Esileht › Pereelu ja suhted › lapsendatud olemisest
Ma arvan, et ta räägib tõtt ka raseduse teesklemise kohta. Muidugi ei organiseerinud günekoloog talle vastsündinud beebit, aga ilmselt aitas suhelda nõukogude ajal lapsendamist korraldavate asutustega. Paljude inimeste abiga ning ilmselt ka õnneliku juhuse läbi sa oma perre sattusid. On, mille eest tänulik olla.
Günekoloog võis teada mõnest rasedast, kes tahtis lapsest kindlasti loobuda, näiteks alaealisest.
Tere,sain kuu aega tagasi, 45-aastasena, teada oma (nüüdseks siis) kasuemalt, et ta lapsendas mu kahe nädala vanuselt. Sellest teada saamine lõi kogu maailma, mida siiani teadsin, pahupidi ning hinge ja südamesse kohutava haava. Teisalt, sellest teada saamine andis mulle vastused mind terve elu kummitanud küsimustele ning kahtlustele.
Tegin päringu Sotsiaalkindlustusametile, et saada rohkem infot enda lapsendamise kohta ning sain täna e-mailile vastuse ning info oma bioloogilise ema ning õdede-vendade osas. Ma ei ole kindel, kas ma soovin nendest rohkem teada saada või kas sooviksin nendega võimalusel kohtuda, selles osas pean veel mõtlema.
Sain teada ka oma õige sünnikuupäeva ( seda oli lapsendamise käigus muudetud) ning oma eesnime enne lapsendamist (ka seda oli muudetud).
Tänaseks päevaks on kontrollimatult voolavad pisarad ning tugev kehaline-vaimne šokk asendunud sügava kurbuse-ja üksindustundega.
Minu õnneks on mu kõrval minu kaks last, kes vaatamata teismeea hämmastavatele iseärasustele on vapustavalt toredad ja võrratu huumorimeelega ning tänu kellele on mul olnud veidi kergem seda kõike üle elada.
Kui kedagi nüüd huvitab see teema veel, siis saan jätkata enda lugu, kus paar kuud tagasi sain teada, et olen lapsendatud.
Tänaseks olen saanud teada, et minu bioloogiline ema suri 15-aastat tagasi ning tal oli kokku 6 last, mina olin paberite järgi noorim. Ei ole teada, kas ta peale minu veel mõne enda lapse lapsendamiseks ära andis.
Otsustasin, et praegu ma oma õdede-vendadega mingit kontakti võtma ei hakka, oleme üksteisele võõrad inimesed siiski ja ajad keerulised.
Kaks kuud teadasaamisest saab peatselt täis ning kuigi esmane šokk on möödas, tajub keha endiselt tugevat stressi. Aga mõtted keerlevad siiski suurema osa ärkveloleku ajast minu lapsendamise loos. Otsustasin, et kasuemaga ma suhtlemist ei lõpeta kuna tahan rohkem infot saada oma lapsendamise kohta, aga olles temaga rääkinud ja talle küsimusi esitanud ja kuulanud tema vastuseid, olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et minuga on terve minu elu manipuleeritud ning mulle valetatud. Jätkub…
Jätkan..
Miks olen järjest rohkem kindel, et mind on terve elu manipuleeritud ning mulle tahtlikult valetatud? Sellel saatuslikul õhtul, kui ma enda lapsendamisest teada sain, ütles mu kasuema, et ta tahtis selle info endaga hauda kaasa viia, et ma mitte kunagi sellest teada ei saaks. Ehk et, tal ei olnud kunagi plaanis seda mulle tunnistada ega mulle tõtt rääkida.
Küsimuse peale, kes tema perest teavad, et ma lapsendatud olen, vastas kasuema, et mitte keegi ei tea sellest.
“Isegi mitte sinu enda ema ja õde ei tea, et sa mu lapsendasid ja et ma ei ole sinu bioloogiline laps? Kuidas on võimalik oma pere ees rasedust teeselda 9 pikka kuud?”
Kasuema ainuke vastus: ” Ma lasin endale õmmelda laiemaid kleite.”
See on nüüd esimene koht, mida on väga raske uskuda.Olen ise olnud lapseootel kaks korda ning ma ei kujuta ette, et rasedust saaks “teeselda”.
Kasuema väitis, et 70ndatel aastatel tema günekoloog siis n.ö organiseeris talle minu saamise.
Olgugi, et olid 70ndad, lapsendamine käis ikkagi läbi mingite organite ( minu kohta on ametlikud lapsendamise paberid olemas arhiivis) ja ei saanud ju kuidagi ette teada, millal keegi naine sünnitama tuleb ja oma lapse lapsendamiseks ära otsustab anda ja täpselt sellest hetkest 9 kuud tagasi saab keegi naine, kellel oma abikaasaga lapseootele jäämine ei õnnestu, hakata rasedust teesklema??
Kas see tundub ebaloogiline ja uskumatu ainult minule?
Tere,sain kuu aega tagasi, 45-aastasena, teada oma (nüüdseks siis) kasuemalt, et ta lapsendas mu kahe nädala vanuselt. Sellest teada saamine lõi kogu maailma, mida siiani teadsin, pahupidi ning hinge ja südamesse kohutava haava. Teisalt, sellest teada saamine andis mulle vastused mind terve elu kummitanud küsimustele ning kahtlustele.
