Teema: Koolikiusajate vanemad

Jälle see vanamehest miinustaja kohale ilmunud. Igas teemas muudkui miinustab.

Kurb lugeda. Mõni üksik edulugu, aga tohutult palju kurbi lugusid. Lehekülgede kaupa tühja koolikiusu üle heietamist, millest mitte kellelegi kasu pole peale heietajate endi – vähemasti saavad arvajad end korraks targana tunda, seegi on illusioon. Kiusatud peavad kooli vahetama ja ülejäänud vaatavad pealt ja heietavad “targalt”.

Kiusajad koos vanematega ise peaksid läbima koos tugiisikuga vastavad koolitused ,programmid ja kohustuslikus korras, ka psühholoogi ja muu, mis vaja. Muutused peavad olema näha ja see ei saa käia kuu ajaga. Selleks peavad kõik olema koostöövalmis. Ja see ei pea olema vabatahtlik.

#4038132:

Kiusajad koos vanematega ise peaksid läbima koos tugiisikuga vastavad koolitused ,programmid ja kohustuslikus korras, ka psühholoogi ja muu, mis vaja. Muutused peavad olema näha ja see ei saa käia kuu ajaga. Selleks peavad kõik olema koostöövalmis. Ja see ei pea olema vabatahtlik.

Arvatavasti on nii, et seda pole sellepärast veel tehtud, et keegi ei taha seda nn ussitanud konservi avada. Kui katkiste kodude peresid kusagile konsulteerimisele kutsuda, siis ou mai gaad… Proovin hetkel ette kujutada, kuidas keegi mu vanemaid/kasuvanemaid korrale kutsuda prooviks (kuigi ma olin kiusatu, mitte kiusaja) – see oleks nagu võileib, mille leivaks on terror, võiks on terror ja vorstiks on ka terror.

Mul on pigem hea meel, et keegi ei sekkunud sellisel tasemel. See oleks minus piinlikkust valmistanud. Ei tahtnud, et keegi mu vanemaid näeks ja teaks. Piisas sellest, et vahepeal klassivend/naabripoiss kiusajad laiali “peksis”. Kuigi igas klassis selliseid sangareid pole.

Õpetajatest ja kooli juhtkondadest võiks alustada. Paljud tuttavad pered on või on olnud kiusamisega tõsiselt hädas ja kooli poolt pole mingit tuge, pigem süüdistatakse isegi kiusatavat last. Ei aita see KiVa programm ka. Ühes koolis kus tuttava laps käis, oli KiVa, aga laps sai mitu korda koolis peksa nii, et oli pikali maas ja jalgadega peksti juba. Asjaga mindi lausa politseisse ja ajakirjandusse, alles siis hakati midagi liigutama.

Koolil võiks olla rohkem otsustamise õigust. Kui on tuvastatud kiusaja(d) ,siis vahetab just sundkorras tema või nemad kooli. Kool lõpetab lepingu antud tüüpidega ja kõik. Kuidas antud olukorras perekond hakkama saab on nende mure, sellega ei pea tegelema ei kool ega teised inimesed. Erakoolis nii on ja toimib väga hästi, võiks olla ka munitsipaalkoolis, kui perekond oma võsukesele kooliei leia, siis igal ajal kasutada koduõpet. Mis teha? Teiseks kui kiusaja tekitab kiusatavale materiaalseid kahjusid, peab ta perekond need hüvitama , näiteks kui rikub jope, tuleb hüvitada uue jope maksumus, ei ole seakisa miks ostsid oma lapsele nii kalli jope, või see polnud ju enam uus jne. Kõikide asjadega täpselt nii Kui 1x on perekond lisaväljaminekud saanud ehk hakatakse mõtlema ja oma rüblikut ka kasvatama. Minul endal koolikiusuga kogemus puudub õnneks, aga olen ligidalt näinud koolis kiusatud täiskasvanut ja uskuge te seda ei soovi oma läheduses kogeda. Kiusatavale see kogemus jääb ja tihti nad ei tule sellest välja. Väga kurb.

#4038675:

#4034618:

Just. Siin osad ei saa aru eesmärgist – eesmärk pole mitte süüdlast karistada, vaid kiusatava elukvaliteeti parandada, aidata tal probleemidest eemalduda. Seepärast õpetatakse kiusatavat, kuidas saada mittekiusatuks.

Eesmärk peaks olema ka kiusaja elukvaliteeti tõsta, mis häda tal muidu kiusta on.

