Minu jaoks keeruline aeg ja keeruline teema. Lapsel diagnoositi raske haigus. Saame hakkama, aga raske on. Tuge saan healt sõbrannalt ja lähedaselt sugulaselt, kes mõlemad elavad kaugel. Suure pettumuse on aga valmistanud minu pikaaegsed sõbrad, kellega perekonniti tihti suhtleme ja enda jaoks olulisi asju ka alati jagame ning toeks püüame olla. Seekord aga eriti mitte mingisugust reaktsiooni. Olen kurb ja kardan, et meie järgmisel kohtumisel ütlen midagi, mida pärast kahetsen.
Minu küsimus teile on, et kuidas sellises olukorras täiskasvanulikult käituda? Et ei kaotaks oma väga olulisi sõpru ja ka enda vajadused oleksid täidetud. Helistada ja oma tunnetest-vajadustest rääkida? Tundub kuidagi toetuse väljapressimisena. Ma ei vaja neilt tegelikult muud kui meeldetuletust, et ma olen neil meeles. Tean, et neil on hetkel ka kiire ja palju uut teoksil ja paratamatult kriibib hinge tunne, et nad minu peale ei mõtle.
Teema: Sõprade toetus raskel hetkel.
Küllp nad ikka hoolivad, aga kui neil endalgi kiire on, siis on raske ehk perest väljaspool selliseid prioriteete võtta – aeg ja tähelepanu on piiratud ressursid.
Võid proovida teha nagu Abe Lincoln tegi (VIST lugesin sellest sealt Carnegie sõprade ja mõjutamise raamatust kunagi): kirjuta vihane kiri (paberile valmis) ja siis pane see lauasahtlisse. Või kirjuta igale inimesele eraldi kiri, kelle peale pahane oled – aga ära neid kirju neile edasta. Hiljem siis viska ahju või kuidas ise soovid.
Kui nüüd need sõbrad peaks veel mingi hetk just siis ära kaduma, kui sulle nende tugi kõige rohkem korda läheks, võib see juba selline süsteemsem asi olla. Siinkohal kasutan ise rusikareeglit, et kolm on kohtuseadus. Üks kord läheb lappama, on juhus. Teine kord, anname andeks. Kolmas kord – oot, mis siin toimub.
Minu lapsel diagnoositi suvel samuti raske krooniline haigus, mille tõttu ta sai ka puude. Ja samuti valmistasid sõbrad pettumuse.
Kui ühele oma parimale sõbrannale asjast messengeris teatasin, vastas ta ainult: “Noh, sellega pead tegelema.”
Ja see oli kõik. Siis läks sõbrants juba oma juttudega edasi. Jättis oma lausega mulje, justnagu peaks mind kuidagi lohakaks emaks, kellele on vaja ekstra meelde tuletada, et ta ikka oma lapse haigusega tegeleks ka (ehkki enda arust pole ma kunagi talle selliseks oletamiseks põhjust andnud). Vastasin talle: “Suur tänu toetuse eest!” ja lõpetasin kõne. Sees oli halb tunne – olin teisele usaldanud teema, mis oli minu jaoks tohutult raske ja keeruline, ent vastu ei saanud mitte mingit toetust, pigem midagi targutamise-stiilis hoopis.
Ja ometi absoluutselt kõik psühholoogiaõpikud ja -artiklid muudkui leierdavad: Räägi-Räägi-Räägi! Räägi kohe kõik välja, mis sul mureks on!
Okei, mina võin ju rääkida, ladrata nii et suu vahutab, ent kui teine osapool oma ülesannete kõrgusel ei seisa, siis pole sellisest ühepoolsest laterdamisest ju mingit kasu, enesetunne on veelgi halvem kui enne.
Kuna muuta saavat teadupärast mitte teist, vaid üksnes iseennast, siis olengi ennast nüüd muutnud nii, et enam ei laterda asjadest, mis mulle muret teevad. Mu laps on väga haige, aga pean suu kinni ja sõbrannadele ei patra. Tasapisi muutub see harjumuseks ja enam ei olegi niiväga halb olla. Vähemalt abikaasaga saame endiselt kõigest rääkida, tema reaktsioonid ei ole iialgi halvustavad või targutavad.
Minu lapsel diagnoositi suvel samuti raske krooniline haigus, mille tõttu ta sai ka puude.
Keegi teab ja tunneb alati kedagi, maailm on väike, väike. Sa võid oma latramisega lapsele suure karuteene teha. Töökohad ja uksed võivad lapsevanema suure suu tõttu sulguda.
