidujagamine või. Teil Tallinnas võib olla on kiibid. Meil Võrus, Valgas, Viljandis,Paides, Raplas, Lihulas ja Vändras, meil on ikka paberil tihti jah.
Meil on näiteks siin 600 õpilasega kool ja kiipe pole. Naaberkoolis on 400 õpilast ja kiipe pole. Ja kolmandas linna koolis on 700 õpilast ja kiipe pole.
Ega Tallinn pole Eestimaa.

Aga muus osas. Proovi 7 korda 45 minutit veeta 25 pubekaga. Ja nii iga päev. See pole sul mõistlik mass, kellega suhelda. Seal on mõni ATH häirega, ja mõni kellel on kõigest savi, aga õigusi teavad ka need, kellest tulevikus need kriminaalid saavad. See ON kurnav, kui pead motiveerima 16 aastast, kellel pea ei võta ja kes ei taha ka, aga riik on ta tavakooli pressinud. Uppugu või ujugu. Ta vingub nagu 7-aastane, aga kehalt on juba suur. Lihtsalt pea ei jõua järele. Tema vanem ei viitsi pabereid ajada, ja kui vanem ei taha, siis see laps tiksubki.
Kui sa kell 15 tundide andmise lõpetad, siis on veel konsultatsioonid ja järelvastamised. Mõni käib mitu korda järele vastamas, sa koostad uue töö ja siis uue. Aga iga töö arvutis koostamine võtab noh 30 minutit vähemalt. Proovi näiteks matemaatilist teksti (võrrandisüsteemid, graafikud) sisestada.
Kas kujutad ette, kui kaua võtab aega ühe klassi lihtsustamisülesannete töö parandamine? Oletame, et ainult pooled lastest teevad ülesande algul vea. Vot selle veaga lahendad ise nüüd kogu ülejäänud ülesande kaasa. Ja ega nad ühesugust viga tee.
Seega kui sina teed vahel õhtul töö asju, siis mul kaob enamus õhtuid nii.
Gümnaasiumi kontrolltööde parandamiseks arvestan 3 tundi vähemalt.
Jah, mul on ülekoormus, aga kas omal soovil. Ei. Ma tahaks lihtsalt anda oma normtunnid, ja üleüldse mitte olla klassijuhataja. Aga – uut inimest lisaks ka sel aastal ei leitud.

Normaalne oleks tõesti nii, et annan kella 15 tunde, siis ühel päeval järelvastamine, teisel konsultatsioon, tööde parandamiseks kolm päeva. Kell 17 paneksin ukse selja tagant kinni ja läheksin.
Ja ei ole normaalne, et see nn klassijuhataja töö või tööde parandamine on peale kella 17.
Samuti pole normaalne, et mul algavad kell 8 tunnid ning kõik vahetunnid olen korrapidaja – millal peaks lõunat sööma? Isegi õpetajal peaks olema õigus 30 minutilisele lõunapausile.
Ja mul on kõrini sellest dokumenteerimisest. Istume kõurikutega nõustamiskomisjonis, sõlmime kokkuleppeid, mitme tunnised koosolekud. Siis tuled kell 17 sealt koosolekult ja kogu muu töö on ju tegemata. Tegelikkuses võiks keegi uurida, mitu protsenti neist lastest suudetakse normaalseks ühiskonnaeluks päästa.
No see Pärnu juhtum – ilmselt oli sadu tunde koos istutud selle lapse pärast. Tegeletud ja suunatud siia-sinna, tehtud individuaalseid õppekavu ja küllap olid tema õpetajad väga soojades kohtades käinud. Kasutegur?

Õpetaja töö on väga pingeline ja karm ning minu arvates peaks see olema paremini tasustatud.
Samas, mis puutub kaasavasse haridusse, siis lööge või maha, see on koolihariduse andmise algusest peale selline olnud. Lihtsalt, meil on nüüd selleks ilus silt välja mõeldud.
Vanasti olid ka kakupunnid, autismispektriga või millega iganes kummalised lapsed tavakoolis. Kes oma käitumisega väga häiris, saadeti vast jah kergemini minema.
Enne gümnaasiumide liitmist ja kaotamist tiksusid igas keskas pubekad, keda ei huvitanud miski, mida õp neile räägib.
Hetkel jah, vb peab õpetaja end nende õppetöösse kaasamiseks rohkem vaeva nägema, aga põhimõtteliselt mingit suurt vahet ma ei näe.

#3232138:

Ja ma endiselt meenutan – sul on suvel kuu aega pikem puhkus kui teistel ametikohtadel. 28*8=224 töötundi.

Pastoi nüüd. Neist 28-st päevast 8 on nädalavahetuse päevad eksju. Need on enamasti kõigil vabad.
Hea küll. Need on mul tasustatud, aga..
Isegi kui mul oleks 6 kuud tööl ja 6 vaba, ja nende vabade kuude töötunnid jaotada siis toimekate kuude peale – see ei toimi ju. Ikka on ööpäevas 24 tundi ainult. See ei ole eriti reaalne, et näiteks 16 tundi töötan ja 8 tundi jääb söömiseks, magamiseks, poes käimiseks, oma lastega tegelemiseks. Ja niimoodi kuude kaupa. Kui mitte muud, siis mu oma lapsed on ikka rohkemat tähelepanu väärt.
Sa võid mõnda aega nii vastu pidada. Siis murdud või hakkad üle laskma. Hakkad leiutama, kuidas ellu jääda.

Peale selle. Ületundide tasustamine. Arvate, et kui õpetajal on rohkem tunde kui normkoormus, et siis on 1,5 kordne tasu või? Oo ei. Sind premeeritakse selle eest vaba ajaga näiteks suvel. Aga tegelikult ma ei vaja seda vaba aega suvel. Ma vajan väiksemat aastaringset koormust. Tehke puhkus lühemaks, aga tehke nii, et tööpäev mahuks 8 tunni sisse. Leidke õpetajad, et ma ei peaks ületunde andma üldse.