Arvad et kiusaja kiusab sellepärast et tal elukvaliteet on halb. Kuidas kiusatava pere saab kiusaja elukvaliteeti parandada, arusaamatu. Kiusaja halvendab kiusatava elukvaliteeti ja seda tuleb parandada ja jõuliselt.

#4038687:

#4038684:

#4038675:

#4034618:

Just. Siin osad ei saa aru eesmärgist – eesmärk pole mitte süüdlast karistada, vaid kiusatava elukvaliteeti parandada, aidata tal probleemidest eemalduda. Seepärast õpetatakse kiusatavat, kuidas saada mittekiusatuks.

Eesmärk peaks olema ka kiusaja elukvaliteeti tõsta, mis häda tal muidu kiusta on.

Arvad et kiusaja kiusab sellepärast et tal elukvaliteet on halb. Kuidas kiusatava pere saab kiusaja elukvaliteeti parandada, arusaamatu. Kiusaja halvendab kiusatava elukvaliteeti ja seda tuleb parandada ja jõuliselt.

Ma lihtsalt arvan, et päriselt õnnelik inimene ei kiusa.

Miks peab kisatav oma kiusaja õnnelikuks tegema ja kas see on eesmärk. Kindlasti ei kiusa keegi oma õnnetuses kedagi.

#4038701:

#4038692:

#4038687:

#4038684:

#4038675:

#4034618:

Just. Siin osad ei saa aru eesmärgist – eesmärk pole mitte süüdlast karistada, vaid kiusatava elukvaliteeti parandada, aidata tal probleemidest eemalduda. Seepärast õpetatakse kiusatavat, kuidas saada mittekiusatuks.

Eesmärk peaks olema ka kiusaja elukvaliteeti tõsta, mis häda tal muidu kiusta on.

Arvad et kiusaja kiusab sellepärast et tal elukvaliteet on halb. Kuidas kiusatava pere saab kiusaja elukvaliteeti parandada, arusaamatu. Kiusaja halvendab kiusatava elukvaliteeti ja seda tuleb parandada ja jõuliselt.

Ma lihtsalt arvan, et päriselt õnnelik inimene ei kiusa.

Miks peab kisatav oma kiusaja õnnelikuks tegema ja kas see on eesmärk. Kindlasti ei kiusa keegi oma õnnetuses kedagi.

Ei peagi, kust oli võimalik see välja lugeda? See inimene ikka ise või siis laste puhul lapsevanemad, peaks aru saama, mis selle taga tegelikult on.

Olgu inimene või laps õnnelik või õnnetu ei ole tal mingitki alust ega õigust kedagi kiusata.

#4046377:

Meil täpselt sama probleem. Kiva teeb halba pigem kiusatavale endale. Vähemalt meie kogemus on see.

Keegi sind päriselt kooli poolt ei aita. Kooli tuleb nii ehk naa avahetada. Ju siis nii peab olema.

On teil see teine kool kohe varnast võtta?

Teil pole ju midagi kaotada, tõmmake asi suure kella külge. Suhelge iga päev õpetajaga, miks mitte ka direktoriga, võtke noorsoopolitseinikuga ühendust, kiusaja vanemate ukse taga käige, pirisege ja tirisege lõputult. Ajage inimesef stressi. Küll keegi lõpuks jalad kõhu alt välja võtab.

#4046460:

Teil pole ju midagi kaotada, tõmmake asi suure kella külge. Suhelge iga päev õpetajaga, miks mitte ka direktoriga, võtke noorsoopolitseinikuga ühendust, kiusaja vanemate ukse taga käige, pirisege ja tirisege lõputult. Ajage inimesef stressi. Küll keegi lõpuks jalad kõhu alt välja võtab.

On küll kaotada, paraku. Tean üht ema, kes oma koolikiusatud lapse kaitsmiseks just nõnda talitas. Tagajärg oli see, et pidevalt koolikiusamisest teatavast lapsevanemast tüdinud koolidirektor otsustas asuda vasturünnakule ja tegi kaebuse lastekaitsesse. Kuid mitte kiusaja pihta, vaid hoopis ohvri ema vastu! Luuletas seal kokku liialdatud või isegi väljamõeldud süüdistusi, kuidas hoopis ema ise kodus pidavat keerama oma lapse kooli vastu  üles, mistõttu laps ei  julgevat enam kooli tulla jne-jne. Lastekaitsele esitatud süüdistuses kirjeldas direktor, kuidas see vaene laps seisvat iga päev üksinda tihkudes nurgas, polevat tal ei sõpru ega ilusaid riideid, kodus puuduvat tingimused (ehkki mitte keegi koolist polnud eales kodus käinudki).

