olen 33-aastane naine, hiljuti uues suhtes 30-aastase mehega. meil kummalgi pole eelnevaid abielusid ega lapsi. ei ela koos ega plaani hetkel.
istusime eile õhtul ja lollitasime nagu ikka reedeti teeme: sarjad, standupid, õlu, muusika, suvateemad ja ka filosoofilisemad või vähemfilosoofilised teemad. üllatas mind see, kui ta üks hetk avaldas arvamust, et tema ilmselt selles ajavahemikus lapsi ei soovi, kuni mina veel saan. ütlesin talle, et tegelikult on seda aega umbes 8a. ta ütles, aajaa, nojaa, siis küll.
see pani mind mõtlema, et ma äkki tõesti ei ole nii noor ja kõikvõimas enam ja mingil määral tekitas ka trotsi, et mis mõttes, kas mind kantakse juba eos maha?
mis puutub suhtedünaamikasse, siis olen mina pigem see, kes hoiab varvast piduril. ta on (nii nagu mehed alguses ikka) väga entusiastlik tuleviku suhtes.
küsimust nagu otseselt polegi. pigem arutlus teemal üksindushirm, vanadushirm, kaotushirm.