TÄPSELT sama olukord, kui teemaalgatajal. Tuge on pakkunud need sõbrad, kellest seda pigem poleks oodanud. Aga üks kahest parimast sõbrannast ei ole. Olen mitu päeva mõelnud, mida teha. Ma olen peaaegu kindel, et see minu parim sõbranna, kes mu last sünnist saadik tunneb ja hoiab, on hetkel šokis. Mulle aga sellest ei piisa. Seega mõtlesin, et ma veel ei kurvasta tema käitumise pärast (kuigi tegelikult olen juba kurb ja solvunud) ja saadan talle sõnumi, et ta pakuks välja mingi tegevuse, et mind muremõtetest eemale saada. Selle sõnumiga edastan info, et ootan tema abi ja vajan tema abi.
Võib-olla ei osata reageerida, mõni teema on nii raske/valus, et lihtsam tundub seda vältida, ei taheta oma kohmakusega sulle haiget teha?
Kuna muuta saavat teadupärast mitte teist, vaid üksnes iseennast, siis olengi ennast nüüd muutnud nii, et enam ei laterda asjadest, mis mulle muret teevad. Mu laps on väga haige, aga pean suu kinni ja sõbrannadele ei patra. Tasapisi muutub see harjumuseks ja enam ei olegi niiväga halb olla. Vähemalt abikaasaga saame endiselt kõigest rääkida, tema reaktsioonid ei ole iialgi halvustavad või targutavad.
Kas oled kindel, et see diagnoos on ka kõrvalistele isikutele nii arusaadav kui sulle? Äkki sõbranna ei saanud aru, et tegemist on raske haigusega, ja võtab seda kui mingit kerget käitumishäiret vms lastel. Kurda muret, aga selgita ka, miks see mure sulle raske on ja mida endaga kaasa toob. Teemast väljas olevad inimesed ei pruugi ju teada, mis on iga diagnoosi taga.
Inimesed võibolla ei oska kuidagi käituda ja siis pistavad pea liiva alla. Näiteks leinajale ei oska paljud inimesed ka toeks olla. Isegi siit võib vahel lugeda, kuidas öeldaksegi midagi valesti ja siis on solvumist veel rohkem. Mõni inimene vajab rääkimist, teine võibolla just tahab, et temaga suheldaks endistviisi, mitte ei keerleks kogu jutt ümber leina/haiguse.
Teine variant on, et nad ei saagi aru selle haiguse olemusest. Tundmatu haigus ei ütle midagi, mõne haiguse puhul võib tunduda, et nojah, ju siis tuleb hakata rohtusid võtma, mis seal ikka.
Kuna muuta saavat teadupärast mitte teist, vaid üksnes iseennast, siis olengi ennast nüüd muutnud nii, et enam ei laterda asjadest, mis mulle muret teevad. Mu laps on väga haige, aga pean suu kinni ja sõbrannadele ei patra. Tasapisi muutub see harjumuseks ja enam ei olegi niiväga halb olla. Vähemalt abikaasaga saame endiselt kõigest rääkida, tema reaktsioonid ei ole iialgi halvustavad või targutavad.
Kas oled kindel, et see diagnoos on ka kõrvalistele isikutele nii arusaadav kui sulle? Äkki sõbranna ei saanud aru, et tegemist on raske haigusega, ja võtab seda kui mingit kerget käitumishäiret vms lastel. Kurda muret, aga selgita ka, miks see mure sulle raske on ja mida endaga kaasa toob. Teemast väljas olevad inimesed ei pruugi ju teada, mis on iga diagnoosi taga.
Olen see kägu, kellele vastasid. See haigus oli 1. tüübi diabeet. Imestan siin mõnede kägude hurjutamist, et kuidas sa ometi julged sellest üldse parimale sõbrannale rääkida – ei tohi ju, mida tunneb laps, andmekaitseseaduse rikkumine, töökoha uksed sulguvad jne… Oehh.
Millist tuge sa ootad? Laps on sul ju samasugune nagu enne diagnoosi saamist. Ja ta on sul alles. Mina sooviksin sulle hoopiski palju õnne, et diagnoosi teada said.
Olen see kägu, kellele vastasid. See haigus oli 1. tüübi diabeet. Imestan siin mõnede kägude hurjutamist, et kuidas sa ometi julged sellest üldse parimale sõbrannale rääkida – ei tohi ju, mida tunneb laps, andmekaitseseaduse rikkumine, töökoha uksed sulguvad jne… Oehh.
Olen endiselt arvamusel, et lapse tervist puudutavaid asju ei mökitata edasi. Pole vanema asi neid tervele külale laulda. Sinu tupeseenest ei pea ka sõbranna teadma. Kuidas sõbrannad saaksid aiadata 1 tüübi diabeet lapsevanemat.
