Nojah, sa tahtsid romantilisi lugusid. Ma nagu lihtsalt kujutan ette tema väga gigantset oma suus jm taolist. Aww…
Alati peab kuskilt pimedast nurgast tulema üks meeletute alaväärsusteste all kannatav s…ajunn, kes tuleb ja rikub kogu hea teema ära. Aga palju jõudu sulle!
Kes see ropendab niimoodi? Kahju inimesest, kel ühtegi fantaasiat pole. Nii hale.
Selles asi ongi, et sina saad seksist ainult fantaseerida. Päriselus sul seksimise võimalus puudub, sest ei ole ühtegi inimest, kes tahaks sinuga seksida.
Sina seksid ainult sellega, kes suvatseb sinuga seksida. Mõni teine saab ise valida, kellega seksida.
Jah, mul on selliseid mehi lausa neli. Tekitab heas mõttes kõdi küll. Ehkki, olen juba 50-aastane. Kooliaegne kallim otsis mind üles facebookis pärast väga pikki aastaid. Oleme mitu korda kokku saanud. Kohvikus ja jalutamas käinud. Ja ka külas käinud üksteisel. Kooli- ja klassikokkutulekutel kohtunud. Alati on särin õhus. Kohtumisel mul hakkavad sõna otseses mõttes jalad värisema, punastan ja kokutan. Alati pean end tükk aega koguma enne, kui suudan normaalselt käituda. Ma ei saa aru, kuidas üks inimene võib niimoodi mõjuda. Ehkki oleme ikka kohtunud (kahjuks väga harva), siis kaugemale ei ole asju lasknud. Minu arglikkus ja liigne kombekus takistab. Teine mees. Ka kooliaegne silmarõõm. Otsis mind samuti facebookist üles. Pakun et kuskil ca 30 aastat pärast viimast kohtumist. Ta on näitleja ja muidu ka avaliku elu tegelane. Korduvalt on kutsunud mind oma etendustele (pakub tasuta pileteid). Aga mina ei julge minna. Kolmas mees. Ka väga varasest noorusest. Temaga on mingi kontakt koguaeg olnud, aga katkendlik. Vahepeal ei kontakteeru aasta otsa. On olnud ka mitmeaastaseid pause. Siis aga tuleme üksteisele meelde, ja tavaliselt juhtub see meil samaaegselt. Mõnikord kohtume, käime jalutamas, kohvikus, paar korda oleme ka üksteisel külas käinud. Neljas mees. Tutvuse algus ca 30 aastat tagasi. Aastaid lihtsalt tundsime teineteist. Sattusime paar korda aastas ühte seltskonda. Kuni ühel hetkel hakkas meespool midagi enamat aretama. Lõpetasin suhtlemise. Aastaid oli vaikus, kuid viimasel ajal on ta hakanud jälle kirjutama ja igatsevaid muusikapalu saatma.
Kas oled siiani vallaline? Kellegagi suhelda intiimsemalt ei julge, ainult kohvikud ja jalutamised. Või sain ma valesti aru?
Jah, mul on selliseid mehi lausa neli. Tekitab heas mõttes kõdi küll. Ehkki, olen juba 50-aastane. Kooliaegne kallim otsis mind üles facebookis pärast väga pikki aastaid. Oleme mitu korda kokku saanud. Kohvikus ja jalutamas käinud. Ja ka külas käinud üksteisel. Kooli- ja klassikokkutulekutel kohtunud. Alati on särin õhus. Kohtumisel mul hakkavad sõna otseses mõttes jalad värisema, punastan ja kokutan. Alati pean end tükk aega koguma enne, kui suudan normaalselt käituda. Ma ei saa aru, kuidas üks inimene võib niimoodi mõjuda. Ehkki oleme ikka kohtunud (kahjuks väga harva), siis kaugemale ei ole asju lasknud. Minu arglikkus ja liigne kombekus takistab. Teine mees. Ka kooliaegne silmarõõm. Otsis mind samuti facebookist üles. Pakun et kuskil ca 30 aastat pärast viimast kohtumist. Ta on näitleja ja muidu ka avaliku elu tegelane. Korduvalt on kutsunud mind oma etendustele (pakub tasuta pileteid). Aga mina ei julge minna. Kolmas mees. Ka väga varasest noorusest. Temaga on mingi kontakt koguaeg olnud, aga katkendlik. Vahepeal ei kontakteeru aasta otsa. On olnud ka mitmeaastaseid pause. Siis aga tuleme üksteisele meelde, ja tavaliselt juhtub see meil samaaegselt. Mõnikord kohtume, käime jalutamas, kohvikus, paar korda oleme ka üksteisel külas käinud. Neljas mees. Tutvuse algus ca 30 aastat tagasi. Aastaid lihtsalt tundsime teineteist. Sattusime paar korda aastas ühte seltskonda. Kuni ühel hetkel hakkas meespool midagi enamat aretama. Lõpetasin suhtlemise. Aastaid oli vaikus, kuid viimasel ajal on ta hakanud jälle kirjutama ja igatsevaid muusikapalu saatma.