Tegin päringu Sotsiaalkindlustusametile, et saada rohkem infot enda lapsendamise kohta ning sain täna e-mailile vastuse ning info oma bioloogilise ema ning õdede-vendade osas. Ma ei ole kindel, kas ma soovin nendest rohkem teada saada või kas sooviksin nendega võimalusel kohtuda, selles osas pean veel mõtlema.
Sain teada ka oma õige sünnikuupäeva ( seda oli lapsendamise käigus muudetud) ning oma eesnime enne lapsendamist (ka seda oli muudetud).
Tänaseks päevaks on kontrollimatult voolavad pisarad ning tugev kehaline-vaimne šokk asendunud sügava kurbuse-ja üksindustundega.
Minu õnneks on mu kõrval minu kaks last, kes vaatamata teismeea hämmastavatele iseärasustele on vapustavalt toredad ja võrratu huumorimeelega ning tänu kellele on mul olnud veidi kergem seda kõike üle elada.
Kui kedagi nüüd huvitab see teema veel, siis saan jätkata enda lugu, kus paar kuud tagasi sain teada, et olen lapsendatud.
Tänaseks olen saanud teada, et minu bioloogiline ema suri 15-aastat tagasi ning tal oli kokku 6 last, mina olin paberite järgi noorim. Ei ole teada, kas ta peale minu veel mõne enda lapse lapsendamiseks ära andis.
Otsustasin, et praegu ma oma õdede-vendadega mingit kontakti võtma ei hakka, oleme üksteisele võõrad inimesed siiski ja ajad keerulised.
Kaks kuud teadasaamisest saab peatselt täis ning kuigi esmane šokk on möödas, tajub keha endiselt tugevat stressi. Aga mõtted keerlevad siiski suurema osa ärkveloleku ajast minu lapsendamise loos. Otsustasin, et kasuemaga ma suhtlemist ei lõpeta kuna tahan rohkem infot saada oma lapsendamise kohta, aga olles temaga rääkinud ja talle küsimusi esitanud ja kuulanud tema vastuseid, olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et minuga on terve minu elu manipuleeritud ning mulle valetatud. Jätkub…
Jätkan..
Miks olen järjest rohkem kindel, et mind on terve elu manipuleeritud ning mulle tahtlikult valetatud? Sellel saatuslikul õhtul, kui ma enda lapsendamisest teada sain, ütles mu kasuema, et ta tahtis selle info endaga hauda kaasa viia, et ma mitte kunagi sellest teada ei saaks. Ehk et, tal ei olnud kunagi plaanis seda mulle tunnistada ega mulle tõtt rääkida.
Küsimuse peale, kes tema perest teavad, et ma lapsendatud olen, vastas kasuema, et mitte keegi ei tea sellest.
“Isegi mitte sinu enda ema ja õde ei tea, et sa mu lapsendasid ja et ma ei ole sinu bioloogiline laps? Kuidas on võimalik oma pere ees rasedust teeselda 9 pikka kuud?”
Kasuema ainuke vastus: ” Ma lasin endale õmmelda laiemaid kleite.”
See on nüüd esimene koht, mida on väga raske uskuda.Olen ise olnud lapseootel kaks korda ning ma ei kujuta ette, et rasedust saaks “teeselda”.
Kasuema väitis, et 70ndatel aastatel tema günekoloog siis n.ö organiseeris talle minu saamise.
Olgugi, et olid 70ndad, lapsendamine käis ikkagi läbi mingite organite ( minu kohta on ametlikud lapsendamise paberid olemas arhiivis) ja ei saanud ju kuidagi ette teada, millal keegi naine sünnitama tuleb ja oma lapse lapsendamiseks ära otsustab anda ja täpselt sellest hetkest 9 kuud tagasi saab keegi naine, kellel oma abikaasaga lapseootele jäämine ei õnnestu, hakata rasedust teesklema??
Kas see tundub ebaloogiline ja uskumatu ainult minule?
Tänan kõiki, kes võtsid vaevaks lugeda ning vastata.
Minu lugu näib väljastpoolt vaatlejale ilus ja tundub nagu kõik oleks parimas korras: minu eest hoolitseti, mul oli kodu, hobid ning olin igati viks, viisakas ja sõnakuulelik õpilane ning laps. Nelja seina vahel aga oli olukord kahjuks teine. Lapsed ei saa endale emasid valida ning lapseeas ju tuleb leppida selle olukorraga, mis sul on. Lapsena pidin pealt nägema perevägivalda, seda, milliseks alkohol võib inimese muuta, pidin päris väiksena taluma üksindust ja üksinda jätmist; kooliealise ja teismelisena sõimu, halvustamist ning ähvardusi; täisealisena manipuleerimist ning käsutamist.
Meie vahel ei ole kunagi olnud seda armastavat-usaldavat-toetavat lapsevanema-lapse suhet nagu mul on minu enda lastega. Pigem olen terve elu püüdnud olla selline, et ma kasuema ei häiriks. Jah, on olnud hetki ja aegu, kus kõik ongi hästi, aga alati olen olnud teatud mõttes valmis juhuks, kui tema poolt peaks tulema mõni süüdistus või halvustus. Meie suhted läksid veidi paremaks, kui lapsed sain ( tänaseks lapsed teismeliseeas), aga umbes kaks aastat tagasi midagi muutus ning pidin hakkama taas tihedamini kuulama süüdistusi ja halvustusi.