Ma ütlen ausalt, et ma ei oskaks ka selle teadmise peale vist sind sulle sobivalt toetada. Esimese tüübi diabeet ei ole tänapäevaste ravimite ja meditsiiniseadmetega ju surmahaigus ja püütakse jätkata tavaelu? Ilmselt ütleksin ka, et kahju küll ja kindlasti saate hakkama, aga mis toetust täpsemalt sa sõbrannadelt ootad? Minu meelest see ei ole selline haigus, kus oleks vaja praktilist abi, näiteks lapse transpordil vms.
Võibolla sa peaksid otsima kontakti teiste diabeedihaigete laste vanematega, et mõtteid jagada ja tuge leida? Meediaski on selliseid ühendusi kajastatud.
Sinu ootused põhinevad hollywoodi filmidel, kus kõik ohivad ja koos nutavad. Päriselus on diabeet 1 asi, mille peale öeldaksegi, et nojah, ju sa pead sellega tegelema. Või sa ootad, et sulle tuuakse toit koju või ostetakse teatripiletid?
Tuge saad diabeediliidult.
Sääsest elevant tehtud. Pealegi ei kujuta ette, et sõbrad šokki läheksid sellest, nagu kirjeldad. Ei näe diabeedis mitte midagi šokeerivat.
Miks peaks üldse kuidagi reageerima? Reageerid sina. Teised võtavad lihtsalt teadmiseks.
Inimesed ei oska raskete teemadega kuidagi käituda ega olla, olgu see siis surm või õnnetus või haigus- no ei õpetata seda kusagil, kuidas olla toeks ja mitte haletseda, pakkuda abi ja mitte samas lämmatada, anda ruumi ja aega, aga mitte üksi jätta jne. Paljud lihtsalt EI OSKA seda.
Aga ütlebki vanasõna “sõpra tuntakse hädas” järelikult on selline tarkus juba paarsada aastat vana.
Aga äkki sõbranna ei teagi, mis täpselt see 1.tüübi diabeet tähendab- et veresuhkrut tuleb kontrollida ka öösiti, et laps võib vajuda koomasse ja surra, et süsivesikuid peab grammipealt arvestama, et tüsistuvad silmapõhjad ja veresooned, kui asendusravi on lohakas ja veresuhkur kõigub jnejne. See on suur 24/7 lapsevanema mure, aastaid. Kui ta seda kõike ei tea, siis ta ei oskagi õigesti reageerida.
Ei usu, et asi on oskamatuses. Asi on lihtlabases faktis, et lihtsalt ei huvita. Solvuda on nõme, inimesed ongi nii ehitatud, et kõige rohkem puudutab see, mis oma tagumikku torgib. Kuid inimestele meeldib näidata oma nn kaastunnet. Nii ongi avalikult kõigile edastatud info alati suure reageeringuga, aga privaatselt inimestele edastatud uudis haigusest/surmast mitte. Lihtsam on smailike panna kui midagi rohkemat teha. Pealegi on inimestel oma elud ja probleemid, mis lahendatakse eelisjärjekorras.
Minu sõbranna lapsel diagnoositi samuti diabeet. Nõuandeid jagada ma tõesti ei osanud, sest ma ei teadnud toona sellest haigusest ega selle kontrolli all hoidmisest mitte midagi. Aga ma küsisin küsimusi. Haigla, toitumise, mõõtmiste, süstimiste, pumpade, olme jms kohta. Sõbranna sai end tühjaks rääkida ja mina uusi teadmiseid.
Ma pole olemuselt suurem asi käehoidja ja lohutaja. Aga mulle tundub, et enamikes olukordades aitab küsimustele vastamine inimestel end ventileerida.
See on täiesti normaalne, et teemaalgataja otsib sõpradelt tuge raskes olukorras. Ja kõige paremini saabki inimest toetada sellega, et lihtsalt kuulad ta ära ja vajadusel küsid ka küsimusi, kui näed, et inimene tahab sellest teemast rääkida. Kõige nõmedad “sõbrad” on sellised, kes hakkavad ärakuulamise asemel hoopis endast ja oma muredest rääkima. Kahjuks on paljudel kehv kuulamisoskus ja suur enesekesksus.
Minu jaoks keeruline aeg ja keeruline teema. Lapsel diagnoositi raske haigus. Saame hakkama, aga raske on. Tuge saan healt sõbrannalt ja lähedaselt sugulaselt, kes mõlemad elavad kaugel. Suure pettumuse on aga valmistanud minu pikaaegsed sõbrad, kellega perekonniti tihti suhtleme ja enda jaoks olulisi asju ka alati jagame ning toeks püüame olla. Seekord aga eriti mitte mingisugust reaktsiooni. Olen kurb ja kardan, et meie järgmisel kohtumisel ütlen midagi, mida pärast kahetsen.
