Teema: õpetajate tase

#3233795:

#3233791:

#3233787:

#3233694:

Kuidas sulle lapsevanemana meeldiks, kui õpetaja ütleb ületundidele “ei” ja annab su lapsele nelja matemaatika tunni asemel kaks. Järgmiseks nädalaks peab nende kahe tunni materjal selge olema.

Ei, nii õpetaja teha ei saaks. Ta saaks ainult keelduda veel üht klassi lisaks võtmast, ehk et see klass jääks üldse õpetajata.

Järelikult peab ületundidest keeldudes töötama alakoormusega?

Kui õpetaja normkoormus põhikoolis on 24 kontakttundi nädalas, koolis on kaks seitsmendat klassi (5 ainetundi), kaks kaheksandat ja kaks üheksandat (igal 4 ainetundi), siis kuidas sa organiseeriksid õpetajale koormuse?

Sellises olukorras jääbki õpetaja kahe ületunniga nädalas muidugi. Aga nende ületundide eest peaks ikka reaalset raha saama, mitte mingit müstilist vaba aega. See on tavaline, et paar ületundi nädalas jääb (1-3), kuna reaalsed klassides ette nähtud normtunnid ei jagu nii täpselt selle täiskoormuse tundidega. Samas ma usun küll, et normaalsem oleks, kui täiskoormus ei oleks juba niigi võimete piiril, just sellesama põhjuse pärast (et täiskoormuse saamiseks tuleb sageli väike ülekoormus vastu võtta). Tegelikult, kui päris aus olla, oleks 20 nädalatundi normaalne normkoormus õpetajale (mille eest peaks muidugi saama vähemalt praeguse palga), sest siis tulebki normaalne töökoormus, kuna tööde parandamine, lisamaterjalide koostamine, dokumentatsioon ja muud õpetaja lisakohustused (mida aga mõne inimese arvates ei eksisteeri) võtavad ka aega.

#3233653:

Mind lapsevanemana häirib, kuidas praegu on kohutavad lapsed ja küll vanasti olid toredad.

Minu põhikooli lõpetamisest on möödas 28a ja sel ajal oli meil klassis palju probleemseid lapsi selle aja mõistes ja ka tänapäeva mõistes.

Aga mitte kedagi ei huvitanud see. Õpetajad veetsid oma tunnid klassi ees ära ja kedagi need probleemsed lapsed ei huvitanud. Jäeti ainult istuma, kui halvad hinded või ei käinud koolis.

Oli vaimse alaarenguga lapsi, füüsilise puudega lapsi, kokutaja, hüperaktiivseid lapsi.

Õnneks enamusel läheb elus hästi.

Tänapäeva lapsed ju üksi võttes ka toredad, ka kõige halvema käitumisega lapses on midagi head. Aga ma tunnen, kuidas õpetajad ei taha nendeni jõuda, ei siis ega ka nüüd. Kuigi on palju erinevaid tugispetsialiste koolides.

Selle kohta tahan öelda, et võrreldes 30 aasta taguse ajaga on koolis olukord hoopis teine.
Tol ajal oli õpetajatel ka mingeid õigusi õpilaste vaos hoidmiseks ja ma ei pea siin silmas mingit füüsilist vägivalda. Oma laste kehvade hinnete või käitumise kohta tehtud märkuste puhul ei rünnanud lapsevanemad niimoodi õpetajaid nagu tänapäeval. Tänapäeval on õpetajal (ja ka tugispetsialistil) ainult kohustused. Kodu ja perekond nagu ei vastutakski millegi (käitumise, puudumiste, õppimata jätmise jms) eest. Lastele ei tohi isegi kurjema pilguga otsa vaadata rääkimata mingite hinnangute andmisest.

#3233902:

#3233653:

Mind lapsevanemana häirib, kuidas praegu on kohutavad lapsed ja küll vanasti olid toredad.

Minu põhikooli lõpetamisest on möödas 28a ja sel ajal oli meil klassis palju probleemseid lapsi selle aja mõistes ja ka tänapäeva mõistes.