Kas oled siiani vallaline? Kellegagi suhelda intiimsemalt ei julge, ainult kohvikud ja jalutamised. Või sain ma valesti aru?
Ei ole vallaline. Ma olen juba mitu aastakümmet abielus. Ja oma mehega jagan intiimsusi väga vabameelselt 😀
Ei ole vallaline. Ma olen juba mitu aastakümmet abielus. Ja oma mehega jagan intiimsusi väga vabameelselt ????
Kuidas saab selline olukord tekkida, et sinuga ühendust võetakse? Suhtlen väga paljude meestega sõbra tasandil ja sellist olukorda ei teki isegi 30-40aastaste naistega, rääkimata 50-60aastastest.
Ei ole vallaline. Ma olen juba mitu aastakümmet abielus. Ja oma mehega jagan intiimsusi väga vabameelselt ????
Kuidas saab selline olukord tekkida, et sinuga ühendust võetakse? Suhtlen väga paljude meestega sõbra tasandil ja sellist olukorda ei teki isegi 30-40aastaste naistega, rääkimata 50-60aastastest.
Ma ei tea, kuidas saab tekkida, aga mul on tekkinud.
Miks 50-60-aastaste naistega ei saa mingeid olukordi tekkida? Et selles vanuses naine on mahakantud ja kõlbmatu?
Ma ei tea, kuidas saab tekkida, aga mul on tekkinud.
Miks 50-60-aastaste naistega ei saa mingeid olukordi tekkida? Et selles vanuses naine on mahakantud ja kõlbmatu?
Ühiskonna mõttes paraku veel on. Päris õige see pole, et mehed sinu soove ei austa. Tore muidugi enda ego paitada lasta, aga piir tuleb ikkagi selgelt maha tõmmata, mida sina teinud ei ole.
Ühiskonna mõttes paraku veel on. Päris õige see pole, et mehed sinu soove ei austa. Tore muidugi enda ego paitada lasta, aga piir tuleb ikkagi selgelt maha tõmmata, mida sina teinud ei ole.
Mis asi ühiskonna mõttes paraku veel on?
Mida tähendab, et mehed minu soove ei austa? Minu arust on minu soove vägagi austatud. Keegi ei ole lennanud jõua peale ja midagi nõudnud.
Kui sa mu esimest kommentaari lugesid, siis said ju aru, et piir on maas. Ja seda ei ole ei mina ega keegi meestest ületanud.
Miks ei tohi lasta oma ego paitada? Sest ma olen vana ja kindlasti kole ning pean ühiskonna mõistes konkurentsist väljas olema?
Kui sul oma mees olemas, siis miks sa nende eelmistega ikka veel jalutama kipud? Ego paitamiseks või? Kas su mees tohib ka oma endistega käia ego paitamas?
Mida tähendab, et mehed minu soove ei austa? Minu arust on minu soove vägagi austatud. Keegi ei ole lennanud jõua peale ja midagi nõudnud.
Kui sa mu esimest kommentaari lugesid, siis said ju aru, et piir on maas. Ja seda ei ole ei mina ega keegi meestest ületanud.
Miks ei tohi lasta oma ego paitada? Sest ma olen vana ja kindlasti kole ning pean ühiskonna mõistes konkurentsist väljas olema?
Ah mis ma seal ikka… Olen juba vaikselt õppinud, kuidas on õige. Vildaka inimesena ei mõista, mida tehakse. See on minu probleem. Muutma ikka ennast ei hakka, õpin lihtsalt inimesi nii võtma, et las nad olgu. Mäletan juba lapsepõlvest, kuidas minust vanemal tüdrukul oli noormees ja istus muudkui teiste poiste süles ja kallistas neid, aga see ongi ju normaalne. Las ta nüüd jääb.
Kui sul oma mees olemas, siis miks sa nende eelmistega ikka veel jalutama kipud? Ego paitamiseks või? Kas su mees tohib ka oma endistega käia ego paitamas?