Lapsena pidin läbi elama olukordi, mida ise, emana, oma lastele, ükskõik, kui keeruline ja raske eluseis ka ei oleks, ma mitte kunagi ei suudaks ega tahaks tekitada.
Tagasi vaadates-minu eest hoolitseti, aga kas just armastati…?
Nüüd, kui sain teada, et olen lapsendatud, sain vastuse mind terve elu piinanud küsimusele ” Miks ma ei ole olnud piisav?” ning mõistan ehk veidi paremini, miks minu kasuema ehk ei suutnudki mulle pakkuda tõelist emaarmastust, sest ükskõik, mis nurga alt seda võtta, ma ju ei olnud ikkagi päris oma. Ütlen siinkohal, et ma ei üldista vaid lisan siia kohe, et minu kasuema puhul on tegemist väga raske iseloomuga inimesega, kellel on endal palju probleeme ning komplekse ning see on kindlasti ka meie suhet mõjutanud.
Oma lastele tahan n.ö ” kasvatada tiibu”, et nad elus kenasti hakkama saaksid, minu puhul kahjuks aga “kärbiti tiibu”. Nii kaua kuni tegin täpselt nii nagu kästi, oli kõik korras, kuid enda õigusi mul ei olnud ja minu soovidega ei arvestatud.
Siiski, olen sellest kõigest enam-vähem edukalt välja tulnud, kuigi haavad on ja jäävad.
Olen tundnud nagu ma oleks pusletükk, mis osaliselt nagu sobiks puslesse, aga paar nurka kuidagi ei sobi ja siiani tunnen, et ma küll olen olemas, minuga suheldakse, veedetakse aega, visatakse nalja, aga minust ikkagi nagu astutakse üle.
Selline käitumine panebki mind kahtlustama, et minu lapsendamine ei ole olnud saladus. Tänaseks olen saanud teada, et minu jaoks võõrad inimesed (!) teavad, et olen lapsendatud ja kahtlustan, et sellest teavad ka kasuema sugulased ning vaid minu eest on seda tõsiasja aastakümneid varjatud.
Ma ei tea veel, miks ma nüüd pidin enda saatusest teada saama, aga järelikult pidi nii minema ning jään ootama-vaatama, kuidas elu edasi hargnema hakkab.
Mina ka mõistan sinu ema. Nõukaajal oli parem, kui ei teatud, et oled lapsendatud. Ise elasin väikelinnas ja seal oli üks poisike, kelle puhul kõik teadis, et ta on lapsendatud. No tõesti, teda ikka vaadati alati teist moodi ja sussutati. Täiskasvanud suhtusid eelarvamusega, et küllap joodikute laps ja teised lapsed muidugi kasutasid igat võimalust tema tausta kohta vihjeid teha. Kas oleksid tahtnud seda põrgut läbida? Sa said normaalne lapsepõlve nagu oli mitte lapsendatud lastel.
Nõukaajal tehti väga palju aborte ja puuduliku seksuaalhariduse tõttu ei teadnud paljud noored neiukesed õigel ajal üldse rasedust kahtlustadagi. Seega täiesti loogiline, et günekoloogil polnud mingit probleemi nagu nipsust leida mõni rase, kes oli soovimatult rasestunud, aga abordiks oli ka liiga hilja – ära nukrutse mul on su lapsele üks hea kasuema pakkuda.
Kuule, neid inimesi, kes ka oma bioloogiliste vanematega hästi läbi ei saanud või täiskasvanu eas neile etteheiteid teevad, on ju väga palju. Sina saad selle kõik lükata lapsendamise kaele. Eks ole, ta ju ei armastanud mind, sest ma polnud oma. Aga kas sa tõesti arvad, et ta oma bioloogilise lapsega oleks teist moodi ema olnud? Keeruline iseloom ja sellest tingitud konfliktid oleks ju nii või teisiti olnud. See oli nõukaaegne kasvatus et laps räägib siis kui kana pissib ja lapse kohus oli olla sõnakuulelik. See oli ju terve nõukaaegse ühiskonna probleem, et sõnavabadus puudus ja tuli teha nagu kõrgem võim käskis. Selle reegli rikkujaid karistati karmilt.
Sa, teemaalgataja, räägiksid justkui minu emast, ainult selle vahega, et minu ema kandis ja sünnitas mind ise.
Ja tihtipeale usuvad vanemad, et nad annavad oma lapsele endast kõik (ja tihti annavadki päriselt ka), ent järeltulija näeb asja ikka teise mätta otsast. Seega, sina usud praegu enda aruga, et külvad lapsed soojusega üle, kuid mitte miski ei garanteeri, et nad tulevikus sind samamoodi meenutavad. Elu ongi keeruline.
Tere,sain kuu aega tagasi, 45-aastasena, teada oma (nüüdseks siis) kasuemalt, et ta lapsendas mu kahe nädala vanuselt. Sellest teada saamine lõi kogu maailma, mida siiani teadsin, pahupidi ning hinge ja südamesse kohutava haava. Teisalt, sellest teada saamine andis mulle vastused mind terve elu kummitanud küsimustele ning kahtlustele.
Tegin päringu Sotsiaalkindlustusametile, et saada rohkem infot enda lapsendamise kohta ning sain täna e-mailile vastuse ning info oma bioloogilise ema ning õdede-vendade osas. Ma ei ole kindel, kas ma soovin nendest rohkem teada saada või kas sooviksin nendega võimalusel kohtuda, selles osas pean veel mõtlema.