Aga mitte kedagi ei huvitanud see. Õpetajad veetsid oma tunnid klassi ees ära ja kedagi need probleemsed lapsed ei huvitanud. Jäeti ainult istuma, kui halvad hinded või ei käinud koolis.

Oli vaimse alaarenguga lapsi, füüsilise puudega lapsi, kokutaja, hüperaktiivseid lapsi.

Õnneks enamusel läheb elus hästi.

Tänapäeva lapsed ju üksi võttes ka toredad, ka kõige halvema käitumisega lapses on midagi head. Aga ma tunnen, kuidas õpetajad ei taha nendeni jõuda, ei siis ega ka nüüd. Kuigi on palju erinevaid tugispetsialiste koolides.

Selle kohta tahan öelda, et võrreldes 30 aasta taguse ajaga on koolis olukord hoopis teine.

Tol ajal oli õpetajatel ka mingeid õigusi õpilaste vaos hoidmiseks ja ma ei pea siin silmas mingit füüsilist vägivalda. Oma laste kehvade hinnete või käitumise kohta tehtud märkuste puhul ei rünnanud lapsevanemad niimoodi õpetajaid nagu tänapäeval. Tänapäeval on õpetajal (ja ka tugispetsialistil) ainult kohustused. Kodu ja perekond nagu ei vastutakski millegi (käitumise, puudumiste, õppimata jätmise jms) eest. Lastele ei tohi isegi kurjema pilguga otsa vaadata rääkimata mingite hinnangute andmisest.

Tõde on kusagil keskel.
Tõepoolest, õpetajatel ei ole enam õigust lapsi kasvatada, kuid õnneks ei viska õpetaja enam kriidiga, ei pane kaardikepiga vastu näppe ja ei kasuta füüsilist vägivalda. Olen päris nõukaajast ja mäletan oma kooli nagu eislet päeva. Kõik päevad ei olnud toredad (mind ei visatud ja kaardikepiga ka ei pandud, aga nägin küll). Sakutamine ja raputamine olid ka olemas. Ses mõttes on ju igati ok, et see ei jätku.
AGA, teiselt on meie seadused tõesti selliseks muutunud, et ei tohi ja vahel ka ei taha midagi enam teha.

Aga paljudes koolides on tekitatud vanemast koolis või ka kooli lähedal liikuvast vanemast suur ohuallikas. Kui vanem juba midagi küsida julgeb, siis see on hädaoht tervele koolile ja kooli mainele. Minu laste koolis see just täpselt niimoodi on. Näiteks vanemad soovivad lastevanemate üldkoosolekut, aga kool saadab klassijuhatajatega sõna, et “koosolekul ei ole midagi rääkida”…või lubatakse teha paari kuu jooksul, aga siis justkui unustatakse see ära ja koosolekut lihtsalt ei tehta. Tahaks küsida, ja tegelikult tahaks olla ka kooli jaoks olemas, teha kooliga koostööd, aga kool ei taha. Siis jooksedki pidevalt peaga vastu seina…ja kool räägib sellest, et vanemaid ei huvita.

Olen ka ise õpetajadiplomiga, hetkel töötan küll täiskasvanukoolituse valdkonnas. Lapsed käivad mul koolis.

Kahjuks pean tunnistama, et lapsed puutuvad kokku kiusamisjuhtumitega, ja mitte niivõrd kaasõpilaste, kuivõrd pedagoogide poolt. Kuna tegemist on katsetega kooliga, siis tunnevad sealsed pedagoogid ennast tunduvalt kindlamalt. Üks õpetaja näiteks ei tundnud kella – sisenes tihti klassi umbes 10 minutit pärast kella helisemist, ja kuna tunni materjali ei jõudnud sedasi õigeks ajaks läbi võtta, siis ei pääsenud lapsed ka vahetundi. Tihtipeale sõitis tund sedasi isegi söögivahetunnile sisse, mistõttu lapsed ei pääsenud sööma. Nii olid selle klassi lapsed pidevalt pikad koolipäevad üldse söömata. Ja kui lapsevanemad hakkasid huvi tundma ja püüdsid olukorda parandada, siis võttis too klassijuhataja ette esimese sel teemal sõna võtnud lapsevanema (kes juhtumisi ei olnud oma sotsiaalselt taustalt kuigi VIP, vaid täiesti tavaline) ning hakkas teda ja tema last kiusama. Kui lapsevanem selle õpetajaga rääkima läks, vastas too: “Kui teie laps ei suuda meie koolis hakkama saada, siis on tema koht piirkonnakoolis!”

