Minu lapsel diagnoositi suvel samuti raske krooniline haigus, mille tõttu ta sai ka puude. Ja samuti valmistasid sõbrad pettumuse.
Kui ühele oma parimale sõbrannale asjast messengeris teatasin, vastas ta ainult: “Noh, sellega pead tegelema.”
Ja see oli kõik. Siis läks sõbrants juba oma juttudega edasi. Jättis oma lausega mulje, justnagu peaks mind kuidagi lohakaks emaks, kellele on vaja ekstra meelde tuletada, et ta ikka oma lapse haigusega tegeleks ka (ehkki enda arust pole ma kunagi talle selliseks oletamiseks põhjust andnud). Vastasin talle: “Suur tänu toetuse eest!” ja lõpetasin kõne. Sees oli halb tunne – olin teisele usaldanud teema, mis oli minu jaoks tohutult raske ja keeruline, ent vastu ei saanud mitte mingit toetust, pigem midagi targutamise-stiilis hoopis.
Ja ometi absoluutselt kõik psühholoogiaõpikud ja -artiklid muudkui leierdavad: Räägi-Räägi-Räägi! Räägi kohe kõik välja, mis sul mureks on!
Okei, mina võin ju rääkida, ladrata nii et suu vahutab, ent kui teine osapool oma ülesannete kõrgusel ei seisa, siis pole sellisest ühepoolsest laterdamisest ju mingit kasu, enesetunne on veelgi halvem kui enne.
Kuna muuta saavat teadupärast mitte teist, vaid üksnes iseennast, siis olengi ennast nüüd muutnud nii, et enam ei laterda asjadest, mis mulle muret teevad. Mu laps on väga haige, aga pean suu kinni ja sõbrannadele ei patra. Tasapisi muutub see harjumuseks ja enam ei olegi niiväga halb olla. Vähemalt abikaasaga saame endiselt kõigest rääkida, tema reaktsioonid ei ole iialgi halvustavad või targutavad.