Sain teada ka oma õige sünnikuupäeva ( seda oli lapsendamise käigus muudetud) ning oma eesnime enne lapsendamist (ka seda oli muudetud).
Tänaseks päevaks on kontrollimatult voolavad pisarad ning tugev kehaline-vaimne šokk asendunud sügava kurbuse-ja üksindustundega.
Minu õnneks on mu kõrval minu kaks last, kes vaatamata teismeea hämmastavatele iseärasustele on vapustavalt toredad ja võrratu huumorimeelega ning tänu kellele on mul olnud veidi kergem seda kõike üle elada.
Kui kedagi nüüd huvitab see teema veel, siis saan jätkata enda lugu, kus paar kuud tagasi sain teada, et olen lapsendatud.
Tänaseks olen saanud teada, et minu bioloogiline ema suri 15-aastat tagasi ning tal oli kokku 6 last, mina olin paberite järgi noorim. Ei ole teada, kas ta peale minu veel mõne enda lapse lapsendamiseks ära andis.
Otsustasin, et praegu ma oma õdede-vendadega mingit kontakti võtma ei hakka, oleme üksteisele võõrad inimesed siiski ja ajad keerulised.
Kaks kuud teadasaamisest saab peatselt täis ning kuigi esmane šokk on möödas, tajub keha endiselt tugevat stressi. Aga mõtted keerlevad siiski suurema osa ärkveloleku ajast minu lapsendamise loos. Otsustasin, et kasuemaga ma suhtlemist ei lõpeta kuna tahan rohkem infot saada oma lapsendamise kohta, aga olles temaga rääkinud ja talle küsimusi esitanud ja kuulanud tema vastuseid, olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et minuga on terve minu elu manipuleeritud ning mulle valetatud. Jätkub…
Jätkan..
Miks olen järjest rohkem kindel, et mind on terve elu manipuleeritud ning mulle tahtlikult valetatud? Sellel saatuslikul õhtul, kui ma enda lapsendamisest teada sain, ütles mu kasuema, et ta tahtis selle info endaga hauda kaasa viia, et ma mitte kunagi sellest teada ei saaks. Ehk et, tal ei olnud kunagi plaanis seda mulle tunnistada ega mulle tõtt rääkida.
Küsimuse peale, kes tema perest teavad, et ma lapsendatud olen, vastas kasuema, et mitte keegi ei tea sellest.
“Isegi mitte sinu enda ema ja õde ei tea, et sa mu lapsendasid ja et ma ei ole sinu bioloogiline laps? Kuidas on võimalik oma pere ees rasedust teeselda 9 pikka kuud?”
Kasuema ainuke vastus: ” Ma lasin endale õmmelda laiemaid kleite.”
See on nüüd esimene koht, mida on väga raske uskuda.Olen ise olnud lapseootel kaks korda ning ma ei kujuta ette, et rasedust saaks “teeselda”.
Kasuema väitis, et 70ndatel aastatel tema günekoloog siis n.ö organiseeris talle minu saamise.
Olgugi, et olid 70ndad, lapsendamine käis ikkagi läbi mingite organite ( minu kohta on ametlikud lapsendamise paberid olemas arhiivis) ja ei saanud ju kuidagi ette teada, millal keegi naine sünnitama tuleb ja oma lapse lapsendamiseks ära otsustab anda ja täpselt sellest hetkest 9 kuud tagasi saab keegi naine, kellel oma abikaasaga lapseootele jäämine ei õnnestu, hakata rasedust teesklema??
Kas see tundub ebaloogiline ja uskumatu ainult minule?
Tänan kõiki, kes võtsid vaevaks lugeda ning vastata.
Minu lugu näib väljastpoolt vaatlejale ilus ja tundub nagu kõik oleks parimas korras: minu eest hoolitseti, mul oli kodu, hobid ning olin igati viks, viisakas ja sõnakuulelik õpilane ning laps. Nelja seina vahel aga oli olukord kahjuks teine. Lapsed ei saa endale emasid valida ning lapseeas ju tuleb leppida selle olukorraga, mis sul on. Lapsena pidin pealt nägema perevägivalda, seda, milliseks alkohol võib inimese muuta, pidin päris väiksena taluma üksindust ja üksinda jätmist; kooliealise ja teismelisena sõimu, halvustamist ning ähvardusi; täisealisena manipuleerimist ning käsutamist.
Meie vahel ei ole kunagi olnud seda armastavat-usaldavat-toetavat lapsevanema-lapse suhet nagu mul on minu enda lastega. Pigem olen terve elu püüdnud olla selline, et ma kasuema ei häiriks. Jah, on olnud hetki ja aegu, kus kõik ongi hästi, aga alati olen olnud teatud mõttes valmis juhuks, kui tema poolt peaks tulema mõni süüdistus või halvustus. Meie suhted läksid veidi paremaks, kui lapsed sain ( tänaseks lapsed teismeliseeas), aga umbes kaks aastat tagasi midagi muutus ning pidin hakkama taas tihedamini kuulama süüdistusi ja halvustusi.
Lapsena pidin läbi elama olukordi, mida ise, emana, oma lastele, ükskõik, kui keeruline ja raske eluseis ka ei oleks, ma mitte kunagi ei suudaks ega tahaks tekitada.