St, õpetaja üritas kogu tekitatud probleemi taandada lapse “rumalusele”, kui tegelikult oli probleemi point hoopis selles, et õpetaja ei tundnud kella ja lasi tunnid sageli üle aja, mistõttu lastel puudus vahetund ja nad jäid ka söömata. Aga teha ei saa midagi, sest tegemist on katsetega kooliga. Ja see õpetaja töötab seal ikka veel edasi.

Jah, räägitakse sellest, et õpilased ja vanemad kritiseerivad õpetajat. Tegelikult aga teevad sedasama ka pedagoogid. Kusjuures on valejutt, et õpetajate käed jäävad lühikeseks, nemad ei saavat midagi teha. Saavad küll, vägagi! Nende arsenal mingil x-põhjusel antipaatsele lapsele ja tema vanematele “ära teha” on tegelikult ülimalt lai. Kõige tavalisem võte on tembeldada seni igati eeskujulik laps äkitselt probleemseks, rääkida õppenõukogu koosolekul või koolipsühholoogile kokku mingeid jutte, kuidas too laps olevat tundides käitunud halvasti, ei oskavat ainet jne. Sageli langetab isegi koolipsühholoog oma otsuse/diagnoosi õpetaja jutu põhjal ja rohkem edasi eriti ei uurigi. Huvitaval kombel mitte keegi mingeid tõendeid näha ei küsi ja õpetaja jutus ei kahtle, lapsevanem aga saab kogu selle jama klaarimisest jälle hulga halle juukseid juurde.

Minu unistuseks oleks, kui inimesed üleüldse lakkaksid kiusamast ja kätte maksmast, ükskõik kas nad osalevad selles juhtumis ameti-isiku või lapse või lapsevanema rollis. Vaid mingi segaduse korral suudetaks rahulikult maha istuda ja ära kuulata, mida teine Päriselt öelda tahab.

#3243234:

Minu laps käib 9.klassis ja sel õppeaastal ei ole neil matemaatika õpetajat. Kevadel on tulemas matemaatika riigieksam ja tundi annavad nö asendusõpetajad. Nüüd kõik paaniliselt otsivad eraõpetajaid ja riigieksamite ettevalmistuskursuseid, mis ei ole mitte igaühele taskukohane. See tegelikult ei ole ju õige, koolil peaks ka mingi vastutus olema.Samas ei ole kool ka süüdi, et õpetajatest puudus on. Nokk kinni-saba lahti……

9. klassi lõpueksamid ju kaotati ära?

Õpetajaid, kes oma ainet ei tunne, on minu hinnangul väga vähe. Rohkem on neid, kes ainet küll tunnevad põhjalikult, kuid pole haridust ega isikuomadusi pedagoogina suure klassiga töötamiseks. Heal juhul tullakse, proovitakse aasta või paar. Ma ise samuti õppisin reaalainet nö puhta erialana, nüüd töötan koolis nii hästi või halvasti kui suudan ning pedagoogikat õpin tsükliõppes juurde.

Kardan, et hariduses peavad asjad enne minema väga väga halvaks, enne kui miski muutub. Väga palju auru, ütleks et 70-80% kulub koolis distsipliinile. Mida õpetada, kuidas õpetada – see on kökimöki. Saaks vaid ometi klassi maha rahustada. Kui tegu 12. klassiga, siis selles eas nad üldiselt juba käituvad inimese kombel ning on võimalik teha tunnis tööd. Teemaalgataja probleemile kõige efektiivsem lahendus oleks, et las poeg läheb tasulisele riigieksami ettevalmistamise kursusele. Muud moodi sa oma probleemi järgmisel seitsmel kuul ei lahenda. Üldine kvalifitseeritud õpetajate puuduse probleem loomulikult jääb. Missugune terane inimene tahab oma häält ära karjuda pubekate ees, kellele on kõik savi, kõik lubatud ja korrale kutsumiseks mehhanismid puuduvad? Suurem osa lapsi on ka teismeeas tublid ja sotsiaalselt kompetentsed, kuid probleemsed 10-25% suudavad lärmi üles kerida ja kõigi asjaosaliste aja lärmamise, nõmetsemise peale ära raisata.

