Jah. Võtsin ette depressiooni põhjustavad tegurid ning ainuke, mida ise muuta ei saa, on pärilik tegur. Kõik muu on suhtumise küsimus. https://peaasi.ee/miks-depressioon-tekib/
Väga huvitav, seal on räägitud ajukeemiast, sündmustest lapsepõlves, leinast jne, jne ja sinu arust on kõik ainult enda kätes. Isiksuseomadused on samuti kaasasündinud, suur viisik, millest sa pole vist kuulnud. Kui domineerib neurootiline komponent, ei saa sa seda muuta, vaid ainult sellega kohaneda. Imelik, miks sa võtad sõna teemadel, millest sa üldse midagi ei jaga. Isegi otsid vastava lehekülje välja, loed, aga ei mõista seda.
See on sul kuidagi eriti lihtne nägemus deperessioonist.
Mul oli näiteks nii, et mu elul ei olnud üldse midagi viga, kõik oli hästi – käisin trennis, toitusin ilusti, töö oli suurepärane, kodus oli mõnus ja mees oli(on siinani) hea. Kõik oli suurepärane, aga mingil hetkel kadusid ära mul kõik emotsioonid. Lihtsalt null ja lisaks kõigele, ei suutnud ma isegi hommikuti voodistki tõusta. Ma ei saanud üldse aru, mis mul viga on. Ma pidasin seda kevadväsimuseks. Vedasin ennast ikka trenni ja tegin oma tavapäraseid toimetusi, mis sest, et oksemaik oli koguaeg suus ja nutt oli kurgus. Nutmiseks mul muidugi põhjust ei olnud, sest mu elus oli kõik hästi.
Aga lõpuks pöördusin arsti poole ja siis sain teada, et ma olen ennast üle treeninud, ning see tekitas mul depressiooni.
Seega, alati ei pea midagi juhtuma, et see tekiks.
Väga huvitav, seal on räägitud ajukeemiast, sündmustest lapsepõlves, leinast jne, jne ja sinu arust on kõik ainult enda kätes.
Jah, sündmused lapsepõlves, lein, kõik selline tuleb enda jaoks lahti mõtestada, analüüsida. Nüüd jõuamegi nende juurde, kes on kinnised inimesed ning oma asju teistega ei jaga-need on määratud depressioonile. Ise tekitavad endale.
Nüüd jõuamegi nende juurde, kes on kinnised inimesed ning oma asju teistega ei jaga-need on määratud depressioonile. Ise tekitavad endale.
Ja nüüd omakorda jõuame selleni, et kas sinu arust on isikuomadused kuidagi õpitavad? Et otsustan, et ei, kinnisus on mulle halb, ma nüüd hakkan jutukaks ja avatuks? Naljatilk, ausalt. Ninatark naljatilk.
Loomulikult. Kinnisus on seotud haiget saamise kartusega, teiste ees teatud pale näitamisega, pettumise kartusega.
Mine võta mingi psühholoogia algkursus näiteks, siis saad teada, et isiksuseomadused on kaasa sündinud, neid ei saa muuta. Kui inimene hakkab käituma oma isikuomadustele mittevastavalt, tekitab see temas stressi. Näiteks loe, mis asi on kognitiivne dissonants. Aga loomulikult ei ole rumalale ja asjatundmatule inimesele mõtetki midagi selgitada.
Mine võta mingi psühholoogia algkursus näiteks, siis saad teada, et isiksuseomadused on kaasa sündinud, neid ei saa muuta. Kui inimene hakkab käituma oma isikuomadustele mittevastavalt, tekitab see temas stressi. Näiteks loe, mis asi on kognitiivne dissonants. Aga loomulikult ei ole rumalale ja asjatundmatule inimesele mõtetki midagi selgitada.
Psühholoogia Eesti juhtivad õppejõud kutsusid mind oma aines lausa teist magistrit tegema omal ajal.
Psühholoogia Eesti juhtivad õppejõud kutsusid mind oma aines lausa teist magistrit tegema omal ajal.