Aga, miks ei tohi, kui piire ei ületata? Sul on palju meessõpru. Ilmselt on ka oma mees olemas. Miks sa nende meessõpradega suhtled, kui sul oma mees olemas?
Jah, minu mees võib ka suhelda teiste naistega. Eksnaisi või -kallimaid tal ei ole.
h mis ma seal ikka… Olen juba vaikselt õppinud, kuidas on õige. Vildaka inimesena ei mõista, mida tehakse. See on minu probleem. Muutma ikka ennast ei hakka, õpin lihtsalt inimesi nii võtma, et las nad olgu. Mäletan juba lapsepõlvest, kuidas minust vanemal tüdrukul oli noormees ja istus muudkui teiste poiste süles ja kallistas neid, aga see ongi ju normaalne. Las ta nüüd jääb.
Jääb arusaamatuks, kuidas see jutt minu kommentaariga seotud on?
Aga, miks ei tohi, kui piire ei ületata? Sul on palju meessõpru. Ilmselt on ka oma mees olemas. Miks sa nende meessõpradega suhtled, kui sul oma mees olemas?
Jah, minu mees võib ka suhelda teiste naistega. Eksnaisi või -kallimaid tal ei ole.
Pole too kommenteerija, aga soovitan sul edasi lasta. Väga tubli oled!
Jääb arusaamatuks, kuidas see jutt minu kommentaariga seotud on?
Ilus näide, et lapsepõlves saadud trauma kestab terve elu. Muusikapalad, teatripiletid, kõditunne – NAUDI. Kindlasti on neid, kellel pole traumasid ja nemad vaatavad, et nii tore, kui enne seda iga, kust voodist enam abita püsti ei saa, oleks mida meenutada.
Ilus näide, et lapsepõlves saadud trauma kestab terve elu. Muusikapalad, teatripiletid, kõditunne – NAUDI. Kindlasti on neid, kellel pole traumasid ja nemad vaatavad, et nii tore, kui enne seda iga, kust voodist enam abita püsti ei saa, oleks mida meenutada.
Püüad mind solvata? Mis traumast jutt käib? Olen tervest lapsepõlvekodust. Minu vanemad elasid koos väga pika ja ilusa elu. Minu enda abielu on väga pikalt kestnud ja vähemalt minu poolt petmisi pole olnud. Kedagi ma reetnud ei ole. Ja mees teab minu nooruspõlve silmarõõmude olemasolust.
Ma ei teadnudki, et vanus 50 on sent surmale võlgu. Ma ise pean ennast veel igati nooreks ja tegusaks inimeseks. Lähima 30 aasta jooksul loodan mitte raugastuda ja voodihaigeks jääda.
Püüad mind solvata? Mis traumast jutt käib? Olen tervest lapsepõlvekodust. Minu vanemad elasid koos väga pika ja ilusa elu. Minu enda abielu on väga pikalt kestnud ja vähemalt minu poolt petmisi pole olnud. Kedagi ma reetnud ei ole. Ja mees teab minu nooruspõlve silmarõõmude olemasolust.
Ma ei teadnudki, et vanus 50 on sent surmale võlgu. Ma ise pean ennast veel igati nooreks ja tegusaks inimeseks. Lähima 30 aasta jooksul loodan mitte raugastuda ja voodihaigeks jääda.
Lihtsalt vastasin, pole mõtet käima tõmmata ennast. Mul pole kunagi enda väljendamisega probleeme olnud, perekool on esimene ja viimane koht selleks, kus üks teise järel jalaga näkku paneb.
Ah mis ma seal ikka… Olen juba vaikselt õppinud, kuidas on õige. Vildaka inimesena ei mõista, mida tehakse. See on minu probleem. Muutma ikka ennast ei hakka, õpin lihtsalt inimesi nii võtma, et las nad olgu. Mäletan juba lapsepõlvest, kuidas minust vanemal tüdrukul oli noormees ja istus muudkui teiste poiste süles ja kallistas neid, aga see ongi ju normaalne. Las ta nüüd jääb.
Nii see paraku on. Mõni naisinimene on ka noore neiuna silmatorkamatu ning ei tekita noormeestes ühtki emotsiooni. Teine naine saab veel 50-selt vastassoolt palju tähelepanu. Sa ei peaks sellepärast teistele naistele kade olema ja neid hooraks nimetama.