Meie koolisüsteemi suurim puudus on kokkulepitud üldiste reeglite puudumine.
Iga õpetaja on indiviid, loominguline isiksus, kes läheb kamba sarnaste isiksuste ette ja proovib kuidagi ennast kehtestada. tema loob nö ruumi. Nii on – igaüks ujub ise. Üks õpetaja lubab seda, mida sama kooli teine teeb. Reegleid ei ole.
Kui kogu põhikoolisüsteem on selline, et laps (ja vanem) ka kooli vahetades TEAB, et sigadusele nr 1 vastab meede nr 1. Kus ei oleks mingit kuradi läbirääkimise ja vaidlustamise variantigi, siis kaoks ära distsiplineerimisega maadlemine, saaks keskenduda huvitavale õpetamisele.

Väheste võimetega laste puhul tegeletaks nende laste tugevate külgedega ja suunataks nad hopsti! kutseõppesse.

Seni oodake sinna klassi ette kasvõi jumalat ennast, ta ei tule. Enamasti on seal üle keskealised pedagoogid, kes teevad oma tööd, kannatavad palga ja suvepuhkuse nimel ka persesaatmise ära. Lõppkokkuvõttes on niimoodi veedetud kooliaastad ajaraisk.

#3243594:

#3243552:

Kui tegu 12. klassiga, siis selles eas nad üldiselt juba käituvad inimese kombel ning on võimalik teha tunnis tööd.

Kui nad võtavad vaevaks tundi ilmuda.

Ma õpetajana ütlen, et ongi palju-palju lihtsam õpetada sellist gruppi, kes võib tundi ka mitte ilmuda, näiteks huviharidus või kõrgharidus (nojah, keskharidus ei ole ka kohustuslik). Siis tõesti need, kes nagunii tahavad ainult oma nutiseadmes mängida, valivad selleks mõne mugavama koha kui klass, kus õpetaja võib veel äkki mingeid mängimist segavaid küsimusi esitada.

Õpetajate tase koolides on küll selline, et ajab nutma. Ja ma ei tea, kas asi on üksnes palgatasemes? Nii palju asju tundub haridussüsteemis valesti olevat, et ei teagi, kust seda pundart harutama peaks hakkama..
Õpetajakutse peab olema veres. Õpetaja ei tohiks mõeldagi tagaselja laste või vanemate mõnitamise peale vms, mida kahjuks siit teemast ja Perekoolist üldse õpetajate klahvide alt trükituna lugeda võib. Haridussüsteem koondab paraku lapsi ühiskonna igalt tasemelt. (Jumal tänatud, et see nii on! Haridus valitutele ei oleks ilmselt parem, või mis?) Ja seal on tõesti nii helgeid päid kui ka ATH-d, kasvatuseta jäänud noori ja kõiksugu teisi. Aga haridustegelane ju ometigi mõistab seda ja teadis seda enne, kui oma eriala valis ja õppimagi asus! Või tahab mõni õpetaja öelda, et ei teadnud?! Õpetaja on saanud õpingutelt kaasa vastava pagasi ja oskab oma teadmisi rakendada kõigi eelnimetatud gruppide peal ja oskab probleemidele ka loominguliselt läheneda. Hea küll, teoreetiliselt peaks oskama. Tõesti, hea õpetaja on omal moel ka hingehoidja ja näeb, kui laps on liimist lahti. Ta annab sellest vanematele teada. Õpetaja on ju ometigi psühholoogialoengutes käinud ja oskab selliseid asju märgata. Ja milleks siis need pikad õpingud, kui oma töös ei suudeta isegi nii palju, et abivajav laps märgatud saaks. Õpetaja saab lisakoolitusi ja eriala armastav pedagoog loeb ka omast huvist juurde, eks (nii nagu minagi oma eriala armastavana harin end töövälisel ajal). Oma töös annab hea õpetaja endast parima, tundmata sealjuures, et tema on nüüd see rüütel, kellele kõik kummardama peaksid. Õpetaja on oluline osa haridussüsteemist, kuid niisama oluline kui lapsevanem või laps. Need kolm peaksid olema võrdsed, üksteist ja koostööd austavad. Kui õpetaja kipub tagaselja ikkagi vanemaid ja lapsi klatšima, tunneb, et ta ei tahagi seda tööd teha, ja ei ole suuteline korda tagama ega ainet lastele selgeks tegema, siis võiks ju aru saada, et on läbipõletud. On aeg ametit vahetada. Autoriteetne õpetaja suudab tagada iga lapse arengu. Vastavalt lapse võimetele, kõik edasiminekud ei ole ega saagi olla sarnased, aga arengu suudab hea õpetaja tagada. Jah, aga selleks on vaja ka sobilikku toormaterjali. Nähes ülikoolis erinevates ainetes õpetajahakatisi, siis on koolides toimuv tegelikult arusaadav.. Päris kurb, aga tuleb siiski tõdeda, et endiselt läheb õpetajakoolitusele ka neid, kes mujale lihtsalt sisse ei saa ja kes ei sobi kohe mitte kuidagi kooli ega lasteaeda. Persepktiivikaid noori on vähemuses, aga nad on ägedad. Iseasi kaua nad vastu peavad, kui süsteem on selline nagu ta on.

