Isegi kodus ei räägi palgast, veel vähem võõrale. Siiani on ilusti piisanud. Jälgin ka seda, kellele ja millele oma raha kulutan. Näiteid: saan ilusti hakkama ilma guessita, ei osta poest asju, mis teevad mu organismi haigeks, ei käi raha eest juristidelt nõu küsimas. Tööl ei käi aega täis tiksumas.
Müstika, kuidas saab pika kommenraari kirjutada ilma, et see ühtegi serva pidi teemasse läheks. Ilmselt töö ka selline, kus tuleb pigem vahtu suust välja ajada, selmet konkreetselt ja otse vastata. Ilmselt mõne mõttetu köögitarviku või muu jubina müüja.
Miks pole viisakas küsida?
Eks paljud häbenevad väikest palka ja sellega seoses haridust ning viitsimatust enda eluolu parandada.
Paljud ei soovi tähelepanu alla sattuda, à la näe, ostis jälle uue x.
Paljud ei pea vajalikuks isiklikke asju arutada.
Paljudel on vailimisnõue.
Jne.
Minul on 1400 bruto, keskharidus, töötan kliendihaldurina.
Mulle väga ei meeldi palgast rääkida – endast jõukamate puhul pelgan, et mõtlevad, et harimatu ja seetõttu teenin vähe.
Endast vähem teenivatele ka eriti ei maini, tunduks poosetamisena, et suhteliselt lihtsa tööga selline palk.