Nii see paraku on. Mõni naisinimene on ka noore neiuna silmatorkamatu ning ei tekita noormeestes ühtki emotsiooni. Teine naine saab veel 50-selt vastassoolt palju tähelepanu. Sa ei peaks sellepärast teistele naistele kade olema ja neid hooraks nimetama.
Ah mis ma seal ikka… Olen juba vaikselt õppinud, kuidas on õige. Vildaka inimesena ei mõista, mida tehakse. See on minu probleem. Muutma ikka ennast ei hakka, õpin lihtsalt inimesi nii võtma, et las nad olgu. Mäletan juba lapsepõlvest, kuidas minust vanemal tüdrukul oli noormees ja istus muudkui teiste poiste süles ja kallistas neid, aga see ongi ju normaalne. Las ta nüüd jääb.
Nii see paraku on. Mõni naisinimene on ka noore neiuna silmatorkamatu ning ei tekita noormeestes ühtki emotsiooni. Teine naine saab veel 50-selt vastassoolt palju tähelepanu. Sa ei peaks sellepärast teistele naistele kade olema ja neid hooraks nimetama.
Appikene, rahune maha juba! Tegelikult ka ei huvita see pikale veninud eneseõigustamine. Ilmselge, et su enda vana ei märka sind enam, siis nurud teistelt komplimente jne. Ma küll ei kujutaks ette, et mu mees näiteks käiks võõraste mooridega jalutamas kuskil. Kõrval paistab ikka väga haiglane see värk
Appikene, rahune maha juba! Tegelikult ka ei huvita see pikale veninud eneseõigustamine. Ilmselge, et su enda vana ei märka sind enam, siis nurud teistelt komplimente jne. Ma küll ei kujutaks ette, et mu mees näiteks käiks võõraste mooridega jalutamas kuskil. Kõrval paistab ikka väga haiglane see värk
Osad mängivadki tulega, et vanamehele näidata, kui tahetud nad on ja alati üllataval kombel vabade meeste ”sõbrad”. Näitaks mulle meest, kes vanuses 50+ oleks vaba ja viitsiks seelikuid taga ajada. Säärasel juhul on tegu juba puhtalt sõprusega, klassivendlusega.
Mehed ajavad muidugi taga keda ette juhtub, tavaliselt endast kaks korda nooremaid. Elu pole seebiseriaal, kus igavene armastus hoolimata raskustest lõkkele lööb ja iga nipernaadi pole valmis samade seelikute pärast tulemuseta pingutama. Nooruses veel viitsivad, vanemas eas võtavad selle, kes sülle kukub.
Appikene, rahune maha juba! Tegelikult ka ei huvita see pikale veninud eneseõigustamine. Ilmselge, et su enda vana ei märka sind enam, siis nurud teistelt komplimente jne. Ma küll ei kujutaks ette, et mu mees näiteks käiks võõraste mooridega jalutamas kuskil. Kõrval paistab ikka väga haiglane see värk
Mina (kelle ümber vestlus käib) ei ole seda kommentaari kirjutanud, mida tahad mulle praegu omistada.
Olin aastaid tagasi oma mehega maal ja läksime ka sauna. Meil väike mäng käimas kui korraga astus ta ema uksest sisse, et tuleb ka sauna ja ärge laske end temast häirida. Mul piinlik aga mees ei teinud nagu väljagi! Nüüd me juba aastaid lahus ka. Aga jah, tookord oli see üks omamoodi juhus!
Kunagi külapeol 1984. Mingi traktorist nägi, et tema vana pruut taga nurgas istub võõra kuti süles. Ise veidi joogine, aga kutsus tüdruku tantsima. Ei tüdruk tahtnud vana peikaga midagi enam tantsida. Traktorist võttis käest kinni ja tõmbas ühe ropsuga neiu kuti sülest minema. Seejärel läks kõigil teistel ümberringi korraga nägu pikaks. Nimelt kutil jäi veel aurav ja märg ots püksiaugust välja paistma. Vot mille peal neiu oma laia seelikuga nii mõnusalt istus.
+2
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu
08.11.2021 19:34
Just paar päeva tagasi mõtlesin, et kui nüüd kunagine armastus ühendust võtaks, siis oleks see märk, et on aeg midagi ümber korraldada. Oma mehega hetkel tühi tunne majas. Ei võtnud õnneks keegi ühendust. Kellel seda jama vaja.
Ma usun küll ühenduse võtmisse endise armastuse või sümpaatiaga ja olen seda ka teinud. Kindlasti soovitan see samm ära teha, kui ikka väga kripeldab. Kaotada pole ju midagi, aga võita on palju. Ma olen üldse alati enamasti ise lähenenud, kui keegi huvi pakub ja oma huvist märku andnud.