Piinlik on lugeda õpetajate vigasid täis kirju lapsevanematele, ebameeldivad on emotsionaalsed manipuleerimised kogu klassi vanemate suunas, kui õpetajal on probleem mõne lapse ja tema käitumisega. Paha on kuulda, kuidas õpetaja püüab koolis nalja teha, rääkides, et “kägistab lapsed ära…(nt kui kodutöö on järgmiseks tunniks tegemata)”, või on sihikule võtnud mõne lapse, keda siis järjepidevalt alandatakse (“Sul on täna litsakad riided seljas”–> külm jutt jooksis ikka südame alt läbi, kui laps tsiteeris, mida koolis kuuleb). Ei ole üldse naljakas ja kellelegi kaevata ka justkui pole. Sest õpetaja kurdab, et lapsed on võimatud (seega süüdi lapsed ja vanemad), kool kurdab, et õpetajat asendada võimalik pole jne. Ja kui õpetajaga rääkidagi, siis on suur oht, et õpetaja võtab kättemaksuks lapse kõrgendatud tähelepanu alla ja püüab “ära äsada”, lihtsalt selleks, et ego on pihta saanud. “Kuidas nad julgevad, mina raban siin ja nemad..!”

Õpetajate palgad on ühed vähesed, mis on siiski kindlas tõusujoones. Haridus on saanud ühiskonna tähelepanu ja võib kindel olla, et palgad kasvavad edaspidi veel. Mina oma erialal kahjuks sellist palgatõusu oodata ei saa, ometigi ma leian, et oleksin samuti väärt pidevalt tõusvat palka. Aga nii on ja ma teadsin seda ette. Eriala valisin missioonitundest. Mis õpetajatel siis häda on? Miks on näkku lajatav reaalsus nende jaoks kuidagi valusam kui mõnel teisel erialal toimetaval töötajal, kellest sõltub ka omajagu?
Minu jaoks on hetkel kriitilisem päästjate ja kiirabi palgatase kui õpetajate palgatase, esimesi kotitakse ikka mõnuga. Ja ometigi ootame, et saame päästetud, kui tekib vajadus..

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et õpetajaid, keda lapsed armastavad, kolleegid austavad ja kellest vanemad siiralt lugu peavad, on vähe. Kui valitud töö ei meeldi, mine mujale. Palka vähe, mine mujale või otsi lisasissetulek. Aga palun, hea õpetaja, palun ära seisa klassi ette ega kaeble, et sind ei austata. Austus tuleb ikkagi välja teenida. Prestiiž tuleb töötulemustega. Ja ometi neid armastatud õpetajaid on ju ka! Ja mingil huvitaval kombel on nemad need, kes ei kaeble nii hirmvaljusti. Tuleb see siis sellest, et neil kõigil on tõesti sponsorid, kes seda “heategevust” toetavad? Ma tõesti tahaksin uskuda, et nad lihtsalt tahavad ja oskavad oma tööd teha.