Tagasi vaadates-minu eest hoolitseti, aga kas just armastati…?
Nüüd, kui sain teada, et olen lapsendatud, sain vastuse mind terve elu piinanud küsimusele ” Miks ma ei ole olnud piisav?” ning mõistan ehk veidi paremini, miks minu kasuema ehk ei suutnudki mulle pakkuda tõelist emaarmastust, sest ükskõik, mis nurga alt seda võtta, ma ju ei olnud ikkagi päris oma. Ütlen siinkohal, et ma ei üldista vaid lisan siia kohe, et minu kasuema puhul on tegemist väga raske iseloomuga inimesega, kellel on endal palju probleeme ning komplekse ning see on kindlasti ka meie suhet mõjutanud.
Oma lastele tahan n.ö ” kasvatada tiibu”, et nad elus kenasti hakkama saaksid, minu puhul kahjuks aga “kärbiti tiibu”. Nii kaua kuni tegin täpselt nii nagu kästi, oli kõik korras, kuid enda õigusi mul ei olnud ja minu soovidega ei arvestatud.
Siiski, olen sellest kõigest enam-vähem edukalt välja tulnud, kuigi haavad on ja jäävad.
Olen tundnud nagu ma oleks pusletükk, mis osaliselt nagu sobiks puslesse, aga paar nurka kuidagi ei sobi ja siiani tunnen, et ma küll olen olemas, minuga suheldakse, veedetakse aega, visatakse nalja, aga minust ikkagi nagu astutakse üle.
Selline käitumine panebki mind kahtlustama, et minu lapsendamine ei ole olnud saladus. Tänaseks olen saanud teada, et minu jaoks võõrad inimesed (!) teavad, et olen lapsendatud ja kahtlustan, et sellest teavad ka kasuema sugulased ning vaid minu eest on seda tõsiasja aastakümneid varjatud.
Ma ei tea veel, miks ma nüüd pidin enda saatusest teada saama, aga järelikult pidi nii minema ning jään ootama-vaatama, kuidas elu edasi hargnema hakkab.
Meie suguvõsas on sarnane lugu. Lapsendatu on sarnases vanuses ja ei tea oma tegelikku päritolu, sünnipäeva ja sündimisel pandud nime. Sugulased teavad, suvalised külainimesed teavad. Lapsendaja on kategooriliselt keelanud rääkida, seda ei peeta õigeks, kuid siiani on saladus pidanud.
Meie vahel ei ole kunagi olnud seda armastavat-usaldavat-toetavat lapsevanema-lapse suhet nagu mul on minu enda lastega. Pigem olen terve elu püüdnud olla selline, et ma kasuema ei häiriks. Jah, on olnud hetki ja aegu, kus kõik ongi hästi, aga alati olen olnud teatud mõttes valmis juhuks, kui tema poolt peaks tulema mõni süüdistus või halvustus. Meie suhted läksid veidi paremaks, kui lapsed sain ( tänaseks lapsed teismeliseeas), aga umbes kaks aastat tagasi midagi muutus ning pidin hakkama taas tihedamini kuulama süüdistusi ja halvustusi. Lapsena pidin läbi elama olukordi, mida ise, emana, oma lastele, ükskõik, kui keeruline ja raske eluseis ka ei oleks, ma mitte kunagi ei suudaks ega tahaks tekitada. Tagasi vaadates-minu eest hoolitseti, aga kas just armastati…? Nüüd, kui sain teada, et olen lapsendatud, sain vastuse mind terve elu piinanud küsimusele ” Miks ma ei ole olnud piisav?” ning mõistan ehk veidi paremini, miks minu kasuema ehk ei suutnudki mulle pakkuda tõelist emaarmastust, sest ükskõik, mis nurga alt seda võtta, ma ju ei olnud ikkagi päris oma. Ütlen siinkohal, et ma ei üldista vaid lisan siia kohe, et minu kasuema puhul on tegemist väga raske iseloomuga inimesega, kellel on endal palju probleeme ning komplekse ning see on kindlasti ka meie suhet mõjutanud.
Nüüd, kui sain teada, et olen lapsendatud, sain vastuse mind terve elu piinanud küsimusele ” Miks ma ei ole olnud piisav?” ning mõistan ehk veidi paremini, miks minu kasuema ehk ei suutnudki mulle pakkuda tõelist emaarmastust, sest ükskõik, mis nurga alt seda võtta, ma ju ei olnud ikkagi päris oma.
No sajad ja sajad oma bioloogiliste vanemate lapsed käivad samade probleemidega psühholoogilist nõustamist saamas, kuna nad tunnevad, et nad pole oma vanemate unistusi täitnud ja pole nende jaoks “piisavad” olnud. Pole kunagi õiget emaarmastust tundnud ja isad on neis pettunud olnud. Ja sajad ja sajad on kasvanud üles raske iseloomuga emadega. Kui su ema, keda sa paar kuud kasuemaks nimetad, su lapsendas, siis ta ju tahtis sind väga. Ju ta siis paremini ei osanud olla ja hoolitseda. Ja ehk polnud ka abikaasast palju abi. Sa oled neid ilmselt terve oma elu vihanud? Kõige pärast, mida kannatama pidid? Ja nüüd leidsid lihtsalt parema põhjuse neid vihata? Paljudel lastel on ka julm lapsepõlv olnud, aga neil pole võimalust kuhugi muinasjuttu põgeneda. Et mis oleks olnud, kui mind sünnitanud naine poleks mind ära andnud, siis oleks kõik palju ilusam olnud.
