Ma elan ikka enne ise oma varas ja küll ma jõuan seda jagada kui see aeg kätte jõuab. Aga teil siin käibki pidev vara jagamine, juba olete ette oma varast loobunud? Küll saab see laps või too laps ja tollel lapsele ei annagi… kole jutt.
Kuidas sa jõuad, kui surnud oled? Testament tehakse siis, kui elus oled. Testamenditegija elab oma varas rõõmsalt edasi, kas sa arvad, et see segab elamist?
Kui ma olen surnud siis olen surnud, pole ju vahet, siis läheb võrdsele jagamisele ja kõik. Eks lapsed peavad oma vanematelt saadud päranduse osas olema ka ise sõbralikud ja leplikud, sest nad peavad omavahel elu edasi elama, mitte mingi vara pärast tülitsema. Kui lapsed on omavahel toredad, küll nad jagatud saavad. Kui nad seda ei ole, siis on see nende enda asi, mina olen juba surnud ja minuni see teadmine nagunii ei jõua. Aga teie jutt on siin ju vaimne vägivald ja manipuleerimine, kellele ma täna midagi jätan ja kellele ma homme jätan. Või kohe kindlalt saab abikaasa, aga äkki lähete aasta lõpus hoopis lahku? Kus te seda teate eks. Tõenäoliselt ei ole teil mingeid testamente, lihtsalt fantaseerite sellest.
Minul on testament. Oma kolmele lapsele võrdsetes osades ja abikaasa (kõigi kolme lapse isa) on testamendist väljas. Põhjus on selles, et abikaasal on enne meie aega vallaslaps, tänaseks ammu täiskasvanu. Ma ei leia, et minu varast peaks midagi võõrale inimesele kukkuma. Kui minuga peaks midagi juhtuma, siis abikaasa pärimise korral suundub osa automaatselt võõrale lapsele. Mees toimetagu enda osaga nagu heaks arvab.