See siin on arvamus, mida päevavalgel igaühele välja öelda ei julge. Päevavalgel ei tasu sedagi välja öelda, et äkki-äkki võiks ära lõpetada selle õpetajatele kinkekaartide kinkimise, õpetaja ei ole vallavaene, saab rohkem palka kui enamus vanemaid. Aga siis tuleks piipu ja prille hoida, sest kambakas on garanteeritud. Tundub, et vanemad on nõus “kinni maksma” palju aga saavad, lootes, et see annab parema hariduse. On seis praegu missugune tahes, mul on usk, et see paraneb. Lastele on praeguse kirju õpetajaskonnaga kokkupuutumine muidugi ka omamoodi panus elukooli valdkonnas. Tulevikus tuleb igasuguste inimestega kokku puutuda ja kool annab hea kogemuse, kuidas õppida koostööd tegema inimestega, kel on endal nii mõnigi probleem ja kes ei suuda end oma ametis teostada. Annaks jumal nendele õrnematele lastele lihtsalt piisavalt jõudu ja vaprust, et vastu pidada õpetajatepoolsele kottimisele. Aga see on ju ka järjekordne teema, millest avalikult rääkida ei tohi…
Ehkki mu mõtted olid suunatud siinse diskussiooni vildakuse tõttu pigem puuduste välja toomisele, siis ei saa mainimata jätta, et õnneks-õnneks on igas koolis ka neid tõelisi õpetajaid ja neile kuulub iga vanema ja lapse siiras tänu!

#3243845:

#3243309:

#3243282:

#3243234:

9. klassi lõpueksamid ju kaotati ära?

Midagi pole veel kaotatud.

Praeguse seisuga on selle õppeaasta lõpus 9-klassidel riigieksamid.

Gümnaasiumi lõpus on riigieksamid, 9-nda lõpus on põhikooli lõpueksamid. Või ei ole. Minu lapse kool teatas, et põhikooli lõpueksameid ei toimu, selle asemel on tasemetööd.

#3254640:

Õpetajate tase koolides on küll selline, et ajab nutma. Ja ma ei tea, kas asi on üksnes palgatasemes? Nii palju asju tundub haridussüsteemis valesti olevat, et ei teagi, kust seda pundart harutama peaks hakkama..

Õpetajakutse peab olema veres. Õpetaja ei tohiks mõeldagi tagaselja laste või vanemate mõnitamise peale vms, mida kahjuks siit teemast ja Perekoolist üldse õpetajate klahvide alt trükituna lugeda võib. Haridussüsteem koondab paraku lapsi ühiskonna igalt tasemelt. (Jumal tänatud, et see nii on! Haridus valitutele ei oleks ilmselt parem, või mis?) Ja seal on tõesti nii helgeid päid kui ka ATH-d, kasvatuseta jäänud noori ja kõiksugu teisi. Aga haridustegelane ju ometigi mõistab seda ja teadis seda enne, kui oma eriala valis ja õppimagi asus! Või tahab mõni õpetaja öelda, et ei teadnud?! Õpetaja on saanud õpingutelt kaasa vastava pagasi ja oskab oma teadmisi rakendada kõigi eelnimetatud gruppide peal ja oskab probleemidele ka loominguliselt läheneda. Hea küll, teoreetiliselt peaks oskama. Tõesti, hea õpetaja on omal moel ka hingehoidja ja näeb, kui laps on liimist lahti. Ta annab sellest vanematele teada. Õpetaja on ju ometigi psühholoogialoengutes käinud ja oskab selliseid asju märgata. Ja milleks siis need pikad õpingud, kui oma töös ei suudeta isegi nii palju, et abivajav laps märgatud saaks. Õpetaja saab lisakoolitusi ja eriala armastav pedagoog loeb ka omast huvist juurde, eks (nii nagu minagi oma eriala armastavana harin end töövälisel ajal). Oma töös annab hea õpetaja endast parima, tundmata sealjuures, et tema on nüüd see rüütel, kellele kõik kummardama peaksid. Õpetaja on oluline osa haridussüsteemist, kuid niisama oluline kui lapsevanem või laps. Need kolm peaksid olema võrdsed, üksteist ja koostööd austavad. Kui õpetaja kipub tagaselja ikkagi vanemaid ja lapsi klatšima, tunneb, et ta ei tahagi seda tööd teha, ja ei ole suuteline korda tagama ega ainet lastele selgeks tegema, siis võiks ju aru saada, et on läbipõletud. On aeg ametit vahetada. Autoriteetne õpetaja suudab tagada iga lapse arengu. Vastavalt lapse võimetele, kõik edasiminekud ei ole ega saagi olla sarnased, aga arengu suudab hea õpetaja tagada. Jah, aga selleks on vaja ka sobilikku toormaterjali. Nähes ülikoolis erinevates ainetes õpetajahakatisi, siis on koolides toimuv tegelikult arusaadav.. Päris kurb, aga tuleb siiski tõdeda, et endiselt läheb õpetajakoolitusele ka neid, kes mujale lihtsalt sisse ei saa ja kes ei sobi kohe mitte kuidagi kooli ega lasteaeda. Persepktiivikaid noori on vähemuses, aga nad on ägedad. Iseasi kaua nad vastu peavad, kui süsteem on selline nagu ta on.

