Teema: Sõprade toetus raskel hetkel.

Küllp nad ikka hoolivad, aga kui neil endalgi kiire on, siis on raske ehk perest väljaspool selliseid prioriteete võtta – aeg ja tähelepanu on piiratud ressursid.

Võid proovida teha nagu Abe Lincoln tegi (VIST lugesin sellest sealt Carnegie sõprade ja mõjutamise raamatust kunagi): kirjuta vihane kiri (paberile valmis) ja siis pane see lauasahtlisse. Või kirjuta igale inimesele eraldi kiri, kelle peale pahane oled – aga ära neid kirju neile edasta. Hiljem siis viska ahju või kuidas ise soovid.

Kui nüüd need sõbrad peaks veel mingi hetk just siis ära kaduma, kui sulle nende tugi kõige rohkem korda läheks, võib see juba selline süsteemsem asi olla. Siinkohal kasutan ise rusikareeglit, et kolm on kohtuseadus. Üks kord läheb lappama, on juhus. Teine kord, anname andeks. Kolmas kord – oot, mis siin toimub.

#4050249:

Seekord aga eriti mitte mingisugust reaktsiooni.

Oh sa pühadevägi, kas lapsele on ok, et tema tervist puudutavaid teemasid laterdatakse väljaspoole kodu? Andeks andmatu tegu lapsevanema poolt.  Kuhu jääb lapse eraelu kaitse? Või et sinul on nüüd raske. Ptyi, ausalt. Lobamokast vanem suudab ikka nii palju halba korda saata, et uskumatu.

TÄPSELT sama olukord, kui teemaalgatajal. Tuge on pakkunud need sõbrad, kellest seda pigem poleks oodanud. Aga üks kahest parimast sõbrannast ei ole. Olen mitu päeva mõelnud, mida teha. Ma olen peaaegu kindel, et see minu parim sõbranna, kes mu last sünnist saadik tunneb ja hoiab, on hetkel šokis. Mulle aga sellest ei piisa. Seega mõtlesin, et ma veel ei kurvasta tema käitumise pärast (kuigi tegelikult olen juba kurb ja solvunud) ja saadan talle sõnumi, et ta pakuks välja mingi tegevuse, et mind muremõtetest eemale saada. Selle sõnumiga edastan  info, et ootan tema abi ja vajan tema abi.

#4050257:

Kuna muuta saavat teadupärast mitte teist, vaid üksnes iseennast, siis olengi ennast nüüd muutnud nii, et enam ei laterda asjadest, mis mulle muret teevad. Mu laps on väga haige, aga pean suu kinni ja sõbrannadele ei patra. Tasapisi muutub see harjumuseks ja enam ei olegi niiväga halb olla. Vähemalt abikaasaga saame endiselt kõigest rääkida, tema reaktsioonid ei ole iialgi halvustavad või targutavad.

Kas oled kindel, et see diagnoos on ka kõrvalistele isikutele nii arusaadav kui sulle? Äkki sõbranna ei saanud aru, et tegemist on raske haigusega, ja võtab seda kui mingit kerget käitumishäiret vms lastel. Kurda muret, aga selgita ka, miks see mure sulle raske on ja mida endaga kaasa toob. Teemast väljas olevad inimesed ei pruugi ju teada, mis on iga diagnoosi taga.

#4050284:

#4050257:

Kuna muuta saavat teadupärast mitte teist, vaid üksnes iseennast, siis olengi ennast nüüd muutnud nii, et enam ei laterda asjadest, mis mulle muret teevad. Mu laps on väga haige, aga pean suu kinni ja sõbrannadele ei patra. Tasapisi muutub see harjumuseks ja enam ei olegi niiväga halb olla. Vähemalt abikaasaga saame endiselt kõigest rääkida, tema reaktsioonid ei ole iialgi halvustavad või targutavad.

Kas oled kindel, et see diagnoos on ka kõrvalistele isikutele nii arusaadav kui sulle? Äkki sõbranna ei saanud aru, et tegemist on raske haigusega, ja võtab seda kui mingit kerget käitumishäiret vms lastel. Kurda muret, aga selgita ka, miks see mure sulle raske on ja mida endaga kaasa toob. Teemast väljas olevad inimesed ei pruugi ju teada, mis on iga diagnoosi taga.

Olen see kägu, kellele vastasid. See haigus oli 1. tüübi diabeet. Imestan siin mõnede kägude hurjutamist, et kuidas sa ometi julged sellest üldse parimale sõbrannale rääkida – ei tohi ju, mida tunneb laps, andmekaitseseaduse rikkumine, töökoha uksed sulguvad jne… Oehh.

#4050302:

Olen see kägu, kellele vastasid. See haigus oli 1. tüübi diabeet. Imestan siin mõnede kägude hurjutamist, et kuidas sa ometi julged sellest üldse parimale sõbrannale rääkida – ei tohi ju, mida tunneb laps, andmekaitseseaduse rikkumine, töökoha uksed sulguvad jne… Oehh.