Algas lastekaitse uurimine, mis oli hästi pikaajaline, perekonnale tohutult kurnav ja närvesööv, ning egas ametnikudki saanud sotti, kummal pool siis õigus on, koolidirektorit kui spetsialisti usuti ikka rohkem. Ühesõnaga, jama ja muret kui palju ja kannatajateks jäid ka seekord ikkagi ainult koolikiusamise ohver ja tema ema.

Nii et koolipoolne väiklane kättemaks on kahjuks reaalne.

#4046857:

Lastekaitset ei maksa küll karta, tavalised ametnikud, kelle ülesanne ongi peresid toetada. Kui mõni tõesti lastekaitseametnikku kardab, siis kaval on ise esimesena lastekaitsega ühendust võtta. Tegelegu lastekaitse kiusaja perega ja kooliga. Tehku kiusajale koduvisiite, vestelgu. Esimesena teatajal on alati eelis. Kuigi mis tegelejaid neist ametnikest ikka… kui aga kiusaja pere juhtub lastekaitset kartma, siis võib tulemust anda.

Miks mõtlematult julgustad siin inimesi tormama lastekaitseametnikke tülitama, kui tegelikult on liigagi paljudel sellega negatiivsed kogemused?

Mina teatasin lastekaitsele, et minu last kiusatakse, ja palusin abi. See, mis järgnes, oli täielik koshmaar! Kus see sinu poolt nii lahkelt lubatud suur “toetus” seal oli? Lastekaitsja asus silmapilk hoopis kiusaja poolele, kuna too oli väga enesekindla olekuga, naeratas ametnikule ja oskas musta valgeks rääkida. Hoopis minu lapsest tehti mingi imelik närvihaige.

Mitte mingit koduvisiiti ei tehtud, mingit vestlust maha ei peetud, vigu hakati otsekohe otsima üksnes meie perest, st ohvri perest siis. Ohvri vanemaid püüti iga hinna eest näidata süüdlastena, et küllap nood ise olevat oma lapsel esile kutsunud küll ärevushäired, küll hirmu. Mu last püüti survestada, et ta räägiks oma perest halba, ja tema juttu tõlgendati ikka väga suvaliselt, st enda nägemusele sobivalt. Ja kui pika-pika uurimise järel meist siiski mingit “viga” leida ei õnnestunud, jäeti meid lihtsalt rahule, ja kogu kiusamise probleem niisama ripakile. Ka sellised kogemused on olemas ja neid ei tohi maha vaikida.

#4047021:

Jaa, saamatuid ametnikke loomulikult on. Vaevalt see uurimine midagi muud endast kujutas kui paari vestlust. Kahju siiski, et täielikult abita jäite.

Paar vestlust – no vestlust annab läbi viia väga mitut moodi, ka ehtsas nõuka-aja stiilis mõnitades ja sõimates, nii et laps nutma hakkas. Ja see ametnik ei olnud mitte lihtsalt saamatu, vaid tõeliselt pahatahtlik, kahjuks. Loodetavasti ei anta seadustega sellistele liiga palju õigusi.

#4049231:

#4028805:

kas koolikiusajate vanematel on piinlik ka, et nende lapsed on kiusajad?

Vaevalt nüüd piinlik on. Neil on endi elukorraldus piisavalt probleemirohke, lapse asjade jaoks selle kõrvalt aega paraku ei jää. Kas sa arvad, et kodus kiusaja on käitushäirete vaba, kindlasti mitte. Koduseinte vahel vanematele samuti ei allu.

Vastaksin vist samuti. See ju suht vana teema ja siin samas teemas alguse poole ju üks ema lausa ôigustas kiusamust, laps ei mäleta ka poiss vôi tüdruk, kiusas koolis 3 aastat, aga mis ma teha sain, nüüd on tal ka diagnoos. No vaevalt neid kiusatavaid see väga huvitab ja minu silmis ei ole see ôigustus kellegi kiusamiseks

#4049244:

Seda ei teeks ju ükski ema, oleme ausad. Ikka oma lapse tulevik on see, mis on peamine.

Oot, kui laps tavakollektiivis teisi lapsi segab ja kiusab, siis ma ei teeks nagu väljagi vä? Kool on õppeasutus ja seal käiakse õppimas mitte tsirkust tegemas.  Isegi kui lapsel on diagnoos, ei ole teiste kiusamine ju okei.