Piinlik on lugeda õpetajate vigasid täis kirju lapsevanematele, ebameeldivad on emotsionaalsed manipuleerimised kogu klassi vanemate suunas, kui õpetajal on probleem mõne lapse ja tema käitumisega. Paha on kuulda, kuidas õpetaja püüab koolis nalja teha, rääkides, et “kägistab lapsed ära…(nt kui kodutöö on järgmiseks tunniks tegemata)”, või on sihikule võtnud mõne lapse, keda siis järjepidevalt alandatakse (“Sul on täna litsakad riided seljas”–> külm jutt jooksis ikka südame alt läbi, kui laps tsiteeris, mida koolis kuuleb). Ei ole üldse naljakas ja kellelegi kaevata ka justkui pole. Sest õpetaja kurdab, et lapsed on võimatud (seega süüdi lapsed ja vanemad), kool kurdab, et õpetajat asendada võimalik pole jne. Ja kui õpetajaga rääkidagi, siis on suur oht, et õpetaja võtab kättemaksuks lapse kõrgendatud tähelepanu alla ja püüab “ära äsada”, lihtsalt selleks, et ego on pihta saanud. “Kuidas nad julgevad, mina raban siin ja nemad..!”

Õpetajate palgad on ühed vähesed, mis on siiski kindlas tõusujoones. Haridus on saanud ühiskonna tähelepanu ja võib kindel olla, et palgad kasvavad edaspidi veel. Mina oma erialal kahjuks sellist palgatõusu oodata ei saa, ometigi ma leian, et oleksin samuti väärt pidevalt tõusvat palka. Aga nii on ja ma teadsin seda ette. Eriala valisin missioonitundest. Mis õpetajatel siis häda on? Miks on näkku lajatav reaalsus nende jaoks kuidagi valusam kui mõnel teisel erialal toimetaval töötajal, kellest sõltub ka omajagu?

Minu jaoks on hetkel kriitilisem päästjate ja kiirabi palgatase kui õpetajate palgatase, esimesi kotitakse ikka mõnuga. Ja ometigi ootame, et saame päästetud, kui tekib vajadus..

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et õpetajaid, keda lapsed armastavad, kolleegid austavad ja kellest vanemad siiralt lugu peavad, on vähe. Kui valitud töö ei meeldi, mine mujale. Palka vähe, mine mujale või otsi lisasissetulek. Aga palun, hea õpetaja, palun ära seisa klassi ette ega kaeble, et sind ei austata. Austus tuleb ikkagi välja teenida. Prestiiž tuleb töötulemustega. Ja ometi neid armastatud õpetajaid on ju ka! Ja mingil huvitaval kombel on nemad need, kes ei kaeble nii hirmvaljusti. Tuleb see siis sellest, et neil kõigil on tõesti sponsorid, kes seda “heategevust” toetavad? Ma tõesti tahaksin uskuda, et nad lihtsalt tahavad ja oskavad oma tööd teha.

