Küürisin loomakliinikus mädaseid ja veriseid opilaudu ja põrandaid ning tegelesin biojäätmetega. Desosin erinevaid anumaid ja tarbeid. Koju saabusin haisev ja sitane, sest seal olid ka väljasõidud suurloomae juurde, kus ma pidin kaasas olema,
Loodan, et sinust on saanud edukas loomaarst ja sa enam ei pea sprotipasteeti ostma:)
Ei, ma pole elus soovinud loomaarstiks saada. Mu elukutse ja kutsumus on hoopis teises suunas. See oli lihtsalt see töö, mida ma pidin tegema, sest taskuraha ju tahtsin ning teist töökohta ei osanud sellist leida. Eks ema-isa andsid ka taskuraha, aga kui tahtsin veits lobedamalt kinos käia või teatris ja teinekord väga paha ilmaga taksoga trennist koju sõita, tuli töötada. Esimest korda kätt koera kõhuõõnde verist marlitampooni välja võtma pista oli ehmatav, tegelikult eriti ehmatavad olid lõhnad ja helid – näiteks see heli, kuidas mõne looma kõhunahka lahti lõigati – krõõõõõõõõõps. Aga eks oli uhke tunne ka koos vetkirurgiga teinekord, kui lubati opi juurde, käsi desoda.
Sprotipasteeti söön harva, ei tule meelde poes osta. Väga hea on.
Noh, ei maksa idealiseerida ka nüüd nii väga ega kangelast mängida. Mina olen arst (inimeste oma) ja olen aastaid töötanud loomade varjupaigas vabatahtlikuna, koristades ja kasides kassipuure. Töö on ränk ja räpane, kassipojad sünnivad suremiseks ja on hommikuks klammerdunud oma surnud käppadega puurivarbade külge; kassid on vihased, stressis ja ründavad, neid viiakse alatasa surmasüstidele, pidevalt peab rakendama turvameetmeid nendega suhtlemiseks (turvakindad, võrgud jne). See on tavaline elu selles maailmas.
Ma nagu ei tuleks selle pealegi, et ennast mingiks kangelaseks pidada, kui seda tööd teen.