Kahju küll, et sa õpitut reaalse eluga kokku viia ei oska. Iga psühholoogia esmaskursuslanegi teab, et suur viisik on kaasa sündinud ja seda muuta ei saa, saab ehk veidi leevendada, aga jutt, kuidas kinnine inimene hakkab peale mõttetööd avatuks … see on titajutt.
Psühholoogia Eesti juhtivad õppejõud kutsusid mind oma aines lausa teist magistrit tegema omal ajal.
Ei tea, millal see siis oli, aga psühholoogiast sa paraku küll mitte midagi ei tea. Ja eks igaüks võib siin ennast väita ei tea kelleks, aga jutt on sul lollim kui mõnel teismelisel.
Väga huvitav, seal on räägitud ajukeemiast, sündmustest lapsepõlves, leinast jne, jne ja sinu arust on kõik ainult enda kätes.
Jah, sündmused lapsepõlves, lein, kõik selline tuleb enda jaoks lahti mõtestada, analüüsida. Nüüd jõuamegi nende juurde, kes on kinnised inimesed ning oma asju teistega ei jaga-need on määratud depressioonile. Ise tekitavad endale.
Tead, et lapsepõlve südmuseid ei ole alati kerge ise analüüsida, kuna sa oled ise selle keskel. Mõned traumad on nii suured ja sügavad, et need vajavad suuremat abi, millest inimene ise ei pruugi aru saada.
Et otsustan, et ei, kinnisus on mulle halb, ma nüüd hakkan jutukaks ja avatuks?
Loomulikult. Kinnisus on seotud haiget saamise kartusega, teiste ees teatud pale näitamisega, pettumise kartusega.
Mis soga sa ajad? Mina näiteks ei ole üldse kinnine inimene – ma olen väga avatud. Aga minu elus on olnud väga tõsiseid juhtumeid, mida ma olen ka muidugi jaganud, aga ma lihtsalt ei ole tulnud selle peale, et need on nii tõsised probleemid, et need mõjutavad minu elu.
Kui ma lõpuks kliinilise psühholoogi juurde jõudsin, siis ma sain alles aru, et minuga juhtunu ei ole tavaline ja veel vähem on olnud see lubatud.
Kahju küll, et sa õpitut reaalse eluga kokku viia ei oska. Iga psühholoogia esmaskursuslanegi teab, et suur viisik on kaasa sündinud ja seda muuta ei saa, saab ehk veidi leevendada, aga jutt, kuidas kinnine inimene hakkab peale mõttetööd avatuks … see on titajutt.
Milline võhiklikkus… Kinnine inimene on väga lihtsasti avatav. Sinusuguste pärast arvavad paljud, et nad on kuidagi kehvemad kaardid sündides saanud ning nad peavad leppima endaga sellisena, nagu nad ei taha olla. Ära sina küll psühholoogia-vallas tegutse, teed ainult kahju.
Milline võhiklikkus… Kinnine inimene on väga lihtsasti avatav.
Tõesti, milline võhiklikkus. Ega depressioon sellest ei teki, kas oled kinnine inimene või vatrad kõigile oma asjadest. Paljude enesetapjate puhul on see tegu hiljem kõigile suur üllatus, et miks ta küll seda tegi, oli ju nii hea suhtleja ja paistis lõbus ja õnnelik inimene. Tundub, et lisaks sellele, et sa ei tea psühholoogiast midagi, (mis on mõistetav, suurem osa inimesi ju ei teagi ega pole seda õppinud), aga sa ei tunne inimesi isegi tavamõistuse tasemel. Suuremal osal inimestest on olemas empaatia ja saavad teistest inimestest mingil määral aru, aga sul puudub see oskus täielikult.
Suuremal osal inimestest on olemas empaatia ja saavad teistest inimestest mingil määral aru, aga sul puudub see oskus täielikult.
Ah, ära seleta. Olen mitmele depressioonis inimesele toeks olnud ehk olnud ainuke, kellega nad end avasid ning halval hetkel helistasid, kasvõi öösel. Hiljem on perekond mind tänanud, kuna nemad inimest lahti ei saanud. Empaatia on vägagi olemas, aga lollust ei tolereeri ning loomi pean paremateks inimestest.