Eksiga ei võeta ju ühendust, et küsida kuidas tal läheb ja niisama vestelda. Ühendust võetakse kuna soovitakse uut võimalust. Millal keegi jõuab tõdemuseni, et ta ikka tunneb midagi selle eksi vastu veel, see oleneb inimesest. Mõni saab sellest kohe aru ja hakkab kohe üritama, mõni elab mõne teisega enne aastakümneid koos ja siis saab aru. Mõni ei saagi midagi aru vaid jätkab igapäevast elu nagu see ette tuleb ja ei mõtle eksidele.
Eksiga ei võeta ju ühendust, et küsida kuidas tal läheb ja niisama vestelda. Ühendust võetakse kuna soovitakse uut võimalust. Millal keegi jõuab tõdemuseni, et ta ikka tunneb midagi selle eksi vastu veel, see oleneb inimesest. Mõni saab sellest kohe aru ja hakkab kohe üritama, mõni elab mõne teisega enne aastakümneid koos ja siis saab aru. Mõni ei saagi midagi aru vaid jätkab igapäevast elu nagu see ette tuleb ja ei mõtle eksidele.
Ah jätke, enamasti on sellised aastatetaguste armude ülesotsimised ikka hoopis oleviku puudujääkidest tingitud. Liiga vähe seksi või tundeid praegu ja siis tuleb meelde, et ohh, kus oli ikka romantiline see vana suhe, rohi oli kohe roheline ja kuu kuldne. Ainuõige oleks need ülesotsimised tegemata jätta. Mis läbi see läbi.
Kui sa mu esimest kommentaari lugesid, siis said ju aru, et piir on maas. Ja seda ei ole ei mina ega keegi meestest ületanud.
Miks ei tohi lasta oma ego paitada? Sest ma olen vana ja kindlasti kole ning pean ühiskonna mõistes konkurentsist väljas olema?
Mis konkurentsi sulle vaja on, kui sul on õnnelik pereelu olemas? Miks sa pead olema mingis “konkurentsis”, miks vallalised ei võiks omavahel olla seal?
Esimeses kommentaaris sa ütlesid otse, et seksida esimese armastusega takistab “arglikkus ja kombekus”. Mitte armastus sinu abikaasa vastu või et sa tegelikult seda ei tahaks teha.
Ja milleks mainida, et abikaasal ekspruute pole? Kas oleks mingit vahet kui oleks?
Sa nagu pisendad oma abikaasat tema puuduvate kogemuste pärast, samas pole sa ise ka nende teiste meestega isegi varasemalt midagi teinud.
Niisama “kõdi” ja liblikaid vahel tunda tahta polegi paha. Aga sinu puhul ei ole asi lihtsalt ajaviites, vaid ei lugenudki armastust oma päris kaaslase vastu välja. see oli kurb ja ilmselt tekitas ka teistes seda tugevamat kriitikanooti.
Kui sa mu esimest kommentaari lugesid, siis said ju aru, et piir on maas. Ja seda ei ole ei mina ega keegi meestest ületanud.
Miks ei tohi lasta oma ego paitada? Sest ma olen vana ja kindlasti kole ning pean ühiskonna mõistes konkurentsist väljas olema?
Mis konkurentsi sulle vaja on, kui sul on õnnelik pereelu olemas? Miks sa pead olema mingis “konkurentsis”, miks vallalised ei võiks omavahel olla seal?
Esimeses kommentaaris sa ütlesid otse, et seksida esimese armastusega takistab “arglikkus ja kombekus”. Mitte armastus sinu abikaasa vastu või et sa tegelikult seda ei tahaks teha.
Ja milleks mainida, et abikaasal ekspruute pole? Kas oleks mingit vahet kui oleks?
Sa nagu pisendad oma abikaasat tema puuduvate kogemuste pärast, samas pole sa ise ka nende teiste meestega isegi varasemalt midagi teinud.
Niisama “kõdi” ja liblikaid vahel tunda tahta polegi paha. Aga sinu puhul ei ole asi lihtsalt ajaviites, vaid ei lugenudki armastust oma päris kaaslase vastu välja. see oli kurb ja ilmselt tekitas ka teistes seda tugevamat kriitikanooti.
Mis see abikaasa nüüd siia puutub, kui tuttavad inimesed niisama omavahel suhtlevad ja see mõlemale meeldib?