Nüüd, kui sain teada, et olen lapsendatud, sain vastuse mind terve elu piinanud küsimusele ” Miks ma ei ole olnud piisav?” ning mõistan ehk veidi paremini, miks minu kasuema ehk ei suutnudki mulle pakkuda tõelist emaarmastust, sest ükskõik, mis nurga alt seda võtta, ma ju ei olnud ikkagi päris oma.
No sajad ja sajad oma bioloogiliste vanemate lapsed käivad samade probleemidega psühholoogilist nõustamist saamas, kuna nad tunnevad, et nad pole oma vanemate unistusi täitnud ja pole nende jaoks “piisavad” olnud. Pole kunagi õiget emaarmastust tundnud ja isad on neis pettunud olnud. Ja sajad ja sajad on kasvanud üles raske iseloomuga emadega. Kui su ema, keda sa paar kuud kasuemaks nimetad, su lapsendas, siis ta ju tahtis sind väga. Ju ta siis paremini ei osanud olla ja hoolitseda. Ja ehk polnud ka abikaasast palju abi. Sa oled neid ilmselt terve oma elu vihanud? Kõige pärast, mida kannatama pidid? Ja nüüd leidsid lihtsalt parema põhjuse neid vihata? Paljudel lastel on ka julm lapsepõlv olnud, aga neil pole võimalust kuhugi muinasjuttu põgeneda. Et mis oleks olnud, kui mind sünnitanud naine poleks mind ära andnud, siis oleks kõik palju ilusam olnud.
Jäin selle fenomeni üle mõtlema. Kas lapsed ise oskavad hinnata oma vanemate tegelikku panust adekvaatselt?
Mu enda lapsepõlves oli üks mu klassikaaslane väga halvast perest. Isa jõi ja peksis naist ja lapsi, ema oli lihtsalt selgrootu. Tihtipeale tuli laps hommikul kooli sinikatega. Me kõik märkasime, paaril korral vist isegi teatati, kuhu vaja. Aga ega isegi spetsialistidel ei olnud tegelikult mitte mingeid ideid, kuidas olukorda parandada, ja kõik jätkus. Mäletan, kuis minu ema kodus ohkas õudusega, et vaene laps, küll on temast kahju.
Ja mis oli kõige kummastavam selle kõige juures? Too läbipekstud laps ei kritiseerinud oma vanemaid mitte kunagi! Ta ütles, et on ise süüdi, ise andis isale põhjust rihm välja võtta. Uskumatu meie jaoks.
Ja samas teine klassikaaslane, mu sõbranna, oli pärit musterperest, kus valitses tohutu hoolivus ja kõik oli nii tore. Kadestasin neid alati, ja eelistasin neil tihti külas käia. Kui vähegi võimalik, isegi ööbisin neil. Minul oli sihuke… tavaline pere. Ema oli vahel väsinud, vahel karjus ka mu peale. Aga neil – mitte iialgi, ema valitses end alati ja igas olukorras, alati oli naeratus suul ja küsis sõbralikult, et kuidas koolis läks, mida toredat täna tegite.
Ja kummalise kontrastina just sellise pere laps oli see kõige kriitilisem. Mitte iial ei kuulnud ta suust ühtegi head sõna oma kodu ega vanemate kohta. Jah, ehk oletate nüüd, et v-o siis, kui külalised on lahkunud, haarati rihm pihku. Ei, seda polnud ja ka tüdruk ise ei rääkinud kunagi midagi niisugust. Aga ta oli tõesti oma vanemate suhtes ülikriitiline ja tõlgendas ka neutraalseid lauseid omamoodi. Näiteks kui ema pakkus meile kooki, kaebas tüdruk mulle pärast, et ema tahab teda paksuks sööta, ema ongi pahatahtlik.
Mõtlesime üksvahe sõpradega, et kas räägime ta vanematele, kui negatiivselt nende tütar kodust väljaspool neist räägib, kuid otsustasime seda mitte teha.
Eestis on mõned aastad tagasi ilmunud raamatusari “Lapsevanem loeb”. See räägib lapsendatud laste vaimsest tervisest. Selles raamatusarjas kirjutatakse, kuidas lapsendatud lastel on tihti sees traumast tingitud ärevus, mis võib pärineda nende minevikust, ja mis sunnib suhtuma ka oma uude perekonda suurema kriitilisusega kui keskmiselt.
Raamatus on toodud ka sellekohaseid näiteid, nt kui ema, pärast mitmekordset palumist midagi teha, lõpuks pisut häält tõstab, siis tajub bioloogiline oma algses kodus kasvav laps vaid kerget emotsiooni, aga lapsendatud lapsele tundub, et ema hääletõstmine on täielik maailmalõpp. Täpselt ühe ja sama juhtumi kohta väidab bioloogiline laps, et “Ema õiendab”, aga lapsendatud laps ütleb: “Ema karjub minu peale.” Ta elab väga rängalt üle sedasama asja, mis bioloogilist last poleks peaaegu üldse loksutanud. Sellise nüansiga tasub arvestada.
Mina elasin 3oa kasuperes. Läks aega kuid leidsin oma beoloogilise pere. See jutt kuidas ma sinna jõudsin on meeletult pikk. Ma ei jaksaks seda siin lahata kuid, kui soovid täpsemat infot kuidas liikuda selles suunas siis aitan sind meeleldi. On sul mingi meil kuhu ma saan sulle kirjutada?