Ah, ära seleta. Olen mitmele depressioonis inimesele toeks olnud ehk olnud ainuke, kellega nad end avasid ning halval hetkel helistasid, kasvõi öösel. Hiljem on perekond mind tänanud, kuna nemad inimest lahti ei saanud. Empaatia on vägagi olemas, aga lollust ei tolereeri ning loomi pean paremateks inimestest.
Sul tundub mingi puue olevat, päris normi piires inimese juttu sa ei aja.
Mina ei arva, et sa oleks Pardifilee, aga kummalist juttu ajad ka teistes teemades. Kas on midagi diagnoositud ka?
Ma olen rõõmus, seltskondlik ning muidu ülinormaalne inimene. Päris kindlasti üks peast tervemaid 😀 Päriselus sellised mul ette ei jää, kes mind siin ärritavad. Tutvuskonnas õnneks normaalsed inimesed.
Päriselus sellised mul ette ei jää, kes mind siin ärritavad.
Aga miks sa istud teemas, kus teised sind ärritavad? Mingit sorti masohhism? Ja mis sind siis ärritab täpsemalt? Eriti hea vaimse tervise märk see just ei ole, kui sind ärritavad inimesed, kes ei allu sinu korraldustele: võta ennast kokku ja hakka rõõmsaks.
Aga lõpuks pöördusin arsti poole ja siis sain teada, et ma olen ennast üle treeninud, ning see tekitas mul depressiooni.
Ma mõtlen et arst on tihti raske olla. Inimene ootab diagnoosi. Kui pole nagu mingit põhjust, siis kas pole nii, et diagnoositakse kõige tõenäolisem või loogilisem põhjus. Võrdleks seda põhjust koolilaste trennikoormusega oma trennides. 2 tundi trenni pole ebatavaline neil. Kui palju sina trenni tegid, või mis trenni, et arst arvas et oled ületreeninud?
Ma ka siiralt huvituks, millise treeningkoormuse juures arst paneb diagnoosiks ületreenitus. Eks siin vist individuaalsed omapärad ka.
Ma olen tugevalt trenni teinud u 7-8a, ikka 10-12h nädalas (rattasõitu lisaks trenniks ei loe). Vahepeal olid uneprobleemid, käisin perearsti juures. Tema soovitus oli, et võiks natuke rohkem liikuda ja sporti teha, siis tuleb ka hea uni 😀
Aga miks sa istud teemas, kus teised sind ärritavad? Mingit sorti masohhism? Ja mis sind siis ärritab täpsemalt? Eriti hea vaimse tervise märk see just ei ole, kui sind ärritavad inimesed, kes ei allu sinu korraldustele: võta ennast kokku ja hakka rõõmsaks.
Vahelduseks hea. Päriselu ilmselt liiga rahulik, raha palju, kõik olemas, inimesed toredad. Olengi rõõmus, nonstop.
Vahelduseks hea. Päriselu ilmselt liiga rahulik, raha palju, kõik olemas, inimesed toredad. Olengi rõõmus, nonstop.
Vaeseke, pead nii igavat ja rahulikku elu elama. Aga tead, sa saad ise muuta seda. Kõige lihtsam võimalus: anneta kõik raha ära, näiteks mingile vaimse tervisega tegelevale organisatsioonile või karskusseltsile vms. Siis on sul vähemalt midagi asjalikku teha mõnda aega, ja kui raha jälle liiga palju saab, võid seda korrata.
Vaeseke, pead nii igavat ja rahulikku elu elama. Aga tead, sa saad ise muuta seda. Kõige lihtsam võimalus: anneta kõik raha ära, näiteks mingile vaimse tervisega tegelevale organisatsioonile või karskusseltsile vms. Siis on sul vähemalt midagi asjalikku teha mõnda aega, ja kui raha jälle liiga palju saab, võid seda korrata.
Kust sa nüüd selle välja lugesid, et raha mind kuidagi segab? Vastupidi-palju võimalusi annab. Lubab ka lastel ning lastelastel hästi elada, ega ma kade ole.