Olen endiselt arvamusel, et lapse tervist puudutavaid asju ei mökitata edasi. Pole vanema asi neid tervele külale laulda. Sinu tupeseenest ei pea ka sõbranna teadma. Kuidas sõbrannad saaksid aiadata 1 tüübi diabeet lapsevanemat.

Sinu ootused põhinevad hollywoodi filmidel, kus kõik ohivad ja koos nutavad. Päriselus on diabeet 1 asi, mille peale öeldaksegi, et nojah, ju sa pead sellega tegelema. Või sa ootad, et sulle tuuakse toit koju või ostetakse teatripiletid?

Tuge saad diabeediliidult.

Miks peaks üldse kuidagi reageerima? Reageerid sina. Teised võtavad lihtsalt teadmiseks.

Aga ütlebki vanasõna “sõpra tuntakse hädas” järelikult on selline tarkus juba paarsada aastat vana.

Ei usu, et asi on oskamatuses. Asi on lihtlabases faktis, et lihtsalt ei huvita. Solvuda on nõme, inimesed ongi nii ehitatud, et kõige rohkem puudutab see, mis oma tagumikku torgib. Kuid inimestele meeldib näidata oma nn kaastunnet. Nii ongi avalikult kõigile edastatud info alati suure reageeringuga, aga privaatselt inimestele edastatud uudis haigusest/surmast mitte. Lihtsam on smailike panna kui midagi rohkemat teha. Pealegi on inimestel oma elud ja probleemid, mis lahendatakse eelisjärjekorras.

See on täiesti normaalne, et teemaalgataja otsib sõpradelt tuge raskes olukorras. Ja kõige paremini saabki inimest toetada sellega, et lihtsalt kuulad ta ära ja vajadusel küsid ka küsimusi, kui näed, et inimene tahab sellest teemast rääkida. Kõige nõmedad “sõbrad” on sellised, kes hakkavad ärakuulamise asemel hoopis endast ja oma muredest rääkima. Kahjuks on paljudel kehv kuulamisoskus ja suur enesekesksus.

Võib-olla nad ei saa aru asja tõsidusest. Mul on sõbranna, kellel on diabeet ja nüüd avastati ka lapsel sama haigus. Kuna tema on selle haigusega aastaid elanud, siis ta seda uudist lapse kohta traagiliselt ei võtnud ja mõlemad on rõõmsad edasi. Telekast on ka mulje jäänud, et on olemas head abivahendid ja inimene saab elada tavalist elu. Ma arvan, et nad ei tule selle pealegi, et peab kuidagi väga tõsiselt reageerima, sulle helistama, kaasa tundma ja tuge pakkuma, mida sina ootad.

#4050249:

Minu jaoks keeruline aeg ja keeruline teema. Lapsel diagnoositi raske haigus. Saame hakkama, aga raske on. Tuge saan healt sõbrannalt ja lähedaselt sugulaselt, kes mõlemad elavad kaugel. Suure pettumuse on aga valmistanud minu pikaaegsed sõbrad, kellega perekonniti tihti suhtleme ja enda jaoks olulisi asju ka alati jagame ning toeks püüame olla. Seekord aga eriti mitte mingisugust reaktsiooni. Olen kurb ja kardan, et meie järgmisel kohtumisel ütlen midagi, mida pärast kahetsen.

Minu küsimus teile on, et kuidas sellises olukorras täiskasvanulikult käituda? Et ei kaotaks oma väga olulisi sõpru ja ka enda vajadused oleksid täidetud. Helistada ja oma tunnetest-vajadustest rääkida? Tundub kuidagi toetuse väljapressimisena. Ma ei vaja neilt tegelikult muud kui meeldetuletust, et ma olen neil meeles. Tean, et neil on hetkel ka kiire ja palju uut teoksil ja paratamatult kriibib hinge tunne, et nad minu peale ei mõtle.

Mõistan sind täielikult, kuid kahjuks ei oska inimesed teistele keerulistel aegadel toeks olla, olen seda kogenud korduvalt.  Olen enda jaoks välja töötanud terve nn tööriistakasti, mida kasutan, kui on keeruline aeg ja tulen sellega toime. Mure jagan sõpradega siis, kui probleemi aktuaalsus on oluliselt vähenenud.

Ma tõesti ei soovi kellegagi tema lähedase tervisest rääkida. Teemalgataja rääkigu ise, kui rääkida soovib. Palju oleks oodata, et teised hakkaksid helistama ning pärima, et aga kuidas nüüd on? Peab aru saama, et teiste elu sellest ei muutunud karvavõrdki.

Lapse haigus on emale alati šokk ja võib tunduda, et teised ei ela piisavalt kaasa. Lugesin su teemat , et issand äkki on va sõraline…selle kõrval tundus diabeedi uudis kergendusena. Tänapäeval on olemas igasugused abivahendid veresuhkru kontrolli all hoidmiseks. Ma ei pisenda su muret, aga sellepärast ei maksa sõbrannadega tülli minna. Teiseks ei oska isegi sellisele uudisele reageerida.