Minu küsimus teile on, et kuidas sellises olukorras täiskasvanulikult käituda? Et ei kaotaks oma väga olulisi sõpru ja ka enda vajadused oleksid täidetud. Helistada ja oma tunnetest-vajadustest rääkida? Tundub kuidagi toetuse väljapressimisena. Ma ei vaja neilt tegelikult muud kui meeldetuletust, et ma olen neil meeles. Tean, et neil on hetkel ka kiire ja palju uut teoksil ja paratamatult kriibib hinge tunne, et nad minu peale ei mõtle.
Inimesed ei oska sind lohutada, nad kardavad sinu tundeid haavata. Sa pead neile lihtsalt otse ütlema, et palun suhelge minuga.
Võib-olla nad ei saa aru asja tõsidusest. Mul on sõbranna, kellel on diabeet ja nüüd avastati ka lapsel sama haigus. Kuna tema on selle haigusega aastaid elanud, siis ta seda uudist lapse kohta traagiliselt ei võtnud ja mõlemad on rõõmsad edasi. Telekast on ka mulje jäänud, et on olemas head abivahendid ja inimene saab elada tavalist elu. Ma arvan, et nad ei tule selle pealegi, et peab kuidagi väga tõsiselt reageerima, sulle helistama, kaasa tundma ja tuge pakkuma, mida sina ootad.
Kas laps peaks siis koolis arutama sõprade ja õpetajaga näiteks ema vaimse tervise probleeme, veinitamisi ja muid mure nutse, mis lapsele kodus muret tekitavad?
Minu jaoks keeruline aeg ja keeruline teema. Lapsel diagnoositi raske haigus. Saame hakkama, aga raske on. Tuge saan healt sõbrannalt ja lähedaselt sugulaselt, kes mõlemad elavad kaugel. Suure pettumuse on aga valmistanud minu pikaaegsed sõbrad, kellega perekonniti tihti suhtleme ja enda jaoks olulisi asju ka alati jagame ning toeks püüame olla. Seekord aga eriti mitte mingisugust reaktsiooni. Olen kurb ja kardan, et meie järgmisel kohtumisel ütlen midagi, mida pärast kahetsen.
Minu küsimus teile on, et kuidas sellises olukorras täiskasvanulikult käituda? Et ei kaotaks oma väga olulisi sõpru ja ka enda vajadused oleksid täidetud. Helistada ja oma tunnetest-vajadustest rääkida? Tundub kuidagi toetuse väljapressimisena. Ma ei vaja neilt tegelikult muud kui meeldetuletust, et ma olen neil meeles. Tean, et neil on hetkel ka kiire ja palju uut teoksil ja paratamatult kriibib hinge tunne, et nad minu peale ei mõtle.
Mõistan sind täielikult, kuid kahjuks ei oska inimesed teistele keerulistel aegadel toeks olla, olen seda kogenud korduvalt. Olen enda jaoks välja töötanud terve nn tööriistakasti, mida kasutan, kui on keeruline aeg ja tulen sellega toime. Mure jagan sõpradega siis, kui probleemi aktuaalsus on oluliselt vähenenud.
Minu enda suur viga on ka nt see, et ma ootan, et teised ISE märkaks mingeid asju. Aga inimesed ei märka erinevatel põhjustel ja olen seetõttu palju haiget saanud. Aga tegelikult kui tahad abi/tuge/ära kuulamist, siis tuleb seda selgelt öelda. Jah tore oleks, kui inimesed ise märkaks, kui me oleme tuge vajamas, aga paraku tuleb ikka puust ette ja punaseks teha. Edu sulle
Ma tõesti ei soovi kellegagi tema lähedase tervisest rääkida. Teemalgataja rääkigu ise, kui rääkida soovib. Palju oleks oodata, et teised hakkaksid helistama ning pärima, et aga kuidas nüüd on? Peab aru saama, et teiste elu sellest ei muutunud karvavõrdki.
Kas laps peaks siis koolis arutama sõprade ja õpetajaga näiteks ema vaimse tervise probleeme, veinitamisi ja muid mure nutse, mis lapsele kodus muret tekitavad?
Minuga lapsed koolis räägivad ka sellistest asjadest aga ma ei ole koolis õpetaja. Vanemate haigus on ntx õppimist mõjutav tegur. Joomis probleemidega vanem satub juba sotsiaalpedakoogi huvi alla.
Lapse haigus on emale alati šokk ja võib tunduda, et teised ei ela piisavalt kaasa. Lugesin su teemat , et issand äkki on va sõraline…selle kõrval tundus diabeedi uudis kergendusena. Tänapäeval on olemas igasugused abivahendid veresuhkru kontrolli all hoidmiseks. Ma ei pisenda su muret, aga sellepärast ei maksa sõbrannadega tülli minna. Teiseks ei oska isegi sellisele uudisele reageerida.
