Väga kurb lugu ja ilmselgelt ei saa haigla kommenteerida juhtunut. See lugu näitab hästi, et vaimse tervise probleeme võib ette tulla igaühel, ka noortel pealtnäha tervetel ja edukatel naisterahvastel.
Pelgalt ühegi ämmaemanda otsusel ei panda kedagi kinnisesse psühhiaatriaosakonda. Sinna paigutatakse inimene ikkagi siis, kui ta on reaalselt ohtlik endale või teistele (ja seda peab konkreetselt põhjendama). Kui seal osakonnas on inimest vaja hoida kauem kui 48 tundi, siis otsustab selle kohus. Selles saatelõigus ka näidati lõike kohtumäärusest. Sellist määrust ei tehta kellegi paljasõnaliste väidete alusel – see peab olema põhjendatud. Ja selle kohtumääruse tegemiseks ju pidi andma juba hinnangu PERHi psühhiaatriahaigla arst, mitte mingi ämmaemand – ämmaemand ei puutunud enam ju üldse asjasse. Kui ei oleks olnud vajadust teda kiirabiga ära viia, ei oleks see kinnine psühhiaatriaosakond teda üldse vastu võtnudki.
Teiseks ei hoita kedagi kinnises osakonnas kauem, kui seda tingimata vaja on. Kui oli vaja hoida 40 päeva, siis oli asi ikka selline, et päriselt ka oli vaja hoida. Kui inimese terviseseisund paraneb kiiremini, siis lastakse varem välja kui kohtumääruses kirjas.
Psühhoosis inimene ei mäleta ka tavaliselt väga täpselt seda, mis psühhoosis oleku ajal kõik juhtus. Loodetavasti saab ta toetust ja abi, et juhtunuga leppida. Kahjuks inimestel esineb vaimse tervise probleeme ja ausalt öeldes on küll Lustist ebaeetiline, et ta selle loo üldse eetrissa lasi. Süüdistati ämmaemandat, aga ämmaemandal ei ole karvavõrdki võimalik otsustada seda, kas inimene peaks olema tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil.
Ma küll ei oska arvata, mis näidatud loos täpselt juhtus, kuid need argumendid, mis sina välja tood, ei vasta tõele. Ideaalis peaks nii olema, aga paraku ei ole. Ma olen kaks aastat mõelnud, kas tuua enda lugu avalikkuse ette. See, kuidas psühhiaatriahaiglas inimesi koheldakse ja ilma faktideta, rohte täis topituna vägisi 40ks päevaks sundravile saadetakse. See ei ole inimlik.
Sul ei ole halli aimu ka, mille pärast sind kinni hoitakse või “ravida” tahetakse. Mina sain põhjuse teada haiglast välja saades juhuslikult digilugu lugedes. Must – valgel kirjas sulaselge väljamõeldis.
Kaldun arvama, et see naine ei vajanud sundravi sellisel moel. Kas te üldse oskate ette kujutada mis tunne see on kui teid visatakse trellitatud puuri päris hulludega, kellest ei tea mitte kunagi, mida nad teha võivad. Koogutavad, ümisevad, tulevad ja hirmutavad. Te ei tea, kus on teie lapsed, kuidas nad hakkama saavad, teid ähvardatakse, et niikuinii ei näe te neid enam mitte kunagi.
See on haige, mis seal toimub!