Mina elasin 3oa kasuperes. Läks aega kuid leidsin oma beoloogilise pere. See jutt kuidas ma sinna jõudsin on meeletult pikk. Ma ei jaksaks seda siin lahata kuid, kui soovid täpsemat infot kuidas liikuda selles suunas siis aitan sind meeleldi. On sul mingi meil kuhu ma saan sulle kirjutada?
Beoloogilise?
Mina elasin 3oa kasuperes.
Kas see oli näpukas, või elasid sa tõesti kasuperes 30 aastat? Ehk oli ikka 3 aastat?
#4062052: #4061930: #4050093: Meie vahel ei ole kunagi olnud seda armastavat-usaldavat-toetavat lapsevanema-lapse suhet nagu mul on minu enda lastega. Pigem olen terve elu püüdnud olla selline, et ma kasuema ei häiriks. Jah, on olnud hetki ja aegu, kus kõik ongi hästi, aga alati olen olnud teatud mõttes valmis juhuks, kui tema poolt peaks tulema mõni süüdistus või halvustus. Meie suhted läksid veidi paremaks, kui lapsed sain ( tänaseks lapsed teismeliseeas), aga umbes kaks aastat tagasi midagi muutus ning pidin hakkama taas tihedamini kuulama süüdistusi ja halvustusi. Lapsena pidin läbi elama olukordi, mida ise, emana, oma lastele, ükskõik, kui keeruline ja raske eluseis ka ei oleks, ma mitte kunagi ei suudaks ega tahaks tekitada. Tagasi vaadates-minu eest hoolitseti, aga kas just armastati…? Nüüd, kui sain teada, et olen lapsendatud, sain vastuse mind terve elu piinanud küsimusele ” Miks ma ei ole olnud piisav?” ning mõistan ehk veidi paremini, miks minu kasuema ehk ei suutnudki mulle pakkuda tõelist emaarmastust, sest ükskõik, mis nurga alt seda võtta, ma ju ei olnud ikkagi päris oma. Ütlen siinkohal, et ma ei üldista vaid lisan siia kohe, et minu kasuema puhul on tegemist väga raske iseloomuga inimesega, kellel on endal palju probleeme ning komplekse ning see on kindlasti ka meie suhet mõjutanud. Oma lastele tahan n.ö ” kasvatada tiibu”, et nad elus kenasti hakkama saaksid, minu puhul kahjuks aga “kärbiti tiibu”. Nii kaua kuni tegin täpselt nii nagu kästi, oli kõik korras, kuid enda õigusi mul ei olnud ja minu soovidega ei arvestatud. Siiski, olen sellest kõigest enam-vähem edukalt välja tulnud, kuigi haavad on ja jäävad. Olen tundnud nagu ma oleks pusletükk, mis osaliselt nagu sobiks puslesse, aga paar nurka kuidagi ei sobi ja siiani tunnen, et ma küll olen olemas, minuga suheldakse, veedetakse aega, visatakse nalja, aga minust ikkagi nagu astutakse üle.
Mul on ka nii, kuigi kasvasin üles oma bioloogilise emaga. Pole selles midagi erakordset. Lõpeta põdemine.
30a jah 🙂
Mina olen ka lapsendatud, sain teada 26-aastaselt sellest. Pikk tee käidud, kuid siin ei viitsi sellest rääkida.
Mina elasin 3oa kasuperes.
Kas see oli näpukas, või elasid sa tõesti kasuperes 30 aastat? Ehk oli ikka 3 aastat?
Mis te norite, ilmselgelt pole kirjutamine tema tugevam külg ja kujutage ette, et see ei ole alati laiskuse tagajärg.
Otsustasin, et kasuemaga ma suhtlemist ei lõpeta kuna tahan rohkem infot saada oma lapsendamise kohta, aga olles temaga rääkinud ja talle küsimusi esitanud ja kuulanud tema vastuseid, olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et minuga on terve minu elu manipuleeritud ning mulle valetatud. Jätkub…
Ka minu peres kasvavad lapsendatud lapsed. Nad teavad küll oma tulekuloost, kuid sellest ei räägita kuigi tihti. Ma ise olen põhimõtteliselt valmis vastama oma laste küsimustele, nii palju kui ise tean. Kuid lapsi see vähemalt praegu eriti ei huvita ja tegelikkuses ununeb see laste tulekulugu enamikus peredes, kui asjad sujuvad ja elatakse normaalset argirutiini, lihtsalt ära.
Seega ma ei süüdistaks su ema, kes sind üles kasvatas. Kindlasti ta mõtles palju kordi, et peaks sulle rääkima, kuid sobivat hetke selleks ei tekkinud, ja kui mõnikord ehk tekkiski, siis hakkas ta ilmselt kartma ja kõhklemise ajal libises sobiv hetk jälle mööda, ja nii see läks.
Ka bioloogilistes peredes on asju, mida vanemad pole lastele rääkinud. Neid võib olla hästi erinevaid. Samas ei mõelda sellele igapäevaselt ega võeta mitterääkimist ka valetamisena.
Pigem oleks mõttekas oma ema hinnata selle järgi, kas/kui hästi ta sinu üleskasvatamisega hakkama sai. Kas ta hoolis sinust, hoolitses su eest, elas kaasa rõõmudele-muredele? Kui jah, siis on ju tegelikult hästi.