See siin on arvamus, mida päevavalgel igaühele välja öelda ei julge. Päevavalgel ei tasu sedagi välja öelda, et äkki-äkki võiks ära lõpetada selle õpetajatele kinkekaartide kinkimise, õpetaja ei ole vallavaene, saab rohkem palka kui enamus vanemaid. Aga siis tuleks piipu ja prille hoida, sest kambakas on garanteeritud. Tundub, et vanemad on nõus “kinni maksma” palju aga saavad, lootes, et see annab parema hariduse. On seis praegu missugune tahes, mul on usk, et see paraneb. Lastele on praeguse kirju õpetajaskonnaga kokkupuutumine muidugi ka omamoodi panus elukooli valdkonnas. Tulevikus tuleb igasuguste inimestega kokku puutuda ja kool annab hea kogemuse, kuidas õppida koostööd tegema inimestega, kel on endal nii mõnigi probleem ja kes ei suuda end oma ametis teostada. Annaks jumal nendele õrnematele lastele lihtsalt piisavalt jõudu ja vaprust, et vastu pidada õpetajatepoolsele kottimisele. Aga see on ju ka järjekordne teema, millest avalikult rääkida ei tohi…

Ehkki mu mõtted olid suunatud siinse diskussiooni vildakuse tõttu pigem puuduste välja toomisele, siis ei saa mainimata jätta, et õnneks-õnneks on igas koolis ka neid tõelisi õpetajaid ja neile kuulub iga vanema ja lapse siiras tänu!

Ehk siis kokkuvõttes peaks õpetaja olema üliinimene. Kui ametile on nii kõrged nõudmised, peaks palk tõepoolest olema kordades suurem. Õpetajaharidusega inimesi on meil küllalt. Aga kuni palk konkurentsi ei tekita, ei saa ka koolid õpetajaid valida.

#3254731:

#3254728:

#3243845:

#3243309:

#3243282:

#3243234:

9. klassi lõpueksamid ju kaotati ära?

Midagi pole veel kaotatud.

Praeguse seisuga on selle õppeaasta lõpus 9-klassidel riigieksamid.

Gümnaasiumi lõpus on riigieksamid, 9-nda lõpus on põhikooli lõpueksamid. Või ei ole. Minu lapse kool teatas, et põhikooli lõpueksameid ei toimu, selle asemel on tasemetööd.

Valesti teatas siis. Just otsustati, et sel aastal ikka on eksamid. “Ära hõiska enne õhtut,” sobiks ilmselt teie kooli motoks.

Paluks linki, saadaks kohe klassijuhatajale, kes seda infot sügisel jagas.

Alates 2013 võivad õpetajakutset taotleda ka need, kellel on kõrgharidus, see ei pea olema pedagoogiline. Vot nii. Sealt tulevadki kooli näiteks muusikud, kes muusikaõpetuse asemel hoopis ajalugu annavad. Õpetajaid on puudu ja kool võtab tööle pmt kelle iganes, kel kõrgharidus.

#3254951:

No kui idaalis oleks õpetajad ainult need, kes on selleks igati loodud, kellele on see tõeline kutsumus, kes tunneb oma ainet, oskab õpetada erinevaid HEV õpilasi, leiab aega kõigi probleemidega tegelemiseks jms … huvitav, palju koole Eestis alles jääks. Ma arvan, et väga-väga palju vähem.

Mis saaks teistest lastest?

Just! Aga siin kumab mõne tulihingelise kõikide õpetajate kaitsja jutust ju läbi, et õpetajad ongi kogu pundiga ilmeksimatud ja lapsed ûldiselt vastikud põrgulised. Mu pensionärist pedagoogist emagi ütles, et koolides on seltskond kirju. Tuli kõrgharidusega (mitte pedagoogiline) noor naine. Ta ûtles ausalt, et soovib pikka suvepuhkust lapse pärast ja töötab koolis vaid mõned aastad. Mis lõputust pühendumisest me siis KÕIKIDE pedagoogide puhul üldse rääkida saame?