Tänaseks on möödunud kaks kuud, kui sain teada, et olen lapsendatud ning kuigi olen proovinud olla tugev ja endale meelde tuletanud, et need sündmused, mis on minuga juhtunud, ei ole olnud minu süü ning on olnud minu kontrolli alt väljas, tunnen, et minu meeleolu, igapäevaelu ning suhted on hakanud selle teadmise all siiski kannatama.
Mind sööb seest, et ma ei saa sellest oma teismelistele lastele rääkida, sest on võimalik, et see keeraks kogu nende elu, elukvaliteedi ja ka tuleviku pea peale. Kuidas ma ütlen neile, et tegelikult ei ole neil peale minu rohkem ühtegi minupoolset teadaolevat sugulast? On kohutav tunne valetada, eriti omaenda lastele. Ja tunnen seetõttu enda laste ees suurt süüd, mida on raske taluda.
Kuigi olen mentaalselt päris korralikult läbi loksutatud, ei ole minu kasuema elus selle kahe kuu jooksul midagi muutunud, tema jaoks on kõik sama hästi kui enne -tal on oma elu ja hobid, sünnipäevad ja koosolemised, mis lähevad edasi nii nagu midagi ei oleks vahepeal juhtunud.
(Vastuseks eelkirjutaja küsimusele: Minu kasuema tegelikult ei kasvatanud mind, tal ei olnud selleks aega/ huvi, sest muidu oleks tema enda elu koos sõprade ja pidudega jäänud elamata. Kasvasin üles (kasu)vanaema juures.Kasuema puhul on tegemist väga enesekeskse inimesega kahjuks.)
Mind painab väärtusetuse tunne ning tunnen, et sellise meelelaadiga on väga raske kui mitte võimatu olla hea lapsevanem.
Pean ikkagi abi otsima, sest kardan, et vastasel juhul kukun veelgi sügavamasse auku.
Sa otsid veresugulasi, lapsendaja tõesti ei ole seda, kuid seaduse mõistes on sul ja su lapsel sugulased, ja seda on ka lapsendaja.
Anna andeks, kui eksin, ja ometi tundub praegu, et su haigetsaamine on nii suur, et segab mõnes olukorras asjade selget nägemist. Sinu jaoks on sinu (kasu)ema poolne varjamine ja valetamine see, mis sind ära lõhkus (+muidugi see (mitte)kasvatamise pool), ära siis tee oma lastele sama – ära varja seda uut infot enda kohta, räägi neile, mida oled teada saanud ja kuidas see sind mõjutab ning anna neile võimalus seda teadmist läbi mõtestada.
Mind sööb seest, et ma ei saa sellest oma teismelistele lastele rääkida, sest on võimalik, et see keeraks kogu nende elu, elukvaliteedi ja ka tuleviku pea peale. Kuidas ma ütlen neile, et tegelikult ei ole neil peale minu rohkem ühtegi minupoolset teadaolevat sugulast? On kohutav tunne valetada, eriti omaenda lastele. Ja tunnen seetõttu enda laste ees suurt süüd, mida on raske taluda.
Mismoodi see nende elu ja elukvaliteedi pea peale keeraks? Sind ju integreeriti kohe, juba peagi pärast su sündimist, sinu suguvõssa, sa oled sama täisväärtuslik suguvõsaliige nagu kõik teisedki. Mis jutt see nüüd korraga on, et “peale minu” rohkem teadaolevaid sugulasi pole!
Või kui pead silmas üksnes kitsalt bioloogilisi sugulasi, siis võid olla kohe päris kindel, et pole sina oma suguseltsis kaugeltki see ainus mittebioloogiline sugulane, neid on aegade jooksul seal kindlasti veel ja veel.
Ise kohtusin kunagi Vigala Sassiga ning too ütles jutuajamise käigus, et Eesti meeste viljakus pole kunagi teab mis kõrge olnud. Ometi on lastetust ajast aega peetud ikka naiste “süüks” ja mehi üldse ei uuritudki, ravimisest rääkimata. Kohati on veel praegugi nii. Kuid nüüd on lahenduseks IVF ehk kunstviljastamine, aga meie lapsepõlves toda võimalust veel polnud ju. Ja nii oligi kombeks, et kui naine poole aastaga ei rasestunud, siis päris paljud käisid vaikselt kõrvale ja jäid peagi lapseootele. Kusjuures nii mõnedki mehed olid olukorrast teadlikud või vähemalt aimasid. Mõni aus naine rääkis oma mehega ja küsis tollelt “linnaloa”. Need lapsed sündisid oodatuina ja integreeriti oma suguvõsa täieõiguslikeks liikmeteks ning kellelgi ei tulnud pähegi viia naabrimehega saadud laps naabri suguseltsi kokkutulekule. Nad lihtsalt ei kuulunud naabri suguvõssa, vaid ikka enda omasse ju.
Ka minu enda vanavanaema leiti kirikutee äärest, imikuna. Võeti kaasa, oma lapseks. Sai oma ema ja isa nime ja kuulus/kuulub meie suguvõssa täieõigusliku liikmena. Mulle ei ole kunagi pähe tulnud mõelda nii, et mu vanavanaema polnudki “õige” sugulane vms. Oli ikka küll!
Esileht › Pereelu ja suhted › lapsendatud olemisest
